VABALOG

Avalikus sektoris on edukust võimalik mõõta kolme moodi

Nii palju kui minu isiklik kogemus ja lugemus lubavad öelda on avalikus sektoris edukuse mõõtmiseks kolm natukenegi objektiivsemat meetodit:

  1. Vältida iga hinna eest vigu ja riske – isegi siis kui vältimine tähendab täiendavat aja ja raha kulu, mis sageli kaalub üle igasuguse täiendavate riskide maandamisest saadava kasu või tulu. Kui väiksemadki vead pedantselt välistatud ja aega jääb üle, siis alati saab tegeleda igasuguse vastutuse maksimaalse hajutamisega erinevates komisjonides.
  2. Suurendada enda asutuse eelarvet – kust sa tead, et sa õiged tööd teed kui sinu organisatsiooni tegevusi igal aastal aina suurema ja suurema eelarvega ei toetata. Või natuke teist moodi öeldult: kas keegi teab mõnda avaliku sektori organisatsiooni, mis on uhkust tundnud väiksema eelarve üle majanduskasvu tingimustes?
  3. Suurendada asutuse töötajate/alluvate hulka – eelarve kõige lihtsam suurendamine käib läbi täiendavata töötajate värbamise. Üks paremaid näiteid taolisest tendentsis pärineb Rootsist, kus alates 1960ndatest on lisandunud 785 000 töökohta avalikus sektoris samas kui erasektoris kahanes töökohtade arv tootlikkuse tulemusena 80 000 võrra.

Avaliku sektori organisatsioonide probleem on selles, et vastupidiselt erasektorile ei ole avaliku sektori organisatsiooni või veel vähem töötaja tootlikkust enamusel juhtudest võimalik mõõta.

Kui mõõdikuid pole, siis on ka probleemid üllatavalt nobedad esile kerkima. Ühelt poolt põhjustab tootlikkuse mõõtmise võimatus üllatavaltki palju tegevust, mis näeb pealiskaudse vaatluse tulemusena millegi sisulise moodi välja, kuid tegelikult on võrdväärne paberite ühest laua nurgast teise tõstmisega. Jah, paljud inimesed on valmis taolise “töö” kohalt isegi silma kinni pigistama, kuid taoline sisuta tegevus võib mõjutama hakata ka neid, kes reaalselt mingit lisandväärtust loovad. Eelmise nädala postitused Tarbijakaitseametist on ehk sellest piisavalt illustreeriv näide.

Teiselt poolt põhjustab suutmatus tootlikkust mõõta olukorra, kus lähtuvalt edukuse mõõtmise punktidest 2 ja 3 on peaaegu alati avalikus sektoris eelistatud inimesed kapitalile (seadmetele). Probleem on selles, et kui seadme muretsemine paisutab eelarvet vaid ühe aasta kaupa, siis täiendava töökoha loomine tähendab palgakulusid mitte ainult sellel vaid ka järgmisel ja ülejärgmisel ja üleülejärgmisel ja n-järgmisel aastal. Mõistagi keevitatakse sinna veel inflatsiooni jagu otsa, mis tähendab stabiilselt paisuvat eelarvet, millel on reaalsete vajadustega üllatavaltki vähe pistmist.

Kui inimene on aga juba avaliku sektoris kord palgatud, siis tema töökoha kaotamine on märksa problemaatilisem.

Erasektoris on vähemalt konkurents ja sellest tulenev surve tootlikkusele, mis sunnib regulaarselt tööjaotust üle vaatama, et üldse kasumlikult edasi tegutseda. Avalikus sektoris sarnane mehhanism puudub. Palgamäärad saavad paika mitte tootlikkuse vaid hoopis erasektori palkade võrdluse alusel, mille tulemusena tõusevad erasektori palgad eelkõige tootlikkuse arvelt samas kui taoline seos avalikus sektoris sama hästi kui puudub.


Categorised as: ...


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga