Sotsid tahavad kadedusmaksu autodele täna, reisimisele homme
Lugedes Hannes Rummi paljuski pealiskaudseid ja kohati lausa eksitavaid sõnavõtte luksusautomaksu teemal ei saa ma üle mõttest, et tegu on kõige lihtlabasema sooviga kehtestada üks korralik kadedusmaks, sest keskkonnaga pole selle maksul mingit pistmist.
Kallimate n.n. luksusautode omanikud on juba praegu maksnud rohkem käibemaksu enda autodelt kui valdav enamus eestlasi maksab terve auto eest. Kallimate autode omanikud on aga sageli ka entusiastid, kes mõne aasta pärast ostavad uue sõiduki, mis võib olla eelmisest veel kallimgi. Taas makstakse käibemaksu ja päris korralikult.
Lisaks käibemaksule on Eestis kehtestatud ka päris arvestatav kütuseaktsiis. Sõidad rohkem või suurema mootoriga ja kulub ka kütust rohkem, mis tähendab, et maksad ka aktsiisi rohkem. Ma julgen väita, et juba täna maksvad n.n. luksusautode omanikud oluliselt rohkem riigikassase erinevate maksude näol kui enamus teedel liiklejaid.
Aga vaatleks Hannes Rummi Postimehes ilmunud artiklit natuke tähelepanelikumalt ja nopiks mõned eksitavamad väited välja. Alustaks pealkirjast:
Luksusautomaks muudab väärtushinnanguid
Esiteks on igas taolises väites põhjust sügavalt kahelda, sest kui väärtushinnangute kujundamine oleks maksudega võimalik, siis kindlasti oleks seda proovitud Nõukogude Liidus. Ühtlasi tekib taolisel juhul küsimus, et mis väärtushinnanguid toetab sotside soov kõrgemat palka maksustada astmeliselt? Vähest töötamist? Riigi kulul elamist? Üldjuhul on maksude aluseks ikkagi negatiivsed välismõjud, mis tulenevad näiteks keskkonna saastamisest või piiratud ressurssidest.
Teiseks peaks igale inimesele selge olema, et väärtushinnangud on erinevatel inimestel erinevad ja inimeste väärtushinnangute muutmine võib viia olukorrani, kus tekib üks “õige” kogum väärtushinnanguid, kui sa neid ei jaga, siis maksustatakse. Jääb üle küsida, et miks taolises olukorras üldse töötada või millegi parema nimel pingutada. See, mis ühe jaoks on luksus, on teise jaoks endale tehtud kingitus tehtud kurnava töö eest.
Eelmisel aastal müüdi Eestis üle 900 auto, mis maksid rohkem kui miljon krooni. See tähendab, et meie majandusest viidi ainuüksi nende luksusautode tõttu välja ligi miljard krooni ning selle summa võrra suurenes meie väliskaubanduse puudujääk.
Ma poleks arvanud, et muidu mõistlikud inimesed 21. sajandil merkantilismi propageerivad ja sisuliselt Eesti majanduse jätkuvaks arenguks üliolulist eksporti soovivad torpedeerida. Minule jääb kahjuks mulje, et härra Rummile pole veel kohale jõudnud, et kui teiste eksporti hakatakse piirama, siis neil on õigus samaga vastata. Eraldi huvitav on ka tõsiasi, et väikeriigis, kus väheste inimestega üritatakse luua võimalikult palju lisandväärtust on luksuskaubad ühed kõige suurema potentsiaaliga ekspordiartiklid.
“Meie majandust” ei ole olemas. See raha, mida Jaanus enda Hummeri eest maksis oli tema raha mitte “meie” või Hannese oma. Jaanus teenis raha ja Jaanusel on õigus seda kulutada, mille ta tahab. Kaugeltki mitte kõik sellest raha ei läinud aga Eestist välja – käibemaks, sõiduki registreerimine, hooldus. Ja isegi kui läks, siis mis sellest?
Väliskaubanduse puudujäägi üle mõtisklemisel võiks iga üks endalt küsida, kas ta mõnes kaubanduskeskuses sisseoste teeb? Kui jah, siis on sellel inimesel kaubanduspuudjääk kohaliku kaubanduskeskusega. Kas see on mingi põhjus olla murelik või veel vähem seda arvamusloos mainida? Ei.
Meist palju jõukamates Põhjala riikides on luksusautosid suhteliselt palju vähem, sest seal on keskkonnavaenulik ja raiskav tarbimine riigi poolt maksustatud.
Kõige labasem “argument”, mis üldse olla võib – neil on, siis meil peab ka olema. Paljudel Euroopa riikidel on eelarve defitsiit. Kas meil peaks ka olema? Ei. Paljudes Euroopa riikides on ülikeeruline maksusüsteem. Kas meil peaks ka olema? Ei.
…maksustada autosid, mis on ebamõistlikult võimsad ja seeläbi tarbivad rohkelt kütust ja saastavad keskkonda. Sellised autod võtavad linnatänavatel ning parklates ka märksa rohkem ruumi, kui väiksema võimsusega ja kergemad autod.
Meie arust tuleb maksustada sõiduautod, mille mootori võimsus on 140 kW või rohkem, sest üle selle piiri jäävad autod on üldjuhul tõesti luksus, kuna praktilist otstarvet sellisel võimsusel ei ole.
Et need autod on ebamõistlikult võimsad ja seeläbi tarbivad ka rohkem kütust on ühe inimese arvamus. Tegelikkus on märksa kirjum, kuid ega nende huvides ei ole tegelikkusega tegeleda.
140 kW on umbes 189 hj, mis tähendab, et lisaks n.n. luksusautodele lähkes maksustamisele ka enamus 2.5 l mootoriga autosid. Taolise kW põhise (ja miks just 140 kW?) piiri juures oleks paljud 2,5 l mootriga autod määrtletavad kui luksusautod. Nii on näiteks uus Ford Mondeo 2,5 l variant luksusauto, Hond Accord 2,4 l samuti luksusauto, Volkswagen Tiguan ja Passat 2,0 l (rääkimata Touaregist või Phaetonist), Hyundai Sonata ja Grandeur 3,3 l ning Santa Fe 2,7 l jne.
Hübriidajamiga Lexused ei jää vist üksi alla 140 kW. Härra Rumm leiab, et taoline auto kulutab liiga palju kütust ja saastab keskkonda. Seega, isegi kui sa keskkonda säästad ja ostad kallima hübriidajamiga masina, siis luksusautomaksu tahetakse ikkagi saada.
Keskkond on lihtsalt hea ettekääne kadedusmaksu kehtestamiseks.
Oluline on rõhutada, et ettepanek puudutab ainult sõiduautosid ning maksu alt jäävad välja kaitseväele ning sisejulgeolekut tagavatele ametitele kuuluvad autod.
Iga inimene, kes on sattunud mõne kaitseväe sõiduki taha on kogenud, kuivõrd jubedalt enamus neid masinaid tossab. Kui keskkond tõesti nii armas on, siis äkki alustaks hoopis riigi omandis olevate autode keskkonna sõbralikumaks tegemisega enne kui keskkonna sõbralikult elavate Lexuste omanike kimbutama asuda.
Luksussõidukite maksustamise eesmärk on suunata inimesi mõistlikumale tarbimisele, kuid muuta ka meie väärtushinnanguid. Praegu kasutavad tuhanded Eesti inimesed autot staatuse sümbolina.
Tahavad kasutada, siis las kasutavad. See ei ole kellegi teise asi peale nende inimeste endi, kuhu nad enda vaevaga teenitud raha soovivad paigutada. Mõni ostab korteri, teine käib puhkamas ja kolmas ostab auto. Kui inimese unistus on endale soetada kena auto, siis kes oled sina, Hannes Rumm, ütlema talle, et see on vale või ta peab selle eest ekstra maksma?
Rääkimata siis mõnest kahe- või kolmemilliste autode kollektsiooniga uhkeldavast suurettevõtjast
Eks see kadedus ole üks kole asi… mulle tundub, et sotsiaaldemokraatia ongi eelkõige kadeduse ideoloogia, seega midagi üllatavat siin pole.
Neile inimestele, kes tõstavad oma enesetunnet luksusauto rooli istudes, annab riik luksusautode maksustamisega selge sõnumi: ühiskond ei toeta keskkonnavaenulikku ja ebamõistlikku tarbimist.
Riik kui abstraktsus ei anna mingit sõnumit vaid seda annab poliitik, kes üritab enda valijaskonnale atraktiivne olla. Riik ei võrdu aga ühiskonnaga, sest ainuüksi valmisaktiivsust vaadates suudab iga koolilaps järeldada, et riiklike institutsioonide juhtkonna valimisel on aktiivsust ülesnäidanud vaid üks osa ühiskonnast.
Ja nii edasi ja edasi ja edasi – külvates demagoogiat ja pealiskaudsust. Kui huvitab keskkond, siis palun, ühine saastemaks kindlate CO2 koguste järgi, kuid jätame selle jutu, et luksust peaks kuidagi maksustama. See on paljude jaoks elustiili küsimus, kus osadelt asjadelt hoitakse kokku, et teistele rohkem kulutada.
Kui praegu räägitakse luksusautomaksust, siis järgmine loogiline samm on kõike muud “luksust” maksustada. Tundub, et vähegi suuremad majad ja korterid (suuremad küttekulud, järelikult saastab rohkem) oleks järgmine loogiline samm, siis reisimine (mida kaugemale lendad, seda rohkem saastad) aga mis järgmiseks? Mõni suvine kontsert – autodest ja liiklusest tekkiv negatiivne välismõju? Söömine kallimas restoranis? SPA külastused? Valik on lõputu.
Lõppude lõpuks pole sotside algatus mitte midagi muud kui kaalutletud poliitiline käik. Head nägu tehes tuuakse mitmeid näiliselt häid argumente enda ettepanekule, kuid tegelikult on harv see jõukam inimene, kes sotse valis ja taolisi ettepanekuid tehes pole sotsidel midagi kaotada. Nagu eelnevalt mainitud on nad juba praegu valmis tegema erandeid, mis näitavad selgelt, et saastamisest tegelikult ei hoolita.
Kadedus on üks kole asi, kuid sotside silmakirjatsev kadedus serveerituna luksusmaksuna on lihtsalt võigas. Inimeste tarbimisotsused on nende teha. Arvata, et poliitikud suudaksid neid enda huvidest lähtumata kuidagi suunata on absurdne muinasjutt nagu härra Rumma on täna tõestanud.
PS. Minu autoks on Hyundai Coupe, 105 kw!
Categorised as: ...
Jah, kui keegi peaks silmas keskkonnasõbralikkust, siis maksustaks hästi kõrgelt NSVL ja Venemaa toodetud autod, kui keskkonnavaenulikud. Mingil põhjusel sotsid seda ei taha teha -eks ikka seepärast, et see ei meeldiks mingile osale nende valijatest!
Kui keegi rikkur kollektsioneerib miljoniautosid, siis see tundub eriti keskkonnasõbralik tegevus olevat -niikuinii pole sellel miljonäril aega ega võimalust oma autodega kogu aeg sõita.
Ja sotsidest ministrid võiksid oma eeskujuga näidata, kuidas nad pisikeste ja kokkuhoidlike autodega sõitma hakkavad, seni on nad pigem vastupidist eeskuju andnud.
[…] Jüri Saar võtab “luksusautomaksu” temaatika elegantselt kokku. […]
Lumelabidaga vehkimine ka sinu poolt, vastuses ei ole ära toodud ühtegi arvu ega arvutust.
Heh, aga mis arve sa tahad? Ja mis arv, see luksus sinu arvates üldse on?
“Kui inimese unistus on endale soetada kena auto, siis kes oled sina Hannes Rumm, ütlema talle, et see on vale või ta peab selle eest ekstra maksma?”
Ma küsiks kohe kontraküsimuse: “aga kes oled Sina Jüri Saar ja millega Sa põhjendad seda, et ta EI PEAKS selle eest maksma”
Mina, just vastupidi, leian, et kui inimene juba soovib “massist” erineda ja sportlikku sõdustiili harrastada ja soetab enesele võmisa auto, siis võiks ta väga vabalt selle eest maksu maksta.
Tstiteerin veel:
“Teiseks peaks igale inimesele selge olema, et väärtushinnangud on erinevatel inimestel erinevad ja inimeste väärtushinnangute muutmine võib viia olukorrani, kus tekib üks “õige” kogum väärtushinnanguid, kui sa neid ei jaga, siis maksustatakse. Jääb üle küsida, et miks taolises olukorras üldse töötada või millegi parema nimel pingutada. See, mis ühe jaoks on luksus, on teise jaoks endale tehtud kingitus tehtud kurnava töö eest.”
Kas Sa seletaks ehk täpsemalt, mida on halba ülevalt poolt ette antud nn. õigete väärttushinnagute kogumis ja selles, et need, kes soovivad nimetatud normides erineda, maksavad rohkem maksu?
Esiteks oleks meil olemas õiged normid mida järgida ja teiseks täituks riigikassa jõdusasti edevate edevuse arvel.
Eks see automaks ole üks osa omandimaksudest, mis tulevad nii kui nii. Maamaks juba tuli Tallinnasse. Meil on majandusurutis, seega inimesed piiravad tarbmist, seega tarbimismaksude (aktsiisid) pealt enam raha ei saa. Järelikult tuleb riigi ja/või KOV kassasse sama raha saamiseks hakata rohkem maksustama omandit. Loogiline.
“Ma küsiks kohe kontraküsimuse: “aga kes oled Sina Jüri Saar ja millega Sa põhjendad seda, et ta EI PEAKS selle eest maksma””
Kummaline küsimus aga proovime. Mina olen inimene, kes on enda töö ja vaevaga teeninud raha mitte ei võta seda teistelt vägivalla ähvardusega ära, sest mulle ei meeldi teise inimese tarbimiharjumused, et siis seda tont teab kuhu laiaks lüüa. Mulle tundub, et inimene, kes ei teha midagi teistelt ära võtta ei pea andma selgitusi sellest, miks ta ei taha ära võtta teiste inimeste töö tulemit või piirata seda niivõrd meelevaldselt. See, et teisel on rohkem pole mingi argument vaid poliitika – kahjuks kadedusele rajatud poliitika. Ühtlasi tundub see mulle samat sorti küsimus olevat nagu osades totalitaarsetes riikides, kus sa pead tõestama, et oled süütu – SINA pead tõendama enda süütust mitte aga teine pool, kes sind süüdistab.
“Mina, just vastupidi, leian, et kui inimene juba soovib “massist” erineda ja sportlikku sõdustiili harrastada ja soetab enesele võmisa auto, siis võiks ta väga vabalt selle eest maksu maksta.”
Millel rajaneb sinu väide, et kallima auto ostnud inimene soovib “massist” erineda? Kuidas on lood nende inimestega, kes lihtsalt soovivad mugavamalt jõuda punktist A punkti B. Äkki maksustaks neid inimesi, kes mingi vana rondiga sõidavad, sest nad soovivad ka massidest erineda. Ja üldse, suhtumine, et teistest eristumist peab maksustama tundub mulle pigem igavat konformsust toetava mõttetusena. Ma olen kindel, et ma suudaks ka sinu elustiili valikus leida, midagi mida võiks maksustada, sest sa soovid “massist erineda”…selle siis luksuseks tembeldada ja hakata nõudma, et sa selle eest näiteks 5000 krooni kuus täiendavaid makse maksad. Luksus ei ole objektiivselt hinnatav piiri peal, kust kahjuks tuleks enamus kadedusmaksust.
“Kas Sa seletaks ehk täpsemalt, mida on halba ülevalt poolt ette antud nn. õigete väärttushinnagute kogumis ja selles, et need, kes soovivad nimetatud normides erineda, maksavad rohkem maksu?
Esiteks oleks meil olemas õiged normid mida järgida ja teiseks täituks riigikassa jõdusasti edevate edevuse arvel.”
Ma soovitaks alustuseks mõelda sõna “õige” olemuse üle. Kas sa tõesti arvad, et sotsid ei käinud välja seda ideed lähtuvalt enda poliitilistest huvidest? Objektiivselt “õigeid” väärtushinnanguid pole olemas ja isegi kui oleks, siis tõlgendaks iga inimene neid erinevalt, mis tähendaks täiendavat täpsustamist ja kitsendamist kuni me jõuame olukorrani, kus sulle dikteeritakse ette kellega sa võid suhelda, mida teha ja kuidas olla, et ametlikest väärtushinnangutest kinni pidada.
John Stuart Mill nimetas taolist nähtust enamuse türanniaks, kus väiksematest gruppidest ja teisitimõtlejatest sõidetakse lihtsalt üle või sunnitakse mingeid meelevaldseid makse maksma. Huvitav oleks teada, kas sinu arvates peaks Eesti venekeelsele elanikkonnale samuti mingi täiendava maksu kehtestama, sest nad ei jaga valitsevate erakondade või paljude nende valijate väärtushinnanguid? Kas mitte ei ole nemad need, kes tekitavad otseseid negatiivsed välismõjusid vastupidiselt näiteks mõnevõrra kallima sõidukiga liikuvale eestlasele.
Ma ei ole kahjuks teadlik “õigestest” normidest ja oleksin sulle tänulik kui viitaksid mõnele taolisele normide kogumile. Küll olen ma teadlik seadusandlusest, mis ei ole aga sama mis seadused (vaata ka: http://www.econtalk.org/archives/2006/12/boudreaux_on_la.html) . Seadusandlusest võib aga leida palju jaburaid mõttetusi, mis teenivad mingi väikese kliki huve. Euroopa Liidus säravad sellega mõttetusega kõige eredamalt silma põllumajandustoetused.
Ma ei tea, kuidas sinuga on, kuid ma olen üpris kindel, et keegi ei sündinud siia maailma selleks, et “täituks riigikassa” või tema saaks selle täitumisele panustada, sest ta on tavalisest mõnevõrra edevam. Kui edevus läheb maksustamisele, siis tekkib kohe küsimus sellest, kas uhkemad naisterõivad peaks sinu arvates samuti maksustamisele minema? Aga kosmeetika või hoonete remont? Aga hädavajalikust võimsam arvuti? Taoline ülima konformsuse ja võrdsuse taga ajamine oli teadupärast NSVL’idus lausa riiklik poliitika. Kas tunned sellest puudust?
“Meil on majandusurutis, seega inimesed piiravad tarbmist, seega tarbimismaksude (aktsiisid) pealt enam raha ei saa. Järelikult tuleb riigi ja/või KOV kassasse sama raha saamiseks hakata rohkem maksustama omandit. Loogiline.”
Esiteks tahaks teada, et kas riik või KOV on inimese jaoks või inimene selleks, et riigi või KOV’i eelarve auke ja kohati nahhaalselt laristavat käitumist finantseerida. Sinu mõtte sõnastaks aga ümber nii: meil on majandussurutis ja inimesed, kulutavad vähem, sest paljudel lihtsalt pole nii palju raha kui varem – järelikult tuleb makse tõsta ja seegi vähene, mis alles jäänud vähemaks võtta. Midagi väga loogilist siin ei ole kui sa just ametnik pole.
Veel mõned mõtted.
Toivo: kui mina vehin lumelabidaga, siis sinu saha vastu ma ei saa 😛
Offf: maamaksustamise põhimõtted ja argumendid ei tulene sellest, et ühel on suurem või parem kui teisel vaid piiratud ressursi kõige tõhusamast kasutamisest. See, kuidas seda tõstetakse on siiani parajalt hägune.
Tegelikult on blogi kommentaarium mõttevahetuseks parajalt ebamugav koht, aga paari lauset saab ikka kirja panna. Ma loen küll huviga Vabalogi, aga ma ei saa öelda, et ma peaksin siin propageeirtavaid põhimõtteid õigeks. Pigem risti vastupidi. Ma pean õigeks idamaadest pärit filosoofiat, mis kollektiivi kui terviku huvid asetab üksikisiku huvidest ettepoole. Näiteks väga vanad kultuurid Hiinas ja Jaapanis kasutasid edukalt “kõrgemalt poolt” ette kirjutatud käitumis- ja eetikanormide kogumikke (konfutsianism).
Ma leian et inimeste isiklikke vabadusi tuleks oluliselt piirata KUID kompenseerida vabaduste piiramine proportsionaalsel hulgal majandusliku heaoluga (hüvedega).
Samuti leian ma, et “oma raha, ise tean mis teen” on vale põhimõte kuna enamik inimesi siiski ei kuluta raha mõistlikult.
Ma leian, et tarbimine peaks olema riiklikult reguleeritud hoopis inimese sotsiaalse panusega ühiskonda. Näide – oled kaupmees (otselt lisaväärtust ei tooda) luksulimusiini osta EI TOHI. (Kuigi raha on sul selleks olemas). Soovid limusiini siis pead lisaks kaupmehe ametile pidama mingit sotsiaalset lisa väärtust andvat ametit – näiteks käima üliõpilastele majandusloenguid lugemas, et sinu sotsiaalne staatus tõuseks madalalt astmelt (kaupmees – väärtuste ümerjagaja) kõrgele (õpetaja-sensei).
Ma pooldan veel igasuguseid naljakaid asju – näiteks kohsutuslikku eradlusmärkide kandmist kõikidele kodanikele kogu aeg, mis üheselt näitaks ära selle isiku asukohas sotsiaalses hierarhias. (Nagu sõjavälised eraldusmärgid).
Ühesõnaga mulle meeldiks ühiskond, kus igale ühiskonnaliikmele oleks tagatud tema panusele vastav koht sotsiaalses ja tarbimispüramiidis.
Realiseerimisest: Kahjuks on siin üks suur probleem. Ma ei ole veel suutnud välja mõtelda kuidas selle ühiskonna kontrolli ja hüvede jaotuse mehhanismid koheselt ja täeilikult ei korrumpeeruks. Ehk kahjuks seisab sellel ees vana “Kes kontrollib kontrollijat” probleem.
Seetõttu kirjutasin ma ka ülaltoodud kommentaari. Mulle meeldib põhimõte, et riik on pädev otsustama, mida sa TOHID oma rahaga teha. Sotside katse seda implementeerida on muidugi suhteliselt käpardlik ja meil ei ole ka vastava pädevusega organit, kes suudaks sellised asju otsustada. Idee kui asi iseeneses on siiski hea.
Tsiteerin: “mis tähendaks täiendavat täpsustamist ja kitsendamist kuni me jõuame olukorrani, kus sulle dikteeritakse ette kellega sa võid suhelda, mida teha ja kuidas olla, et ametlikest väärtushinnangutest kinni pidada.”
See oleks suurepärane, kui kusagilt oleks võimalik leida isikuid, kes oleks pädevad seda tegema ja ei korrumpeeruks.
Offf jutt tundub kuidagi tuttav olevat! Hitleri Saksamaalt, nimelt! Seal toimiti just nii nagu Offf näikse soovivat: poliitika oli rahvussotsialism, poliitikud teadsid, mida rahval vaja ja kui palju, kõik juudid olid märgistatud! No nii palju me ajaloost võiks ikka teada, et mõista, kuhu nii toimides jõuab!
to Paul
Nagu ma juba mainisin, saab sellist poliitikat rakendada ainult siis, kui on leitud meetod selle vastu, et kala pea mädanema hakkab. Mina ja täna kahjuks sellist meetodit ei tea, seetõttu ma leian, et hetkel kahjuks pole sellist ühiskonnakorda võimalik realiseerida.
Offf-i esindatava mõttelaadiga kodanikud on inimkonnale ainuüksi viimase saja aasta pöörases koguses kannatusi põhjustanud. Üks täiskasvanud inimene võiks (eeldusel, et ta ajaloos päris võhik ei ole) juba aru saada, et tänu inimloomusele ei ole sellised ideed ilma tohutute ohvriteta teostatavad. Ja kui muuta inimloomust, siis kaob ka progress – püüe teistest parem olla on laiskuse kõrval teine edasiviiv jõud.
Ausalt öeldes hakkas mul Offf-i teksti lugedes natuke kõhe ja loodan kogu hingest, et temasugused kunagi võimu ligi ei pääseks.
Offf, sellist süsteemi saaks majanduslikult elus hoida ainult siis, kui kasutada Nõukogude Liidu sarnast välispiiri, kus lahkumise eest võidakse maha lasta. Sest muidu läheks kõik inimesed, kellele su süsteem ei meeldi, riigist minema – ettevõtlikud raha ja heale järjele jõudmise nimel töötavad eriti.
Mis mõtet olekski sellises süsteemis riskantse tehnoloogiaäri või teistele inimestele meeldiva kauba tootmisega alustada, kui selle asemel võib jääda teooriateadlaseks ja oma “rinnamärk” välja teenida?
Ning palju olulisem, kes on need inimesed, kes suudavad kõik õigeid raha kulutamise otsused ära teha ja inimeste väärtust ühiskonnale hinnata?
See, kui palju makse (0…100%) on kokkuvõttes kõige tööle motiveerivam ja ka vähem teenijatele parim, siin kohal arutada ei tahaks.
Aga kõigi kommunistlike ja plaanimajanduse süsteemide probleemiks on, et ükski komitee ei suuda majandust piisavalt täpselt mõista ja analüüsida, et seda ka hästi juhtida. Turumajandus on minuarust kõige õigem filosoofia just selle tõttu, et seda juhitakse kõigi majanduses osalevate inimeste soovide ja otsuste järgi. Kui jäätis A on natuke maitsvam (ühiskonnale väärtuslikum!) kui jäätis B, siis leidub inimesi, kes on nõus selle eest ka rohkem maksma ja jäätiste hinnasuhe saavutab limiidis nende väärtuste suhte. Isegi elukutseline jäätisevabriku analüütik ei suudaks nii hästi hinnata, kui kõiki erinevaid sorte toota. Veel võimatum on see, kui mõelda, milliseid kaupu ja teenuseid tänapäeval olemas on, ning kui paljudel erinevatel viisidel neid kasutatakse. Kui palju on üks ipod meelelahutuseks, ning kui palju loengute kuulamiseks?
Kui inimene ei pane mängu oma raha ja vara, siis ei tee ta ka kõige läbimõeldumaid otsuseid. Sama olukord on näiteks riiklike toetuste jagamisega – ma usun et ametnik pigem võtab pika kohvipausi kui töötab pingeliselt, et täpselt parajat toetust välja arvestada.
See ei tähenda, et asju väärtustataks turul “kultuurselt” – luksusmaastur pole kultuursele inimesele sama väärtuslik kui 10 000 teatrikülastust, aga eesti inimeste keskmisele nähtavasti on. Ja ma arvan et neid väärtushinnanguid ei tohi ka kellelegi peale suruda, sest muidu satub kindlasti komiteedesse keegi meie omast erinevate väärtushinnangutega inimene ja keelustab näiteks sandaalide tootmise.
Kokkuvõttes ma arvangi, et mõne kauba hind või töö eest makstav palk on parem selle töö ühiskondliku väärtuse hindaja kui ükski teine objektiivne näitaja. See pole ideaalne – igas olukorras turumajandus ei toimi (monopolid, kartellikokkulepped), aga kindlasti parem kui inimestest koosnev valitsus või komitee.
Ma ei taha üleolevalt kõlada, aga mulle tundub see ühiskonnakorralduse idee kõige rohkem just “jumaliku hea vanema” ihalusena. Et ise ei pea midagi otsustama, ise ei pea väärtusi hindama, ise ei pea riskima, vaid kuskil keegi ütleb sulle kui tubli sa oled olnud kui vaid vaikselt tööd teha.
Mind on väga positiivselt üllatanud selle postituse kommentaaride kvaliteet. Aitäh teile kõigile.
Ivar: Umbes sarnane süsteem kehtis Jaapanis ligi 1000(!) aastat. Üpris analooogne oli riigikord ka Hiinas. Jaapanis lasti ohje lõdvemaks alles Edo perioodil. Kas jaapanlased ja hiinlased on kõik see aeg meeletult kannatanud?
Mattias: jutt välispiiri kohta jumala õige. Kuidas saab mingeid tegevusi planeerida, kui igaüks liigub sinna kus pähe tuleb? Mis nüüd puutub riski, siis enamus inimesi on meile tänulikud, kui me nende elust riski ja liiga keerulised valikud elimineerime. Näiteks kasvõi needsamad kes tänases vabas eestis on oma vabaduse realiseerunud SMS-laenu-ohvrina.
Ma arvan tõesti, et enamusel ei ole vabadust vaja, seda vabadust realiseeritakse ainult mingites lollustes.
Siiski, ma olen võlgu põhenduse, miks niisugune rezhiim võiks kasulik olla. Minu arvates on meil 100 äärmisel juhul 200 aastat aega enne kui Maa ressursid lõpilikult ammenduvad. Üleval, 200 kilomeetri kõrgusel on põhimõtteliselt lõpmatus koguses tasuta energiat pluss lõpmatus koguses metalle ehedal kujul (kord Maa gravitatsioonist vabana ei oma komoselaeva jaoks erilist tähtsust kas tuleb sõita 200 000 või 2 miljonit kilomeetrit) pluss muiudgi metaan (kütus!).
Ma kardan, et meie vaba ühiskond ei ole võimeline ressursse piisavalt konsentreerima, et teha otsustav läbimurre kosmosesse. Totalitaarsel rezhiimil, kes teeb seda üksikisiku hüvede ja vabaduste piiramise arvelt on selline võimalus siiski veel olemas. Karta on, et kui me nüüd kohe välja ei murra, siis jääb inimkond igaveseks maale virelema. Looduses miljonte aastatega konsentreeritud energia (nafta, gaas, uraan jne.) on niisama ära raisatud ja uut ei ole meil enam kusagilt võtta.
Teine põhjus on see, et praegune esindusdemokraatia on muutunud farsiks ja esindab ainult iseennast. Globaliseerumine ainult süvendab neid protsesse, kus riike juhib tegelikult anonüümne kapital. Mina isiklikult elaksin enne Jossif Stalini juhtiud riigs kui riigis, kus mingi anonüümne pankur niite tõmbab.
Aga miks ei peaks igaüks saama liikuda sinna, kuhu tahab, kui sihtkoha inimesed teda omaks võtma on nõus? Kui sinu pakutud ühiskonnakorraldus nii hea on, siis tulevad inimesed selle alla ju vabatahtlikult, ning keegi ei pea hoolitsema “lollide” eest, kes ära lähevad ja sinu ühiskonna ressursse ei kuluta. Jõuga kinni hoidmine tähendab ainult seda, et kodanikud on ühtlasi ka töövangid, kes teiste heaks orjama peavad.
Totalitaarse ühiskonna ja selle määratud väärtushinnangutega on just see probleem, et need väärtushinnangud ei pruugi sinu omadega kokku langeda. Näiteks Nõukogude Liidus oli inimeste väärtus ühiskonnale tema töö järgi ära hinnatud just nagu soovid. Aga sealjuures ei olnud õpetaja-sensei üldse au sees: sajandi esimesel poolel oli Inimene ainult tehasetööline, ning õpetajatele “ainult rääkimise eest palka ei makstud”. 70-80ndatel samamoodi oli õige kultuur ainult venekeelne kultuur ning teiste keelte kasutamist üritati välja juurida.
Mina eelistan kindlasti jätta võimaluse keskmisel inimesel keskmiselt ebakultuurseks jääda selle asemel, et kellegi teise pealesurutud väärtushinnanguid usaldada. Omavahelist austust omavad iga eluala inimesed nagunii. See, kui poemüüjale teadusartiklitele viitamiste arv korda ei lähe, ei olegi probleem.
MATTIAS: Kuidas oleks üdini kapitalistliku lahendusega: inimene võib lahkuda, kui ta on riigile kompenseerinud oma “tootmiskulud”. Ehk siis sünni ja vanematoetused, lasteia-, kooli-, ja ülikoolikulud. Ma ütleks, et igati liberaalne lahendus, igal inimesel on õigus ennast riigi käest vabaks osta, tasudes riigile temapoolsed kulud. Ja oledki vaba mees minema kõige 4 tuule poole.
Muide, toon siia ühe näite “heast” vabadusest ja “halvast” orjusest. Venemaal, jõledas tsaristlikus impeeriumis, valitses sel ajal kui mujal maalimas tööstusrevolutsioon alles esimesi arglikke samme tegi pärisorjus. Hirmus ja kole asi. Talupojad olid kinnistatud maa külge ja (NB!) maa talupoegade külge! Talupoegi ei tohtinud müüa ega kinkida maast lahus!
Samal ajal igakülgselt valgustatud Briti Impeeriumis, maailma kõige eesrindlikumas impeeriumis, oli pärisorjus, kui feodalismi jõle igand ammu kaotatud ja talupojad olid vabad inimesed. Inimesed ilma maata, kes maksid maaomanikule renti! Tore oli elu Briti Impeeriumis. Kuid algas tööstusrevolutsioon. Udusele Albionile kerkis kalevimanufaktuure nagu seeni pärast vihma, manufaktuurid aga nõudsid villa. Ning juhtuski seesugune huvitav lugu, et maaomanikel oli järsku kasulikum kasvatada lambaid kui rentida oma maad talupoegadele vilja kasvatamiseks. Ja kihutasidki dzhentelmenid talupojad kõige 4 tuule poole. Oled vaba inimene, võta oma 7 asja ja kao kus kurat. Protsess, mida me täna mäletame “tarstamise” nime all. Kes ei mäleta otsib ajalooõpiku. Tarastamise õudusi on ka mitmed kriitilise realismi esindajad õige värvikalt kirjutanud. Vaat nüüd kui rumalasti tuleb välja. Pimedal Venemaal, kus valitseb pärisorjus on talupoegade maalt välja ajamine, nõnda et nad kümnete tuhandete kaupa nälga kärvavad, võimatu. Hiilgavas Briti Impeeriumis aga…
Ärgem unustagem, et Teie poolt ülistatud vabadusega kaasneb ütlasi päris reaalne vabadus kärvata nälga… muu hulgas.
Päris õudne – oled sünnist saati riigi omand ja kui väga tahad, siis võid ennast vabaks osta… Offf, Sinu ideed ja tõekspidamised on sedavõrd erinevad minu omadest, et ilmselt ei ole arutelu jätkamine kuigivõrd mõistlik. Teineteist ümber veenda meil niikuinii ei õnnestu. Ma sain oma doosi säärast riigikorda omal ajal kätte ja tõtt-öelda olen nõus relva haarama, et selline sigadus enam ei korduks.
Sulle aga soovitaks Põhja-Korea immigratsioonitingimusi uurida. 😉
offf, selgita nüüd mismoodi see vabaksostmine täpselt välja peaks nägema kui ühiskonnas kehtivad pealesurutud normid. ja ma ei pea silmas kommunismi või ‘kõik on riigi oma’ mõtteviisi, kuid praktiliselt igasuguses sinu kirjeldet riigikorras oleks suure varanduse jõudmine üksikute indiviidide kätte vastunäidustatud.
to: asd
Kuidas selline vale mulje on j22nud? Kellelgi pole keelatud varandust koguda. Minu idee oli lihtne. Teha rahast uuesti see, mis ta algselt oli. Universaalne vahetusvahend. Sellekst tuleb
1. lahutada raha v6imust
2. muuta raha ja tarbimise suhet
Kuidas seda saavutada?
1. lahutada raha v6imust — tuleb v2ltida olukorda, kus raha eest saab v6imu osta, et see ei langeks v22ritute k2tte. Seega peaksid valitsema selleks spetsiaalselt koolitatud ja kasvatatud isikud. Neile inimestele on mistahes isiklik omand keelatud. Midagi sarnast soovitas n2iteks Platon oma “Ideaalses riigis”. K6ge t2psemini vast kujutabkisellist v6imustruktuuri mungaordu.
2. Muuta raha ja tarbimise suhet. Selleks tuleb tarbimine normeerida vastavalt inimese sotsiaalsele panusele. Raha ei oleks enam “kõige mõõt” vaid kõigest vahetusvahend. Seega, näiteks Jaguari ostmiseks peab sul olema Jaguari raha JA vastav sotsiaalne positsioon, mis tagaks sulle “Jaguari ostuloa”. Umbes nagu keskaegses Jaapanis, kus oli normeeritud, kes tohivad hobusega ratsutada, kes kandetooli kasutada jne.
Tuletaksin meelde, et nimetatud maksu siiski veel kehtestatud ei ole. See on ühe erakonna idee ja kontseptsioon, mida üritatakse läbi suruda valijate võitmise eesmärgil. Nn. luksusautomaksustamise vastu on tõenäoliselt enamus parlamendiliikmetest.
Alustama ei peaks mitte mootorite võimusest, litraažist jne. vaid masinate keskkonnasõbralikkusest ja siinkohas peaks rahakotti kergendama hoopis vanade autodega sõitjad. Võibolla peaks nad hakkama mõtlema jala käimisele, ühistranspordile või motorollerile. Ja siin ei peagi ütlejat olema, maksud teevad ise oma töö. Ühiskonna vaikiv hukkamõist asendab ühte kurja onu, kes sõrmega viibutab. Mis keskkonda puudutab, siis mõistaks normaalne inimene pigem hukka tossava, õlise ja tehniliselt mittekorrasoleva sõiduki omaniku. Võibolla peaks kehtestama lisaks ka ummikumaksu, kesklinna sissesõidumaksu jne. Võtkem eeskuju mujalt maailmast.