130 vaba päeva aastas ehk rootslaste töökultuurist
Kui ma Rootsis magistrantuuris õppisin, siis üritasin enda kursusele seoses meie programmiga organiseerida külaskäike ja ekskursioone väikeettevõtetesse, mis olid ennast kohalikus teaduspargis sisse seadnud. Uurisin välja, mis kursusekaaslasi kõige rohkem huvitab ja valisin lõpuks välja 10-15 ettevõtet enam kui 200-st. Valitud ettevõtetele saatsin viisaka kirja, kus tutvustasin meie programmi rahvusvahelisust ja suurt huvi nende tegevuse vastu just selles osas, mis meie kursust puudutab ehk innovaatiliste lahenduste välja töötamine ninig seda toetavad tegevused organisatsioonis.
Kahjuks reageerisid minu kirjale vaid mõned üksikud ja nemadki eitavalt. Pärast väikest vestlust enda programmijuhiga, et välja selgitada, miks rootslased vastata ei soovinud, pakkus ta, et ma võiks proovida helistamist. Proovisingi, kuid paljuski sarnaste tulemustega. Otsustajat polnud enamasti kohal ja mulle lubati tagasi helistada, kuid isegi kui otsustaja oli kohal, siis enamasti lõppes vestlus tõdemusega, et praegu on kiired ajad ja pole inimesi ega aega. Need, kes lubasid tagasi helistada, seda kahjuks üldjuhul ei teinud.
Mind hämmastas, et meile ei soovitud isegi ühte tundi pühendada ja hiljem sellele mõeldes jõudsin kahe kõige tõenäolisema põhjuseni:
- ülikoolilinnas, kus asub ka tehnikaülikool, külastavad ettevõtteid suht regulaarselt terved tudengite hordid ja kui sa soovid tudengitele ainult ainult kindla osa enda ajast pühendad, siis kipud külastajateks valima eelkõige potentsiaalseid töötajaid.
- Rootsis on tööjõukulud (eeskätt tänu maksudele) sedavõrd kõrged, et alustavad väikeettevõtted on sunnitud enda tagasihoidlikust personalist maksimumi välja pigistama, eriti kui müügini pole õieti jõutud ja eelkõige tegeletakse toote/teenuse arendamisega, mida rahastatakse riskikapitali investeeringutest.
Rootsi uudiseid inglise keeles edastav The Local avaldas eile pikem artikli sellest, kui palju rootslased tegelikult tööd teevad. Õigem oleks vist öelda, kui vähe nad tegelikult tööd näivad tegevat, sest lisaks ametlikule puhkusele ja pühadele on rootslaste töökultuur viimaste aastate jooksul olulisemalt paindlikumaks ja tulemustele orienteeritumaks muutunud. See võimaldab rohkem kodust töötada ja tööajal ka isiklike asjadega tegeleda seni kuni töö saab õigeks ajaks korralikult tehtud. Sellegi poolest tundub artiklis toodud 130 vaba päeva aastas jahmatavalt kõrge:
Why? Because of the willingness of so many managers to trust their employees combined with a reluctance to confront them. Because of adopting more modern time-off concepts like leaving early to pick up kids at daycare or working out during the day while still keeping the traditional coffee breaks. Because Sweden already has one of the world’s highest number of holiday/paid-leave days. Because sick leave days in Sweden are the highest among industrialized countries. And because in this calculation, the international issue of cyberslacking only accounted for 13 days out of 130. It’s the other, particularly Swedish things that account for more missed time.
What’s more, Sweden’s official six percent unemployment figure is “cooked.” There are an additional four percent on sick leave and at least 10 percent on disability. So the actual number not working is closer to 20 percent. This according to Economist Stefan Fölster at the Confederation of Swedish Enterprise.
Artikli autor on enda arvutusi ka teemaga üht või teist pidi seotud teaduritele näidanud ja enamus nendest isegi eriti ei üllatunud kui neile arvutuste tulemusi tutvustati (erand oli vist ainult tööminister Littorin: “Can this be real?!”). Küll on aga huvitavad nende kommentaarid, mis juhivad tähelepanu töö ja vabaaja piiri hägustumisele, infotehnoloogia võimalustele tööd ja vabaaega ühendada, kuid ka rootslaste pühadelembelisusele.
Kui see vabade päevade arv vastab aga vähegi reaalsusele, siis jääb üle ainult tõdeda seda sama, mida ka artikli autor:
When Swedes are working, they’re among the most efficient on the planet.
Eraldi pikem küsimus on loomulikult, milles see effektiivsus väljendub, kuid see jäägu mõne teise postituse teemaks.
Mulle tundub, et just teadmismahukates riskikapitali kaasanud väikeettevõtetes on võimalused oma asjadega tegeleda kõige piiratumad ja mulle tundub, et ka inimesed ise on teadlikumad panusest, mida neilt oodatakse. Tõenäoliselt oli see ka peamine põhjus, miks mul ühtegi külastust ei õnnestunud organiseerida.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar