Huvitavaid artikleid – väikeettevõtja eripostitus
Ettevõtlusega seotud teemad on kuidagi tagataustale jäänud vaatamata sellele, et viimasel ajal on ilmunud nii mõndagi mainimist väärivat, mis just väikeettevõtjale võiks korda minna. Aga seda viga annab parandada.
Cory Doctorow’l on plaanis huvitav kirjastuseksperiment, mille käigus kavatseb ta enda järgmist raamatut pakkuda hinnaga, mis ulatub tasuta elektroonilisest versioonist 10 000 dollarilise versioonini inimese jaoks, kes soovib raamatusse tellida oma lühiloo:
The idea was to give my readers the chance to commission a story to be added to the collection at a later date—thus benefiting from an additional burst of publicity and possibly selling a second copy of the “expanded edition” to people who wanted to get the compleat text. I thought $10,000 was a nice high number, but attainable, maybe the kind of thing a co-op of readers could come together to buy, a little existence-proof of the wonders of crowdsourcing, etc. As a sweetener, I threw in a half-page ad for a “mutually agreeable” cause, product or service.
But back in June, as I mentioned this over lunch with Mark Shuttleworth, the South African tech millionaire responsible for the Ubuntu Linux project (and also the first civilian to go into space as a tourist, courtesy of the Russian space agency), and he immediately bought it. And a few readers have come forward since to say they’d have happily gone $10,000 to commission their own story. Makes me think I’ll ask for $20,000 next time around. I think this is what the economists call “price discovery.”
Doctorow on saanud Publisher’s Weekly’lt igakuise kolumni, milles hakkab enda eksperimenti kajastama. Eksperimenti, mis sisaldab ka audioversiooni, annetusi, eksklusiivseid köidetud versioone ja isegi reklaami. Kõigi eelduste kohaselt kujuneb eksperiment edukaks, õpetlikuks ja huvitavaks.
* * * *
Kui Doctorow kogub enda projektiga alles hoogu, siis World of Goo (arvutimäng) eksperiment on lõppenud. Kusjuures üllatavaltki edukalt lõppenud, kuigi mäng oli saadaval sisuliselt tasuta ja sissetulek sõltus ainult inimeste südametunnistusest. Soetanud enne eelmisi jõule ka endale World of Goo ($20 via PayPal), siis on ka annetustele põhineva sünnipäevakampaania eksperimendi saatus huvitav.
Täiendav tähelepanu tõi igal juhul hulgaliselt uusi proovijaid ja annetusi, mis mängu loojate poolt ka kenasti avalikustati. See aga andis omakorda alust John Walker’i postitusele World Of Goo Sale Offers Fascinating Results, mis on küll mitmekülgne ja analüütiline, kuid tsiteerimist väärib just viimane lõik:
But I think the punchline to all this is: 2D BOY made around $100,000 in a week. That’s $50,000 each for writing a blog post about a game they finished a year ago. By letting people pay whatever they wanted. That’s damned important information.
Hinnad, mis muutuvad vastavalt nõudlusele, pole tõenäoliselt uudiseks kellelegi, kes viimaste aastate jooksul lennukipiletit veebist ostnud. Dünaamilise hinna strateegia on tänu uutele rakendustele võimalik järjest väiksema maksumusega toodete ja teenuste puhul nagu kirjutasin enam kui aasta tagasi.
Erinevad inimesed on valmis erinevat hinda maksma ja ühe konkreetse hinna kehtestamine kõigile ei pruugi kaugeltki kõige kasumlikum või isegi parem strateegia olla. World of Goo loojate eksepriment näitas, et tasuta ei tähenda veel kahjumlikult kui toode/teenus on tarbija arvates midagi väärt ja muutuvkulud on piisavalt väikesed, et võimaldad tarbijal ise hinda määrata.
* * * *
Uute töötajate leidmine ettevõttesse on väljakutse, mida ei tasu kergekäeliselt võtta, kuid nii palju kui on ettevõtteid on ka erinevaid meetodeid sobivate inimeste leidmiseks. Bob Sutton viitas hiljuti Frank Schmidt’i ja John Hunter’i 1998. aasta uurimusele, mille autorid analüüsisid viimase 85 aasta akadeemilist kirjandust sellest, millised töötajate valimise meetodid oli parimad ja halvimad hilisemate töötulemuste ennustajad:
The upshot of this research is that work sample tests (e.g., seeing if people can actually do key elements of a job — if a secretary can type or a programmer can write code ), general mental ability (IQ and related tests), and structured interviews had the highest validity of all methods examined (Arun, thanks for the corrections). As Arun also suggests, Schmidt and Hunter point out that three combinations of methods that were the most powerful predictors of job performance were GMA plus a work sample test (in other words, hiring someone smart and seeing if they could do the work), GMA plus an integrity test, and GMA plus a structured interview (but note that unstructured interviews, the way they are usually done, are weaker).
Kõik 19 erinevat meetodit on postituses järjestatud eraldi selle järgi, milline meetoditest oli parim hilisemate töötulemuste ennustaja. Kusjuures meil ülimalt populaarne struktureerimata intervjuu on alles üheksandal (9) kohal ja vanus üheksateistkümnendal (19) kohal.
* * * *
Mind üllatas ettevõtlusinkubaatoris töötades, kui paljud inimesed, kes pole restoranide majandamisega varem kokku puutunud, unistavad enda restoranist. Unistus oma restoranist on küll romantiliselt kütkestav, kuid enamusel juhtudest kahtlase väärtusega idee, mille viljeleja vajab kiiremas korrast karastavat kontakti reaalsusega. Üheks taolise kontakti võimaluseks on intervjuu Philip Mottiga (abiprofessor Les Roches School of Hospitality Management’is, Chicago’s Kendall’i Kolledzis), kust pärineb ka järgmine tulevase restorantööri test:
I had somebody approach me who had a very good job with a major company and an MBA from a prestigious university. I looked at him and asked, “Is your career in danger?” He said, “No, but I’ve always loved food. I love to cook. I love to have parties.” I told him to invite 20 friends over, throw a great dinner party, and then take a stack of $100 bills and burn them one by one. It will be fun—and cheaper than opening a restaurant.
Intervjuus on teisigi huvitavaid pärleid, mis võiks unistused kõrgelt pilvedest maale lähemale tuua. Õnneks võivad pühendunumad unistajad leida artiklist ka soovitusi, mis kindlasti kasumliku restorani avamisele kaasa aitavad.
* * * *
BusinessWeek’is ilmus hiljuti värskele uurimusele (kokkuvõttev pdf) rajanev artikkel USA’s kodust tegutsevate ettevõtjate kohta. Selgub, et kodust töötavad väikeettevõtjad pakuvad tööd suuremale hulgale inimestest kui riskikapitalifondide investeeringu saanud ettevõtted ja neid nähakse järjest rohkem olulise uute töökohtade loojana. Kodust tegutsevate ettevõtjate hulka on viimastel aastatel oluliselt kasvanud tänu mõnedele üldisematele trendidele:
A few trends are driving the growth of sophisticated home businesses. First, technology has made it easier to start and run a business from anywhere. But just as important, there has been a change of consciousness in the business world to recognize home-based enterprises as legitimate.
Labuda has seen that shift at Agency3. “When I first started, I really felt compelled to go rent an office. I felt like in order for me to be taken seriously as a business, I had to have an office that my clients could come to,” he says. It didn’t matter—clients didn’t want to visit him. Labuda meets most of them at their businesses or at coffee shops. He also uses on-demand office space, where he can rent a conference room by the hour, if needed.
Sarnaseid tendentse on võimalik ka Eestis täheldada, kuigi suhtumise ja mentaliteedi muutmine võtab aega, siis tehnoloogilised lahendused on meil olemas ja isegi kontoriruume on võimalik kohtumisteks või töötamiseks tunnipõhiselt rentida. Mul tundub, et taolise uuringu varjus peaks küsima, et milleks toetada rahaliselt suuremaid ettevõtteid, kuid nende suutlikus uusi töökohti luua pole kaugeltki suurem kui kodust tegutsevatel väikeettevõtjatel, kes vajavad pigem mõistlikumaid mängureegleid, mis võimaldaks suurematega võrdsetel alustel konkureerida.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar