VABALOG

Kunstlikud klastrid kui ülikallis mõttetus

Tänu Jeff Cornwallile sattusin mõni aeg tagasi eelmise aasta oktoobris ilmunud Economisti artiklile Fading Luster of Clusters, kus öeldaks välja näiteks biotehnoloogia kunstlike klastrite kohta piinlik tõde:

It has been an abysmal failure. The high-tech cluster in and around Cambridge, England, is the most often-cited counter example. Hermann Hauser, of Amadeus Capital, a leading British venture capitalist (who, curiously, also hails from Vienna), is an optimist: “Silicon Valley is still the lead cow but Cambridge is the best in Europe.” Perhaps, but that is faint praise. The main problem, argues Georges Haour, of IMD, a Swiss business school, is that Cambridge suffers from the Peter Pan complex: “inventors never want to grow up, they are happy with modest success.” One veteran of the city’s start-up scene even argues that its success came “in spite of, not because of” government and university support.

Experts at Insead looked at efforts by the German government to create biotechnology clusters on a par with those found in California and concluded that “Germany has essentially wasted $20 billion—and now Singapore is well on its way to doing the same.” An assessment by the World Bank of Singapore’s multi-billion dollar efforts to create a “biopolis” reckoned that it had only a 50-50 chance of success. Some would put it less than that.

Taoliste näidete varjus, kus klastri loomisesse on investeeritud enam kui kahekümne kordne 2008. aasta Eesti riigi eelarve (!), tunduvad kohalikud katsetused õigustamatult optimistlikud. Kui keegi arvab, et biotehnoloogia on algusest peale olnud Eestile sobimatu, et tegelikult tuleks panustada nanotehnoloogiale, siis ka siin pole põhjust arvata, et kümnete (isegi sadade) miljonite kroonide suurused investeeringud erilisi tulemusi annaks.

Eelnevalt mainitud Economisti artikkel ei keskendu ainult kitsaskohtade esile tõstmisele vaid ka võimalikele lahendustele, mis on illustreeritud näidetega:

First of all, stop spreading money around trying to clone lots of Silicon Valleys. Steven Koonin, chief scientist at BP and formerly the provost of the California Institute of Technology, thinks EU countries anyway spread research funds too thinly. American officials, he says, “have no problem making big awards, so they can achieve scale.” His own firm has just done that, setting up a $500m research alliance run by the University of California at Berkeley to look into advanced biofuels.

However, there is an even more important factor than money: culture. Nokia’s success was not the result of far-sighted planning or subsidy by the government of Finland. One Nokia executive confides: “The biggest boost to our firm was the deregulation that followed the second world war and the government’s avoidance of protectionism.” One of the most innovative things Nokia did was to spot that the handset could also be a fashion accessory. And coming from such a small and open market, it was forced to think globally.

Secondly, governments keen to promote innovation need to look out for market distortions and over-regulation that can be stripped away. Entrepreneurs can face an uphill battle legally, and not just culturally, in many countries. The bankruptcy code in many places is excessively burdensome, even banning some failed entrepreneurs from running a company for years. Contrast that with America’s Chapter 11 bankruptcy proceedings, which quickly re-deploy both the bankrupt firm’s physical assets and the creative energies of its leaders.

Artikkel läheb edasi paari päris hea näitega, mis puudutavad reguleerimist ja selle vähendamise/vältimise vajadust ettevõtluse ja innovatsiooni soodustamiseks. Reguleerimise vähendamise valguses tekib aga küsimus Euroopa Liidu institutsioonide rollist, mis väsimatult uusi regulatsioon välja pumpavad. Kahjuks annavad mitmed eestlased endast parima, et kodus saaks ka ise midagi reguleerida.

Eestis on viimaste aastate üks aktiivsemaid ja huvitavamaid arenguvaldkondi olnud SMS laenud, mille kõrged intressid on vahetult seotud riskidega, mida neid väljastavad ettevõtted võtavad. Natuke ahastust siin, pealiskaudset meediakajastust seal ning kohe ollakse valmis uut valdkonda reguleerima ja seda argumentidega, mis näivad lähtuvat veendumusest, et inimesed ei oska, taha või suuda endale finantskohustusi võttes neid hinnata. Helen Veski Monetist selgitas SMS-laenude olemust märksa põhjalikumalt Postimehes ja tema kirjutatu peaks mõtteainet pakkuma kõigile neile, kes ennast tahavad Eestit innovaatilise riigina näha.

Mulle tundub, et kui Eestist tuleb tõeliselt innovaatilisis lahendusi, siis pigem valdkondadest, mis on reguleerimata ja võib-olla praegu alles kasvamas tasemele, kus keegi neile tähelepanu hakkab pöörama. Ühtlasi tähendab see seda, et tegu on ettevõtetega, mis avaliku sektori rahalist toetust, kas ei soovi või lihtsalt ei saa, sest keegi neid eriti tõsiselt ei võta.

Tulles nüüd tagasi klastrite juurde, siis VoxEu avaldas täna kokkuvõtte Philippe Martin’i, Thierry Mayer’i ja   Florian Mayneri’i klastrite uurimusest, kust selgub see, mis peaks olema juba ettevõtlustoetuste teemalisest postitusest tuttav: poliitikat ellu viivatel ametnikel puudub ligipääs informatsioonile, mis võimaldaks neil teha klastrite asukoha ja otstarbekuse suhtes otsuseid, mis oleks paremad firmajuhtide omadest ehk meeste endi sõnades:

Our results suggest that the starting point of cluster-policy advocates is right – clusters do bring economic benefits – but their conclusion is not. The reason is simple. Firms take into account most of those benefits in their location choice. Costly public interventions aimed at increasing the size of clusters is not a policy that is supported by the French evidence. 

Jah, klastrid tõstavad tootlikkust, kuid see tootlikkuse tõus kipub jääma alla poole protsendi ja sedagi eeldusel, et töötajaid võetakse juurde. Lisaks juhivad mehed tähelepanu ka sellele, et klastrite kasvul on ka mitmeid negatiivseid välismõjusid. 

Ma olen juba paar aastat vaikselt promonud klastritest huvitatuile Pierre Desrocher’i ja Frederic Sautet artiklit Cluster-Based Economic Strategy, Facilitation Policy and the Market Process, mis on samuti klastrite ja nende eelisarendamise suhtes kriitiline: 

Cluster facilitation is another instance of the constructivist myth and the “scientistic error” (to use Hayek’s words) that promote social engineering as the fundamental nature of economic policy. The distinction between the institutional framework that defines the outer limits of the market and what one may deem “social engineering” is not always easy to make. We have argued in this paper that cluster facilitation policies and similar views on economic development are not part of the meta-strata that defines markets, but is truly an interference with consumers’ preferences and thus is not desirable.

Mind teeb murelikuks tõsiasi, et Eesti majanduspoliitika lähiaastate prioriteetides asub klastrite arendamine üpris kõrgel ja euroraha mägede varjus tegutsedes lüüakse seda laiaks kõigele, mida saab vähegi klastriks kutsuda. Ja kui raha jääb üle, siis luuakse hakkab tekkima pseudoklastreid nagu seeni pärast vihma. Kui esialgu tundub, et euroraha varjus võiks ju selliseid eksperimente teha, siis ei tasu unustada ka pikaajalisi tagajärgi. Kui kõige väärtuslikum ressurss – inimesed – on hõivatud triviaalsuste ning mõttetustega, siis sedavõrd on meil vähem inimesi tegelemas sisuliste küsimustega. 

Tagged with: biotehnoloogia, Desrocher, Economist, ettevõtlustoetused, klaster, majanduspoliitika, nanotehnoloogia, Sautet, turumajandus, uurimus

Categorised as: ...