Suhkrutrahvist – Vabalog 2005 ja Halduskohus 2009
Pikemaajalisel blogimisel on see huvitav omadus, et pikkade protsesside alguses välja öeldut on hiljem võimalik võrrelda tegelike tulemustega. Enam kui neli aastat tagasi, 2005. aasta mais, kirjutasin ettevõtetel määratud suhkrutrahvidest:
Ettevõtjaid milleski süüdistada on kohatu. Nad käitusid täpselt nii nagu vaja, hoides enda toodete hinnad madalad, millest meil kõigil on ainult võita. Nad ei teinud midagi ebaseaduslikku või isegi ebaeetilist. Kehtestada ettevõtjatele tagantjärgi mingeid trahve on aga absurdne ning väljaspool igasugust õigusriigi kontseptsiooni. Ma loodan, et nad selle küsimuse kohtus vaidlustavad ja võidavad.
Eile tegi Tallinna Halduskohus otsuse ettevõtjatele määratud suhkrutrahvide osas:
Kohus leidis, et ettevõtetelt ei saa üleliigse laovaru tasu sisse nõuda, kuna seda reguleeriv seadus on vastuolus Euroopa Liidu õiguse ja Eesti Vabariigi põhiseadusega, teatas Tallinna Halduskohus.
Nimelt ei olnud maksu objekti ja määra kehtestavaid Euroopa Liidu õigusakte ametlikus korras eesti keeles avaldatud 1. mail 2004. a, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga ja millise kuupäeva seisuga riik arvutas ettevõtjate üleliigse laovaru suuruse. Kohus leidis, et Eesti põhiseaduse ja õigusriigi fundamentaalsete printsiipide kohaselt ei saa kellelegi panna kohustusi (s.h maksukohustusi) õigusakti alusel, mis ei olnud kohustuse tekkimise ajal ametlikult eesti keeles avaldatud.
Ja selle tulemuse saamiseks oli Maksu- ja tolliametil vaja kohut käia – vaatamata sellele, et tulemus oli igale inimesele, kes vaevus ennast natuke olukorraga kurssi viima, juba ette teada? See protsess ei saanud lihtsalt teisiti lõppeda seni kuni meil on tegu õigusriigiga. Leon Glikman, kes esindas endist AS Kalevit, andis oma kommentaari:
“Oleme pikemat aega rõhutanud, et põhiseadus ja EL õigus ei võimalda ettevõtjatelt sellises olukorras üleliigse laovaru tasu sisse nõuda. Maksu- ja tolliametil tulnuks endal haldusakt tühistada ja hoiduda kulutuste tekitamisest ning ettevõtjate normaalse töö häirimisest,” lisas advokaat.
Järeldusi?
Ametiasutustel on lihtsam kohtus käia ja loota seal parimat (äkki veab?!) kui tegeleda esmase analüüsiga sellest, kas on üldse mõtet protsessi alustada. Samas on ettevõtja sunnitud enne kohtusse minekut kaaluma, kas selleks kulutatav raha ja aeg ning sealt saadav tulemus õigustab ligilähedaseltki kulutusi, sest kohtukulud tuleb kindlasti välja käia ja need tulevad oma taskust. Raha suunamine kohtukuludesse tähendab aga vähem investeeringuid, vähem kasumit, vähem uusi töökohti eabkindluse tõttu, mida ametkondadega kohtus käimine vältimatult tähendab. Ametkonnad saavad aga rahulikult maksumaksja raha eest ja täiesti süüdimatult kõiki kohtusse kaevata teadmisega, et nende taskust ei ole vaja midagi maksta ja kaotusega ei kaasne neile mingeid tagajärgi.
Kahjuks loovad sellised ajendid aga olukorra, kus kohtusse jõuab hulgaliselt kaasuseid, mis peale esmast analüüsi poleks kunagi sinna pidanud jõudma. Mina nimetan seda aja ja raha häbematuks raiskamiseks liiga väikese tõenäosusega võidu võimaluste puhul.
Üks asi veel: Et suhkrutrahvide näol ei ole tegu ainsa Maksu- ja tolliameti poolse mõttetu kohtu tee tallamisega, siis tasub vist alles mõne kuu vanust Sylvesteri kaasust meelde tuletada:
„Mulle on kogu selle protsessi vältel olnud arusaamatu, miks maksuhaldur sellise avantüüri peale üldse läks,”oli Sõerd nõutu lisades, et vastuse sellele küsimusele saab anda vaid maksuhaldur ise. Tema hinnangul võiski riigikohtult vaid sellist otsust oodata ning mingit üllatust selles tema jaoks pole, nagu ei tohiks olla ka maksuhalduri enda jaoks.
Categorised as: ...
Jüri: “Kahjuks loovad sellised ajendid aga olukorra, kus kohtusse jõuab hulgaliselt kaasuseid, mis peale esmast analüüsi poleks kunagi sinna pidanud jõudma. Mina nimetan seda aja ja raha häbematuks raiskamiseks liiga väikese tõenäosusega võidu võimaluste puhul.
Üks asi veel: Et suhkrutrahvide näol ei ole tegu ainsa Maksu- ja tolliameti poolse mõttetu kohtu tee tallamisega, siis tasub vist alles mõne kuu vanust Sylvesteri kaasust meelde tuletada:
„Mulle on kogu selle protsessi vältel olnud arusaamatu, miks maksuhaldur sellise avantüüri peale üldse läks,”oli Sõerd nõutu lisades, et vastuse sellele küsimusele saab anda vaid maksuhaldur ise. Tema hinnangul võiski riigikohtult vaid sellist otsust oodata ning mingit üllatust selles tema jaoks pole, nagu ei tohiks olla ka maksuhalduri enda jaoks.”
Jüri, suhkrutrahvi asja ma ei tea, kuid selle lõiguga ma küll nõus ei ole.
Maksuameti võiduprotsent maksuvaidlustes on väga hea, võib-olla isegi liiga hea. Maksuamet võidab enamuse asjadest. Kui Maksuamet võidaks veel rohkem või võidaks lausa kõik asjad, oleks asi juba päris imelik. Lõpuks me elame ju õigusriigis. Kõiki asju ei saagi võita.
Teiseks, mina ei arva, et Maksuamet tegi Sylvesteri puhul vale otsuse minna asjaga kohtusse. Võistleva menetluse puhul ei saa süüdistajatel (olgu selleks siis prokuratuur, maksuamet või kes), ei tohi tekkida sellist kompleksi, et äkki kaotame. Mõnikord on tegu ka 50/%0 juhtumitega, kus asi on vaja selgeks vaielda kasvõi tulevikus kasuks tulevate pretsetendite nimel. Nagu öeldud, MA võidab enamiku vaidlustest, nende võidprotsent on kõrge, kõrge kui nende vastapooltel.
Sõerdi kommentaari ei saa võtta ilma reservatsioondiga. Sõerd oli sie asjas osaline ning mõne tõlgenduse järgi oli tema enda ebakompetentne tegutsemine MA juhina üheks põhjsueks miks see konkreetne Sylvesteri kaasus kaotati. Ega Riigikohus ei arvanud, et Maksuameti sisuline tõlgendus Sylvesteri puhul oli vale, kaotati eelkõige sellepärast, et menetluses tehti viga. Syövesteriga sisult samasid keisse on MA võitnud küll ja küll. Ning ühelgi ettevõtjal ei maksa Sylvesteri kaasuse valguses arvata, et selliste tehingute pealt ei pea makse maksma.
Mikk: Mulle on jäänud mulje, mis võib küll olla ekslik, et EMTA võiduprotsent on kõrge sellepärast, et enamusel juhtudest on tegu (suhteliselt) väikeste summade ja sageli ka sullerdamisega. Ühtlasi tuleb mulle meelde, vist Sõerdi ütlus (caveat emptor!), et EMTA on kõik suuremad maksuvaidlused siiani kaotanud. EMTA meetodid on aga eraldi teema – erilist soovi sellel pikemalt peatuda pole.
Sylvesterist: kui eelotsus oli olemas, siis minu (kahtlase väärtusega pädevuse) hinnangul peale eelotsuse tegemist pole enam tagantjärgi mõtet hakata väitma, et see ei kõlba. Ettevõtja vaatenurgast tekib küsimus, et kui tegu on keerulise kaasusega ja sa tahad selgust ja küsid EMTA’lt selgitust, siis peab sul olema õigus sellest lähtuvalt tegutseda mingeid nõmedusi kartmata. Minu arvates ei olnud tegu 50/50 juhtumiga ja eelotsuse ignoreerimine või põhimõtete tagantjärgi muutmine ja tagasiulatuvaks tegemine on kurjast.
Me võime arutleda selle üle, kas või kui tihedalt on Sõerd asjaga seotud, kas Sylvesteri tehing oli eetiline või kõigest JOKK, kas selle kaasuse valguses peaks midagi muutma ja milliseid järeldusi teised võiksid siit teha, kuid see konkreetne kaasus oli vähese võiduvõimalusega algusest peale. Samas läks asi ju pidevalt edasi vaatamata negatiivsetele otsustele ja hilisemaid kohtukulusid või kogunenud intresse ei pea ju oma taskust maksma. Kui edasi lähed pole kaotada midagi, kuid võita palju. Loomulikult lähed edasi.
Aga mind huvitab, mida sa selle all täpselt silmas pidasid kui kirjutasid “kaotati eelkõige sellepärast, et menetluses tehti viga”.
Jüri, EMTA võiduprotsent on kõrge nii tükilises kui nö (raha)mahulises arvestuses. Kusagil vist 80% juures. Nii kõrge, et võiks äkki küsida – võib-olla peaks EMTA just rohkem kohtusse minema. Äkki nad valivad liiga kindla peale asju?
Sylvesteri asjast saan mina aru niimoodi. Sellised tehingud nagu Sylvesteri omanikud tegid kuuluvad Eestis maksustamisel. Varem oli nii ja on ka edaspidi nii. samasugused asjad on ka varem kohtus, on ka praegu ja Riigokohus on öelnud, et kuuluvad maksustamisele. Kui mõni ettevõtja arvab Sylvesteri kaasuse valguses, et niimoodi saab maksud maksmata jätma, siis see ettevõtja tõenäoliselt eksib.
Ma saan aru, et Sylvesteri asjas kaotati seetõttu, et kunagi aastaid tagasi saatis EMTA Sylvesteri omanikele kirja (vist Sõerdi ajal, äkki isegi Sõerdi allkirjaga), mida võis tõlgendada niimoodi, et maksukohustust ei teki. Suur osa kohtuvaidlusest käiski selle ümber, mitte Sylvesteri omanike tehtud tehingu sisu ümber. Seda ma pidasingi silmas “kaotati eelkõige sellepärast, et menetluses tehti viga”.
Minu esialgse postitsuse mõte aga polnud suhkrutrahvist ja Sylvesterist rääkimine. Selge, et tehti vigu, kaotati ja tulebki kritiseerida ja analüüsida. Mulle lihtsalt tundus, et sinu üldistus ametnike kihust kohtus käia, et pole vastutust, et kohtusse jõuavad analüüsimata ja liiga palju, et see üldistus on meelevaldne. Oleks vaja ikkagi põhjalikumalt analüüsi erinevate riigiasutuste kohta, kui palju nad kohtusse lähevad, kui palju võidavad ja kui palju kaotavad, kuidas on see aastate jooksul muutunud, milline on võistlemise kvaliteet jne.
Mulle jäi küll selline tunne, et sa tegid need järeldused kiirustades, isikliku mulje ja paari juhtumi põhjal, ilma põhjalikumalt analüüsimata.
Olen ise ettevõtja ja olen ka maksuametiga kohtus käinud.
Ettevõtja seisukohalt on probleem selles, et ametnikud ei vastuta mitte millegi eest. Kui enne tehingut küsid, kas see tehing on seaduse seisukohalt korrektne, siis saad vastuse, et vaata seadust.
Pärast tehingut langetab ametnik selle suhtes oma suvalise otsuse (tagantjärgi tarkusega) ja ettevõtja peab tõestama, et ta on toiminud korrektselt.
Selleks tõestamiseks kulub palju aega, närve ja raha. Kui lõpuks on tõestatud, et tõepoolest ettevõtja ei rikkunud mitte ühtegi seadust ja toimis õigesti, siis ametnik ei kanna mitte mingit vastutust selle eest, et ettevõtjat oma suva järgi kiusas.
Äärmisel juhul nagu Sylvesteri juhtumi korral tasutakse ettevõtjale tema kinni hoitud raha eest intressi. Ettevõtte kulusid ja ettevõtjate närvikulu ei tasu keegi.
Tegelikult tasub kõik kulud, mida üldse tasutakse, maksumaksja ehk kaudselt ka seesama ettevõtja. Ametnik ei vastuta mitte millegagi.
Ametnik ei vastuta mitte millegagi…
Aga missugune saaks üleüldse olla süsteem, kus ametnik millegagi vastutab. Riik on ju selline süsteem, kus mõned inimesed tegelevad ülejäänute kohtunikuks olemisega. Loomulikult vastutavad need inimesed oma kohaga, aga seda otsustab siiski kolleeg kõrvaltoast, see ei ole nagu mingi põhimõtteline piirang.
Jalgpallis valitakse kohtunik üldjoontes mängu osaliste pool. No ja kui üks inimene on erapoolik kohtunik, siis teda ilmselt järgmises mängus kohtunikuks ei võeta, põhimõtteliselt.
Aga kas oleks mõeldav, et kogu ametnikkond on valitav? Infotehnoloogia ajastul isegi vist oleks, minu meelest.
See võiks olla pidev protsess ja pigem töötada vastuhääletamise peale. See eeldab muidugi, et kogu asjaajamine on avalik ja otsused nähtavad ehk kes mida otsustas.
Muidugi keeruline idee, laiadele massidele raskelt arusaadav.