Kaks ja pool mõtet innovatsioonist
“There isn’t any deep understanding of innovation out there,” Arthur said in an interview with Miller-McCune.com. “And I think you can see that because the way innovation is described is very hand-wavy, and-then-something-creative-happens. All societies want to be innovative, but in the absence of any deep idea about innovation, governments and companies tend to run after what seems to be the latest idea; that if you somehow have, ‘creativity,’ or invest in R&D, or set up industrial parks, that’s going to work.”
Tsitaat pärineb intervjuust W. Brian Arthur’iga, mille Lee Durtman viis läbi Arthur’i uue raamatu tutvustuse tarvis. Tõenäoliselt ei tule siinkohal üllatusena, et jagan tsitaadis toodud seisukohti alates sellest, et “innovatsioon” kui sõna on kaotamas igasugust sisulist tähendust ning suure hurraaga raha paremale ja vasakule loopides – sealjuures endale ja teistele kinnitades, et see kõik on vajalik ja möödapääsmatu – ei pruugi peale enesepetmise suurt midagi saavutada. Igal juhul jäi artikli põhjal raamatust piisavalt asjalik mulje, et see vaikselt enda ostukorvi libistada.
Hiljuti jäi ka üks lõik finantsinnovatsiooni kaitsvast postitusest meelde:
So yes, let’s have a serious discussion about the costs/benefits of financial innovation. I’m all for it. But to have that discussion, you have to be willing to not play to the crowd for a few posts. So far, the entire debate over financial innovation seems to have taken place among people with little or no experience in financial markets, and thus little understanding of how certain financial innovations have translated into real-world benefits. Unfortunately, the only defenders of financial innovation have been people like Niall Ferguson, who—let’s be honest—is a total joke.
Tsitaat Economics of Contempt postitusest Good and bad disussions of financial innovation, mis juhib tähelepanu sellele, et innovatsioon finantssektoris on asjatu absoluutsusega maha tehtud samas tunnistamata, et finantsinnovatsioonist on ka palju kasu olnud. Megan (kelle kaudu leitud ka tsitaat) lisas omalt poolt kommentaari, mis väärib samuti välja toomist:
Most of the financial instruments we use today were once dangerous financial innovation, with all the attendant problems. It took us a long time to evolve regulatory standards and pricing frameworks for stocks and bonds that made them safe enough for home consumption . . . and nonetheless, we had the tech bubble, which was innovative only in the rationales cooked up to explain why valuations should depart so radically from historical norms.
Lõppude lõpuks pole ükski regulatiivne piirang lõplikuks osutunud vaid olnud parimal juhu ebameeldivaks ja halvimal juhul äärmiselt kulukaks takistuseks. Inimesed on nutikad ja spetsialiseerunud inimesed on veel eriti nutikad.
Praeguse reguleerimishüsteeria taustal tahaks aga tähelepanu juhtida sellele, et mõne üksiku regulatsiooniga inimloomust ei muuda ja G20 poliitikute ennast upitavat retoorikat ei tasu väga tõsiselt võtta.
Categorised as: ...
Ma ei ole väga põhjalikult Niall Ferguson’i lugenud, aga miks teise tsitaadi autor teda naeruväärseks peab?