Toivo Tänavsuu küündimatu intervjuu Armin Karuga
Ma olen mõnda aega jälginud Toivo Tänavsuu väidetavalt äri- ja IT teemalist ajaveebi, kuid tänane postitus, mis sisaldas intervjuud Armin Karuga, andis täiendava tõuke juba niigi vaikselt tekkinud muljele, et tegu on pigem suht kollase meelelahutusliku projektiga, kust mingit tõsiselt võetavat ajakirjandust on mõttetu otsida. On ju USA suuremad väljaanded vaikselt, kuid kindlalt enda veebi rikastanud blogijatega nagu Felix Salmon, kes postitavad mitmeid kordi päevas ja näivad kajastatavast ka huvituvat.
Alguses mõtlesin, et minu ootused on võib-olla õigustamatult kõrged, kuid intervjuu Armin Karuga jättis küll mulje, et tegu on mingi Kroonika või SL Õhtulehe kollaka ajaviite intervjuuga. Ma ei saa tõsiselt võtta ajakirjaniku, kes ootab tõsimeeli Eesti ühelt edukaimalt ettevõtjalt reaktsiooni enda banaalsetele küsimus/väidetele. Väike valik:
- Terve Tallinn on kasiinosid täis ja neid on selgelt liiga palju. Iga nurga peal on kasiino, mõne nurga peal koguni kolm.
- Kasiinode vastu avaldatakse meelt
- Räägitakse, et Eestis on 70 000 kasiinosõltlast ehk “haiget”.
- Kasiino on Eestis sõimusõna. Nagu ka SMS-laenud.
Ma loobusin selle intervjuu edasisest lugemisest kui Tänavsuu jõudis päeva pärliteni:
- Kas olete usklik inimene?
- Piiblis on teatavasti kirjas, et igaühe üle mõistetakse ühel hetkel kohut tema tegude ja tegematajätmiste järgi. Kas te ei tunne, et kogute ebaeetilise äriga oma pea kohale musti pilvi?
Taoline triviaalne trulla-lulla ei vääri lugemist. Milleks? Mida see annab lugejale, kes on huvitatud ettevõtlusest, ärist ning inimestest, kes sellega Eestis tegelevad? Kas suhtumine, mis siit välja tuleb ei peaks ajakirjaniku ennast viima lähemale tõdemusele, et kui ettevõtlus ega äri ei huvita, siis äkki on põhjust endalt küsida, miks sa sellest üldse kirjutad?
Minul isiklikult oleks piinlik mingite alusetute väidete ja suvaliste numbritega intervjuud tegema minna. Jah, ajakirjanik võib sisuliselt kõike küsida, kuid hea ja täiesti keskpärase ajakirjaniku vahe seisneb selles, et hea ajakirjanik huvitub teemast ja valib küsimusi – ta ei lähe kinnitust otsima enda isiklikele eelarvamustele ega mingit olemas olevat fantaasiat kinnitama.
Müts maha Armin Karu ees, kes kannatlikult, rahulikult ja viisakalt kõigile küsimustele vastas. Minu jaoks oli see intervjuu Armin Karu professionaalsuse ja Toivo Tänavsuu pealiskaudsuse demonstratsioon. Karu pakub suurepäraseid võimalusi intervjuuga süviti minna (reguleerimine: vabatahtlikud normid vs. riiklikud ettekirjutused) ja täpsustavaid küsimusi küsida (Karu vihjab uurimusel, kas oli raske küsida, mis uurimusega on tegu?), kuid Tänavsuu jaoks jäävad need võimalused märkamata, sest ta läks varem väljamõeldule kinnitust otsima.
Kuidas on võimalik sedavõrd huvitava, intrigeeriva ja mitmekülgse valdkonna vastu olla sedavõrd ükskõikne, eriti kui sinu küsimustele vastab ettevõtte tippjuht – inimene, kes on tänaseks aastaid edukalt valdkonnas tegelenud ja sellele rohkem mõelnud õhtul hambaid pestes kui Toivo Tänavsuu intervjuud ette valmistades.
Masendavalt hale intervjuu, mis väärib “tag”-i “halb ajakirjandus”.
Categorised as: ...
Ma ei tea kes on Jüri Saar või mis probleem tal on aga tema postitus paneb imestama küll.
Kui mulle mõni ajaveeb või intervjuu ei meeldi, siis ma lihtsalt ei loe seda. Näiteks Vabalogi ma ei loe, kuna ma ei leia sealt midagi huvitavat. Ja ma ei käsi ka kellelgi oma ajaveebe lugeda.
Ma pole väga kaua bloginud, kuid olen mõistnud, et ajaveebid jagunevad selgelt kahte leeri. Ühed on sellised, kus vähemalt üritatakse kirjutada asjast, luua mingit informatiivset lisandväärtust, edastada huvitavat lugemist. See on kitsas tee, sest nõuab suuremat pingutust.
Ning teised on sellised “sõnumeid elust” tüüpi ajaveebid, kus kirjutamis- ja tähelepanunäljas inimesed loobivad ajaviiteks kahte lehte sõimu, kriitikat, solvanguid, mingeid isiklikke veendumusi jne. See on lai tee, sest niisama räusata ja müra tekitada on palju lihtsam. Ja mulle tundub, et Jüri Saar tammub mugavalt mööda seda teed!
Mul on kaks ajaveebi – http://www.ekspress.ee/ajaveeb/toivo ja http://www.tigerprises.com. Neist esimeses ilmuvad kõik minu Ekspressi lood, pluss äri- ja IT uudised. Ning teine on suunatud meie innovaatilise majandusosa tutvustamisele väljaspool Eestit.
Nendest minu blogidest ei leia te kunagi postitusi, kus ma sõiman Jüri Saart küündimatuks või Edgar Savisaart lolliks, mul pole aega sellise ebakonstruktiivse müraga tegeleda. Terve veeb kubiseb sellest niigi.
Toivo, Toivo, Toivo, küsimus ei olnud meeldimises või mitte meeldmises ega milleski subjektiivses vaid selles, mida annavad taolised intervjuud ja kas tõesti on Eesti ühe edukaima ettevõtja käest mõtet küsida tema usuliste veendumust kohta või tsiteerida talle piiblit või mingeid suvalisi numbreid, mis tulevad kust…tädi Maalilt? Samas jääb täpsustamata, mis uurimused need siis olid, mida Karu esile hakkas tõstma. Kogu intervjuust õhkub aga sinu vaenlikus kasiinode suhtes, milleks sul on mõistagi kõik vabadused, kuid ma küsin veel kord, mida taoline vaenulikust õhkav intervjuu annab?
Ma olen sinu Ekspressi ajaveebi jälginud algusest peale. Siiani polnud põhjust ka midagi öelda olnud – tegijatel juhtub nii mõndagi -kuid see intervjuu oli ju hale. Või oled sa selle intervjuu üle uhke, kõikide nende tabavate ja valgustavate küsimustega, millele eelnes põhjalik eeltöö?
Professionaalse sõnaseadjana soovitaksin sul aga veel kord lugeda selle postituse pealkirja. Keegi pole SIND küündimatuks kutsunud vaid hoopis kõnealust intervjuud. Aga sellest, et eriti faktid sulle korda ei lähe annab tunnistust ka see, et Vabalogis pole Edgar Savisaart lolliks kutsutud. Kõige lähemale tuleb üks postitus, kus on muuhulgas järgmine lause: ” Savisaar on kas puhta loll või järjekordselt vassib – ma kaldun arvama, et pigem vassib.”
Mul on kahju, et sa pead enda tegemata jätmiste õigustamiseks minu ajaveebi sedavõrd mõttetuks, kuid faktiks jääb, et postituses tõstatatud sisulisi küsimusi sa lihtsalt ignoreerisid ja vaatamata sellele, et minule ajaveebi pidamise eest keegi sentigi ei maksa on siin käsitletud sügavamalt ja detailsemalt teemasid, mis on alles mõningase hilinemisega jõudnud tavameediassse (https://vabalog.ee/?p=650).
Lihtne on sildistada ja lihtsalt lahmida, kuid kui sa Vablogi oleks natuke raatsinud lehitseda, siis näeksid, et teemad, mis siin käsitlemist leiavad on sageli üpris spetsiifilised ja pakuvad huvi lugejaskonnale, mida saab mõõta kümnetes mitte sadades või veel parem tuhandetes (Vabalogi statistika on täiesti avalik). Väiteid on Vabalogis aga argumenteeritud ja võimalusel on ka uurimustele viidatud.
Kui sinu arvates on see “sõnumeid elust-tüüpi ajaveeb, kus kirjutamis- ja tähelepanunäljas inimesed loobivad ajaviiteks kahte lehte sõimu, kriitikat, solvanguid, mingeid isiklikke veendumusi … , sest niisama räusata ja müra tekitada on palju lihtsam”, siis arva nii. Ehk tulevad su edasised päevad sellisel juhul rõõmsamad ja päikesepaistelisemad.
Sama pealiskaudne ja ettevalmistamata, kui oli artikkel on ka Toivo Tänavsuu vastus Jüri postitusele. Vabalog pole küll see blogi, kus niisama räusatakse! Kahju, et TT on jälle ilma mingi sisusse süüvimise ja ettevalmistuseta ühe kirjatöö ette võtnud.
Minu arvates Vabalogis tõstatatakse probleeme ja püütakse neile lahendusi leida. Üks probleem ongi ebapädevad ajakirjanikud ja nende lohakas töö, millele postitus tähelepanu juhtis.
Kas Piibli tsiteerimine on patt?
Alles Pealtnägijas hiljuti küsiti Märt Avandilt järsku, kas ta on usklik. Mis selles imelikku on?
Palun ärge kallake väärt ajakirjanikku pseudoprobleemidega üle!
Küsimus oli selles, kas Piibli tsiteerimine antud kontektstis (ärialane ajaveeb) oli otstarbekas ja andis midagi juurde. Pigem mitte.
Märt Avandiga tehti meelelahutuslikumat ja üldisemat intervjuud. Kontekst dikteerib selle, mis on imelik ja mis mitte.
Ühe pseudoprobleem on teise kriiskav puudjääk ja postituses on ka minu arvates põhjused lahti seletatud.