Kersna provaktiivsest väljaütlemisest ja Taliga sisutühjast vastusest
Vahur Kersna ütles suht provokatiivselt täna välja, mida ta ametiühingutest arvab:
Kui ma lähen tööle, lepin ma tööandjaga kokku, millist palka saan, kui palju on puhkepäevi ja kui jään haigeks, toimuvad sellised asjad. See on kokkulepe. Miks peab keegi tulema veel minu eest asju ajama?” küsis Kersna Klassikaraadio saates “Räägivad”, vahendavad ERR Uudised.
“Võib-olla on ametiühingud tõesti selleks, et esindada mingit kihti ühiskonnas, kes ei saa oma asjadega ise hakkama, kes võtavad SMS-laenu ja käituvad ebaadekvaatselt. /…/ Et nendega tegeleda nagu lasteaiakasvataja lastega,” märkis Kersna.
“Minu hinnangul on tegu tüüpidega, kelle vaimsed võimed ei kannata tegeleda millegi mõistlikuga,” lisas ta.
Tõenäoliselt on natuke liiga üldistavalt öeldud, kuid ega ta väga palju ei eksi. See, kuidas ametiühingud, kes esindavad tegelikult väikest vähemust tööealisest elanikkonnast, arvavad, et neil on õigus kõigi töövõtjate eest rääkida on aga omamoodi haige kurioosum.
Harri Taliga kommentaar Kersna jutule vajab aga natuke kriitilisemat pilku:
“Põhjamaades on ametiühingute liikmelisus suurusjärgus 70-90 protsenti ning Euroopa Liidus kuulub ametiühingutesse üle 50 miljoni inimese,” kommenteeris Kersna arvamust Taliga. “Vahur Kersna mõtteavaldus on solvav nende inimeste aadressil.”
Alustaks sellest, et Põhjamaades pole ametiühingusse kuulumine paljudes kohtades üldsegi mitte vabatahtlik valik vaid kohustus. Ametiühingud on enda kätte koondanud õigusi ja vahendeid, millele ligipääs ilma ametiühingusse kuulumata pole lihtsalt võimalik ja seda kasutatakse ka nende töötajate vastu, kes ei soovi ametiühingutesse kuuluda.
Minu jaoks on solvav aga ametiühingute streigi ähvardused ja nõudmised ligi 10% töötukassa maksele, mis realiseerumise korral suurendaks plahvatuslikult töötute arvu. Et seda mitte mõista peab ikka natuke aeglase mõtlemisega olema. Ütleme siis nii, et mitte kõik ametiühingute liikmed vaid ametiühingute juhid on puudulike vaimsete võimetega.
“Ametiühingud esindavad töösuhetes töötajaid, sellest põhimõttest lähtudes tegutseb rahvusvaheline tööorganisatsioon, kus on kolm osapoolt: riik, tööandjad ja ametiühingud; sama põhimõtet järgib oma tegevuses Euroopa Liit, kus Euroopa Komisjoni partneriks on nii ametiühingud kui ka tööandjad ja kui Vahur Kersna arvab, et tegemist on lasteaiaga, siis ei ole mul lihtsalt sõnu,” kommenteeris Taliga.
See, et suurtele meeldib teiste suurtega suhelda ei ole väikestele sugugi kasulik, sest see loob illusiooni “sotsiaalsest kaasamisest”, mis tegelikult teenib vägagi piiratud seltskonna huve. See, et mingi kartell (ja seda ametiühingud ka on!) kitsendab teiste inimeste valikuvõimalusi, ei ole veel midagi mille üle uhke olla.
Põhjuseks, miks Eestis ametiühingute liikmelisus väike on, peab Tailga seda, et inimestel on madal enesehinnang ning nad ei usu, et suudavad kuidagi oma tööelu muuta ja parandada. “Ollakse suhteliselt passiivsed ja oodatakse, et keegi meie eest probleemid ära lahendaks, aga turumajanduses ei tule keegi su huve kaitsma, kui sa seda ise ei tee,” kinnitas ametiühingute juht.
Mida Taliga aga ei maini on tõsiasi, et valdavas osas Euroopast on ametiühingute liikmelisus aastakümneid kahanenud (xls) ja nii kuidas on kahanenud liikmelisus on kasvanud ka tootlikus. Ametiühingud on enamusel juhtudest tootlikust suurendavatele muutustele vastu ja sisuliselt kohanemisvõimetud kiiresti muutuvas tehnoloogilises keskkonnas. Taoline jäikus on ainult ametiühingute töötavate liikmete huvides mitte aga näiteks töötute või noorte tööotsijate huvides.
Ühtlasi võiks vabalt väita, et Eestis on ametiühingute liikmelisus väike kuna enamus eestlasi saab turumajanduse tingimustes suurepäraselt enda õiguste eest seistud ja ei näe vajadust ametiühingu järgi, mis nende võimalusi kitsendab.
Saab näha, kas Kersnat sunnitakse vabandama.
Categorised as: ...
Praegu ei ole ju küsimus sellest, kas ametiühingud on pikas perspektiivis töövõtjatele kasulikud või mitte, vaid selles, kas uus töölepingu seadus võetakse vastu või mitte. Uuele seadusele ei ole vastu mitte ainult töövõtjad vaid ka tööandjad! Ainuke osapool, kes tolligi ei liigu on siinkohal Vabariigi valitsus.
Muide, väidet tootlikkuse kasvu kohta on ilmselt pea võimatu tõestada, sest möödunud dekaadide jooksul arenes tehnoloogia pea mõõtmatul kiirusel. Ma pean kahjuks tunnistama, et ma ei ole ise vastavate andmetega tutvunud, kuid ma olen kindel, et tootlikkuse kasv on olnud Euroopa riikidega samal lainel ka regioonides, kus AÜd kanda ei ole kinnitanud (USA, Hiina, India, Taivan, Vietnam jne).
Ma olen uue tööseaduse kommenteerimisest hoidunud just sellepärast, et pole selge, mis siis õieti lõpuks jõustub, kuid streigi ühe peamise ettekäändena on kõlanud ikkagi koondamishüvitised ja vastavalt töötukassa maksed.
Tootlikkuse kasvust. Nõus, et lihtsalt paari näitajat vaadates ei ole võimalik tootlikkuse kasvu ja ametiühingute liikmeskonna vähenemise mõju hinnata, kuid samas ei takista miski natuke peenemalt asjale läheneda. Mul endal mõlkus meeles see Free Exchange postitus:
http://www.economist.com/blogs/freeexchange/2007/02/do_unions_increase_productivit.cfm
Nagu viidatud postitusest selgub on küsimus piisavalt mitmekülgne, et vajada täpsemat asukohapõhist analüüsi. Samas ei lähe tootlikkuse kasv keskmisele inimesele nii palju korda kui näiteks töökohtade hulk, mida ametiühingud kipuvad kunstlikult piirama.
Kui küsimusele akadeemilisemalt läheneda, siis õnnestus leida üks uurimus, mis võrdleb 6 erineva riigi ametiühingute mõju. Minu järeldus loetust Eesti kohta oleks, et mida väiksemad firmad ja mitmekülgsem tööjõuturg, seda vähem on kasu ametiühingutest.
http://eprints.lse.ac.uk/20072/1/Unions_and_Productivity,_Financial_Performance_and_Investment_International_Evidence.pdf
“…streigi ühe peamise ettekäändena on kõlanud ikkagi koondamishüvitised ja vastavalt töötukassa maksed.”
Mina olen aru saanud, et vastuolu seisneb ikka selles, et umbes aasta tagasi leppisid tööandajte keskliit ja ametiühingute keskliit uues töölepingu seaduses kokku ning sellest lähtuvalt lasti seadus ka riigikogust läbi – riik “austas” seda kokkulepet. Nüüd aga, kus olukord majanduses on muutunud, hakatakse riigi poolt seadust ühele poolele sobivalt muutma. Tahtmata laskuda vaidlusse, kas see Eestile majanduslikult laiemalt kasulik oleks või mitte, on tegu siiski teataval määral rule of law ja õiguspärase ootuse printsiibi rikkumisega. Peaministri ja tema erakonna väljaütlemised töötukassa makse osas on samuti pehmelt öeldes kummastavad – pooled on laua taga jõudnud määradeni, mis sobivad nii tööandajatele kui ametiüingutele, aga ometi ütleb hr. Ansip, et EI! Mine ja võta kinni.
“See, kuidas ametiühingud, kes esindavad tegelikult väikest vähemust tööealisest elanikkonnast, arvavad, et neil on õigus kõigi töövõtjate eest rääkida on aga omamoodi haige kurioosum.”
olgem ausad, sama kehtib ju ka tööandjate keskliidu kohta 🙂
ning väide “ametiühingute juhid on puudulike vaimsete võimetega” ei tee paraku au selle postituse autorile. Paljud käsitlused erinevatel teemadel siinses keskkonnas on huvitavad ning argumenteeritud ja mõtlemapanevad, aga selline halvustamine on küll ebameeldiv ning lahmiv ja mitte-konstruktiivne.
“Ühtlasi võiks vabalt väita, et Eestis on ametiühingute liikmelisus väike kuna enamus eestlasi saab turumajanduse tingimustes suurepäraselt enda õiguste eest seistud ja ei näe vajadust ametiühingu järgi, mis nende võimalusi kitsendab.”
Ma usun, et kui suhtuksid antud lause sisusse veidi vähem emotsionaalsemalt ning vähem enda sisemistest tõekspidamistest lähtuvalt ja võtaksid vaevaks veidi asja analüüsida/uurida, siis ilmneks, et vähesel liikmesusel on ka muid olulisi põhjuseid ning millegi “vabalt väitmine” antud kontekstis on küll pigem poliitikute demagoogiale omane, kui sulle Jüri 🙁
Disclaimer:
ei kuulu ametiühingusse ega pole ka keskliiduga kõigevähemalgi määral seotud 🙂
Sattusin paar päeva tagasi kuulama KUKUst intekat ametiühingu-noorte esindajaga. Kõik küsimused said ladusa vastuse peale selle, et milline % siis noortest on AÜ liikmed. Intervjueeritav peaaegu et solvus sellise küsimuse peale, sest see pole oluline ja nad esindavad kõiki…
Ja maadest “nagu USA kus ametiühingud pole kanda kinnitanud” tõi mulle meelde selle PhilG postituse – http://blogs.law.harvard.edu/philg/2009/05/12/ford-selling-shares
Jüri Saar:”Minu järeldus loetust Eesti kohta oleks, et mida väiksemad firmad ja mitmekülgsem tööjõuturg, seda vähem on kasu ametiühingutest.”
-Aga see on ka igati loogiline, sest väiksemates ettevõtetes on töötajate ja ülemuste vahel vähem vahelülisid ja valulikud küsimused arutatakse omakeskis läbi. Nii suure ettevõtte nagu Eesti Energia puhul on selline omavahel läbiarutamine paraku küsitava väärtusega, sest siis ei jääks Eesti Energial jaotusvõrgu ehitamiseks ja elektrienergia tootmiseks aega – tegeletaks ainult palga ja tööolude üle arutlemisega. Siinkohal ongi oluline ametiühing, kes vahendab tööandjat ja töövõtjat. Suurte firmade ja libertaarsete maailmavaadetega kodanike jaoks on ametiühingud koledad monstrumid, mis pressivad kõiksugu asju välja.
Mina julgen väita, et sele viha taga on suurfirmade kohmakus. Selgitan: väikefirma juhtkonnal on kõigi oma töötajatega vähemalt mingi kontakt ning olude muutumise korral, olgu selleks siis majanduskasv ja hinnatõus või hoopis ekspordituru ärakukkumine, on neil võimalik töötajatega suheldes kohesed muutused ellu viia. Suurfirma aga tihtipeale ei arvesta selliste oludega ning eeldab, et töötajad saavad sama hästi hakkama kui varasematel aegadel. Suurfirma suhtlusvõrgu astmelisuse tõttu ei jõua vahel informatsioon halvenevate tööolude kohta enne juhtkonnani, kui asi väga hulluks hakkab minema. Väikefirmas sellist asja lihtsalt ei juhtu!
Põhjuseid, miks enamik Eesti töövõtjaid ei ole koondunud ametiühingutesse, on mitmeid:
a) mälus on püsinud nõukogudelik ametiühing
b) palju väikefirmasid, kus ametiühingut ei olegi vaja
c) kiiresti muutuv majanduskeskkond – töökohad vahetuvad nii kiiresti ja uusi valdkondi tekib nii kiiresti juurde, et ametiühinguteni ei ole veel jõutudki
Disclaimer:
Ei ole ametiühingu liige.
Peeter,
autotootjate ametiühingud on tõesti sealmaal võimsad, kuid siiski tükk maad nõrgemad kui Euroopas. Hakkamata USA autofirmade probleeme ja seotust ametiühingutega pikemalt lahkama, pean ma siiski välja tooma paar olulist punkti:
USA autotootjad (GM, Ford ja Chrysler) lõid tervisekindlustussüsteemi mitukümmend aastat tagasi, et uusi töötajaid autosid ehitama meelitada. Tol ajal oli autode tootmine USA suurfirmade jaoks ülimalt kasumlik tegevus. See süsteem ehitati üles eeldusega, et autode müük on lõpmatuseni kasvav ning alati kasumlik. Kahjuks peab tõdema, et mõlemad eeldused osutusid vääraks. Ametiühingud on nüüd muidugi jõle vihased ja õigusega. Need plaanid töötasid välja autotootjad ise, need ei olnud ametiühingute poolt peale surutud. Seega on täiesti arusaadav kui need inimesed enda tööandjas pettunud on.
Margus: “rule of law”-st ei saa rääkida, kui seadust pole vastu võetud ega ühtegi seadust rikutud. Saab rääkida eetilisusest ja moraalsusest, kuid minu arvates on parem valitsus, mis lähtub reaalsest olukorrast, kui viib pimesi ellu hoopis teistes tingimustes sõlmitud klikide kokkuleppeid. Õiguspärane on ka nende inimeste ootus, kes leiavad, et kardinaalselt muutunud olukorras pole mõtet mõtlemata varem sõlmitud kokulepetest lähtuda.
Kui sa tähele oled pannud, siis tööandjate keskliidu tegevust pole mina kaitsnud ja isiklikult ei leia, et nende poolt sõlmitud kokkuleped ametiühingutega peaks automaatselt neile rakenduma, kes tööandjate keskliitu ei kuulu.
Mul on üks postitus kirjutatud, kus “puudulike vaimsete võimete” väide on argumenteeritud: https://vabalog.ee/?p=937 ja alampalgast on postitusi kokku kümmekond.
Mis “vabalt väitmisesse” puutub, siis vabandan kui mõtte piisavalt selgelt välja ei tulnud, kuid kogu selle väite iva selles seisneski, et nii nagu Taliga väide oli ka minu oma sisuliselt alusetu. Sõnu võib iga üks ritta seada ja välja pudistada, kuid see ei tähenda iseenesest midagi.
Seadus siiski on vastu võetud, ta lihtsalt pole veel kehtima hakanud. Vt https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13120899 (Vastu võetud 17. detsembril 2008. a / Välja kuulutatud Vabariigi Presidendi 12. jaanuari 2009. a otsusega nr 421), ehk rule of law ja/või õiguspärase ootuse printsiip siin väga selgelt siiski rakendub (“väga selgelt” all pean silmas tavakodanikule arusaadavust ning mõistetavust, mitte seda, mida ja kuidas kummagi arvamuse kaitsmisele asuvad juristid argumenteerida võiksid).
“Õiguspärane on ka nende inimeste ootus, kes leiavad, et kardinaalselt muutunud olukorras pole mõtet mõtlemata varem sõlmitud kokulepetest lähtuda.”
Põhimõtteliselt nõus (kuigi eks lepinguõiguse juristid oleksid siinkohal tõenäoliselt teist meelt, kui just neid “olukordi” poldud kokkulepetesse ettenägelikult sisse kirjutatud). Aga sel juhul tuleb asjale läheneda tasakaalustatult ning vaadata mõlemale poolele soodsad ja ebasoodsad punktid üle ning leida uus kompromiss, mitte teha otsus ühest osapoolest lähtuvalt – kõige “tasakaalukam” oleks ilmselt (minu hinnangul) seaduse jõustumine uute kokkulepeteni jõudmiseni edasi lükata.
Sinu vastuskommentaari viimase lõiguga igati nõustun :), mis tähendab, et sama “reegel” kehtib ka siis kahe teise osapoole puhul… 😉
Alampalga osas pole pädev argumenteerima. Ning nõustun, et Taliga väited (nagu ka paljude teiste, sh Vabariigi Valitsuse liikmete väited) on oma olemuselt tihti demagoogilised ning oma ideid ja arvamusi kaitsta ja põhjendada püüdvad. Aga jah, Taliga pole selles mõttes kindlasti mitte ainus patune 🙂
Margus: Pean tunnistama, et olin arvamusel, et uut seadust veel vastu võetud polnud. See muudab tõesti mõnevõrra olukorda ja taolisel juhul oleks ehk tõesti tulnud uuesti läbirääkima asuda. Samas kardan, et see oleks väga pikaks protsessiks kujunenud, kus lõpuks oleks ikkagi valitsus sunnitud otsustama.