VABALOG

Majandusharidusest Eesti ja Euroopa keskkoolides

Hiljuti kirjutas Andres Arrak Postimehes, et parim majanduspoliitika on hea hariduspoliitika. Loodetavasti mõjus tema kirjutatu lugejatele rahustavalt ja selgitavalt, mis võimaldab natuke tasakaalukamalt suhtuda majanduskasvu aeglustumisesse. Samas on Arraku artikli lõpus kaks lõiku, mis väärivad eraldi esile tõstmist:

Tõde on, et 15 aasta jooksul ei ole õnnestunud suruda majanduskursust koolide õppekava kohustuslikuks aineks. Tagajärjeks on, et keskmine gümnaasiumilõpetaja ei erine siiani oma majanduslikelt teadmistelt minu lasteaeda lõpetavast tütrest. Viimane teab täpselt, et raha tuleb kaupluse ukse kõrval olevast masinast. Milliseid elu- ja karjäärivalikuid oskab selline noor inimene teha? Arusaamist, kuidas majandus toimib, napib nii gümnaasiumis kui valitsusasutustes.

Ja tagajärg on käes – esimene majandustsükli langusfaas viib endast välja nii tavalise linnakodaniku kui ka enamiku majandusanalüütikuid, rääkimata poliitikutest. Üksteise süüdistamise ja näpuga näitamise asemel kutsun üles väärtustama majandusharidust ja majandusteadlasi. Rääkigem nendega enne järgmise põhimõttelise sammu astumist. Valitsuse tagasiastumine ega erakorralised parlamendivalimised ei kaota ebaratsionaalseid majanduslikke otsuseid. Panikeerimine ei ole eriti viljakas tegevus. Mis ei tapa, pidi tugevaks tegema, kuigi mitte kõiki.

Mul on juba mõnda aega olnud plaanis kirjutada ühest jaanuari/veebruari Foreign Policy’is ilmunud artiklist: Europe’s Philosophy of Failure, mis käsitleb majandusharidust Euroopas, kuid eelkõige Euroopa Liidu kahes kõige olulisemas liikmesriigis – Prantsusmaal ja Saksamaal. Mida rõõmustavat artiklist lugeda ei ole, küll aga õpetliku.

Väga palju sõltub õpikutest ja õpetajatest, keda ei pruugi Eestis sugugi nii palju leiduda kui meil vaja võiks minna, eriti maapiirkondades. Eraldi küsimus on loomulikult mida keskkoolis ikkagi õpetataks kui õpetajad ise on üks osa avalikust sektorist, mis pole erasektori konkurentsist sugugi huvitatud. Isegi kui alguses õnnestuks Eesti koolidesse kaasata majandusharidusega inimesi eelkõige erasektorist õpetama, siis piisavalt pika aja jooksul olukord kindlasti muutuks. Saksamaal ja Prantsusmaal on jõutud näiteks üpris kentsaka tulemuseni:

In both France and Germany, for instance, schools have helped ingrain a serious aversion to capitalism. In one 2005 poll, just 36 percent of French citizens said they supported the free-enterprise system, the only one of 22 countries polled that showed minority support for this cornerstone of global commerce. In Germany, meanwhile, support for socialist ideals is running at all-time highs—47 percent in 2007 versus 36 percent in 1991.

. . .

Many of these popular attitudes can be traced to state-mandated curricula in schools. It is there that economic lessons are taught that diverge substantially from the market-based principles on which the Western model is based. The phenomenon may hardly be unique to Europe, but in few places is it more obvious than in France and Germany. A biased view of economics feeds into many of the world’s most vexing problems, from the growth of populism to the global rise of anti-American, anti-capitalist attitudes. 

Eestis tõenäoliselt sarnaste hoiakuteni eriti kiiresti ei jõuta kui majandusalaste tundide andmine jäetakse vastava haridusega inimestele. Lisaks sellele on Eesti praegune suhteline jõukus üks parimaid argumente vaba turumajanduse kaitseks, mis peaks võimaldama tuua reaalseid näiteid ja selgitada turumajanduse olemust noortele. Eesti eduloo sidumine turumajanduslike reformidega peaks samuti olema piisavalt juurdunud, et isegi mõne õpiku autoril ei õnnestu seda niivõrd väänata kui prantslastel:

“Economic growth imposes a hectic form of life, producing overwork, stress, nervous depression, cardiovascular disease and, according to some, even the development of cancer,” asserts the three-volumeHistoire du XXe siècle, a set of texts memorized by countless French high school students as they prepare for entrance exams to Sciences Po and other prestigious French universities. The past 20 years have “doubled wealth, doubled unemployment, poverty, and exclusion, whose ill effects constitute the background for a profound social malaise,” the text continues. Because the 21st century begins with “an awareness of the limits to growth and the risks posed to humanity [by economic growth],” any future prosperity “depends on the regulation of capitalism on a planetary scale.” Capitalism itself is described at various points in the text as “brutal,” “savage,” “neoliberal,” and “American.” This agitprop was published in 2005, not in 1972. 

Kahtlemata peaks igasuguse majandusalase hariduse üks olulisemaid osasid olema ettevõtluse ja ettevõtjate käsitlus. Samast Foreign Policy artiklist tuleb välja, et USA’s on majandusharidust pakkuvatesse programmidesse paljudes kohtades kaasatud Junior Achivement, mis tegutseb juba täna ja päris edukalt ka Eestis.  Neil on väljatöötatud omad õppekavad, ürituste seeriad, simulatsioonid ja ettevõtete külastused, mis on omavahel integreeritud ühtseks tervikuks. Igasuguse laiaulatusliku majandushariduse väljatöötamine keskkoolide jaoks ilma taolist organisatsiooni kaasamata oleks häbiväärne. Ma siiralt loodan, et nii ei juhtu.

Artiklis leiab käsitlust ka küsimus, miks majandusalane haridus keskkoolides on oluline ja miks seda ei tasus riigi tulevast majandusedu silmas pidades ignoreerida:

Attitudes and mind-sets, it is increasingly being shown, are closely related to a country’s economic performance. Edmund Phelps, a Columbia University economist and Nobel laureate, contends that attitudes toward markets, work, and risk-taking are significantly more powerful in explaining the variation in countries’ actual economic performance than the traditional factors upon which economists focus, including social spending, tax rates, and labor-market regulation. The connection between capitalism and culture, once famously described by Max Weber, also helps explain continental Europe’s poor record in entrepreneurship and innovation. A study by the Massachusetts-based Monitor Group, the Entrepreneurship Benchmarking Index, looks at nine countries and finds a powerful correlation between attitudes about economics and actual corporate performance. The researchers find that attitudes explain 40 percent of the variation in start-up and company growth rates—by far the strongest correlation of any of the 31 indicators they tested. If countries such as France and Germany hope to boost entrepreneurship, innovation, and economic dynamism—as their leaders claim they do—the most effective way to make that happen may be to use education to boost the cultural legitimacy of going into business. 

Rääkides innovatsioonist Eestis on palju juttu olnud sellest, mida kõike peaks toetama või eelistama, kuid kahjuks majandusalane haridus keskkoolides on suht selgelt asunud väljaspool pakutud lahendusi. Tõenäoliselt ei ole pikem perspektiiv poliitiliselt piisavalt atraktiivne, et sellele tõsisemalt mõelda. Lihtsam ja märksa nähtavam on ettevõtlust ja innovatsiooni vahetult “toetada” isegi siis, kui selle kasulikkuses ning otstarbekuses on põhjust sügavalt kahelda.

Tagged with: Arrak, Foreign Policy, Junior Achievement, majandusharidus, Prantsusmaa, Saksamaa

Categorised as: ...