VABALOG

Kui erinev on innovatsioon avalikus ja erasektoris?

Eelmise postituse jätkuks tooks Jeffery Phillipsilt välja veel ühe huvitava postituse, mis haakub mind ennast juba peaaegu aasta kummitanud täheldusega, mis tundub kohati olevat sügavmõtteline, kuid järgmisel hetkel jälle triviaalne:

Innovatsioon on avalikus sektoris üldjuhul välistatud ainuüksi institutsionaalse raamistiku tõttu, milles avalik sektor tegutseb. Lisaks ei pea avaliku sektori “innovaatilised” lahendused läbima konkurentsi tihedat sõela, ega sõltu tarbija vabast valikust, sest pakutule lihtsalt pole teist alternatiivi. On ainult see, mida monopoolses seisundis avaliku sektori organisatsioon pakub.

Kui erasektorist tulev innovatsioon on sunnitud konkureerivate lahenduste survest tulenevalt arvestama tarbija huvidega (kasutuslihtsus, hind, disain), sest muidu ei oleks võimalik toodet ega teenust edukalt müüa, siis avaliku sektori uuendused taolist nõudlikku filtrit läbima ei pea. Alternatiivseid valikuid üldjuhul pole ja kui uuendus on vähegi keerulisem või kulukam, siis tarbijal ei ole seda sageli võimalik mitte kasutada. See tingib aga olukorra, kus innovatsiooni lipu alla viiakse ellu uuendusi, mis on sageli toored, tarbija reaalsete vajaduste ja huvidega mitte arvestavad lahendused.

Tulles aga tagasi Jeffery Phillipsi juurde, siis tema tõi võrdluseks sellised kaks organisatsiooni nagu USA merejalavägi ja maavägi:

The old joke about the US military says that the Marines have a rule: That which isn’t forbidden is permitted, and the Army has a similar rule: That which isn’t permitted is forbidden. I suspect a bit of inter-service rivalry exists here especially since I grew up in a Marine household, but there is a larger truth at work. If your team operates from the standpoint that something not expressly permitted is absolutely forbidden, you’ll have an exceptionally difficult time innovating. The rule attributed to the Marines provides a lot more leeway and latitude to the decision makers – unless something is expressly forbidden, it is permitted.

Arvestades sellega, et Eestis rajaneb tsiviilõigus põhimõttele “kõik, mis pole keelatud, on lubatud” ja haldusõigus põhimõttele “kõik, mis pole lubatud, on keelatud”, siis on tulemused ka innovatsiooni osas vastavad.

Eesti puhul kerkib minu jaoks esile küsimus sellest, et kuidas on sellisel juhul võimalik meie e-riigiga seonduvate lahenduste suhteline edukus ja populaarsus (PDF)? Tundub, et põhjuseid on mitmeid, kuid kaks olulisemat näivad olevat (1) seadusandliku raamistiku pidev muutumine ja arenemine, kus lisaks seadusandluse kaasajastamisel tuli arvestada ka uuemate arengutega tehnoloogiliste võimaluste osas ja (2) organisatsioonilise jäikuse puudumine ehk ükskiüritajatel oli rohkem võimalust initsiatiivi näidata, sest mõned valdkonnad polnud reguleeritud ning (3) seadusandliku põhja loomine erinevate infoühiskonda käsitlevate seaduste, määruste ja arengukavade näol, mis kohustasid osasid samme astuma.

Ühtlasi järeldub eelnevalt toodud punktidest, et mida konkreetsem on riigi õigusruum, mida juurdunum on avalikule sektorile omane organisatsioonikultuur (eelkõige vastutuse hajutamise näol), seda tagasihoidlikumaks ja harvemaks muutuvad avaliku sektori innovaatilised algatused. Need, kes on mingit võimu (eelkõige otsustusvõimaluste näol) omavatel positsioonidel pole huvitatud riskidest ega nendega kaasnevast vastutusest samas kui kõige tavalisema ametniku võimalused on äärmiselt piiratud.

Erasektoris võib aga kõige tavalisem innovaatilise lahendusega töötaja enda ideed juhtkonnale tutvustada. Kui ta saab juhtkonnalt “eitava” vastuse, siis jääb talle alati võimalus ettevõttest lahkuda, et enda lahendust ettevõtjana edasi arendada koos sealt saadava potentsiaalse kasuga. Avalikus sektoris sarnast võimalust pole. Ei saa asutada konkureerivat Tarbijakaitseametit või Veeteedeameti või Maa-ameti – isegi mõnda nende funktsiooni täitvat asutust.

See on ka üks põhjuseid, miks kaldun arvama, et mida rohkem erinevate ametite poolt täidetavaid funktsioone on võimalik üle viia erasektorisse, seda suurem on ka tõenäosus, et tuleb uudseid lahendusi ja lähenemisi, mille arendamisel lähtutakse eelkõige tarbija huvidest. Ühtlasi tähendab see, et avalik sektor võiks järjest rohkem enda funktsioonidest üle anda erasektorile sealjuures ise tegeldes võimalikult mitmeküglse konkurentsi tagamisega läbi sisenemisbarjääride madalal hoidmise ja täiendavate omandiõiguste loomise.

Tagged with: avalik sektor, erasektor, haldusõigus, innovatsioon, jeffery phillips, tsiviilõigus

Categorised as: ...