VABALOG

Ühe devalveerimise kihlveo lõpust ja natuke uuest blogist

Eelmise aasta detsembri alguses sai Toomas Puurmanniga sõlmitud üks tagasihoidlik kihlvedu:

Kuna Tom näib enda arvamuses sama kindel olevat kui mina enda omas, siis saigi kihlvedu sõlmitud, mille järgi kohustun mina Tom’ile maksma 100 eurot kui kroon devalveeritakse (või krooni kurss euro suhtes langeb üle ERM II’s lubatud -15%) ja tema minule 1565 krooni kui krooni kurss on 1. aprillil 2009. aastal sama, mis praegu või langeb kuni 15% vastavalt ERM II-le.

1. aprill saabus ja kuna Eesti krooni polnud selleks ajaks devalveeritud, siis võttis Toomas härrasmehelikult ühendust ja andis teada, et on valmis kihlveoga kokku lepitud summa minu poolt täpsustatud arvele üle kandma. Kuna mulle tundus igati õiglane, et kihlveo kaotanud osapool peaks saama soovi korral kihlvedu pikendad, siis pakkusin seda võimalust ka Toomasele, kes sellest ka kinni haaras. Tingimustest muutusid ainult kuupäev, mis nihkus 16. novembrile 2009, ja makstav summa, mis “double-or-nothing” põhimõtte järgi oleks Toomasele kaotuse korral tähendanud kaks korda kõrgemat väljamakset ning minule kaotuse korral juba võidetud summast ilma jäämist.

Tänaseks Eesti krooni loomulikult devalveeritud pole ja Toomas on lubatust kenast kinni pidanud. Minu ettepanek kihlvedu veel kord pikendada ei pakkunud Toomasele aga enam huvi. Viimase aasta jooksul ei ole Toomas ka Eesti krooni peatset devalveerimist ennustanud sama usinusega, mis varem ja viimase poole aasta jooksul pole ta sellest enam üldse kirjutanud.

Loomulikult pole kihlveod majandusküsimuste osas midagi uut. Paul Erlich’i ja Julian Simon’i kihlvedu on piisavalt kuulus, et väärida isegi Wikipedia sissekannet. Viimasel ajal on aga Greg Mankiw pakkunud Paul Krugman’ile kihlvedu, millest viimane kahjuks (enda vaikimisega) keeldus.

Ma satun jagama Bryan Caplan’i arvamust, et kui raha mängus, siis on mõlemad kihlveo osapooled sunnitud rohkem enda argumentide sisule kui retoorikale toetuma. Lihtsalt jutust poleks taoliste kihlvedude juures kasu samas kui veendumuse kindlusest oleks võimalik ülevaade saada juba ainuüksi sellega, kas üks osapooltest on valmis ka kihlveoks suhtega 2:1-le või 3:1-le.

Tyler Cowen on spekuleerinud, et taoline “kihlveonorm” võib kujuneda maksuks ideedele, kuid minu jaoks oli Caplan’i vastus veenvavam:

My knee-jerk reaction is to say, “Yes, a tax upon false ideas.”  My second thought is to say, “No, it’s also a tax upon thinking out loud.”  My third thought is to say, “Not quite.  It’s also a tax upon thinking out loud – and then refusing to back down when listeners offer constructive criticism.”

Devalveerimise kihlvedu pani aga mõtlema sellele, kuidas inimesed üldse informatsiooni avaldavad ja kuidas niisama jutust läbi näha inimeste reaalsete veendumusteni. Mind huvitab see küsimus eriti Eesti planeeritud eurole üleminekuga 2011. aastal, sest nii mõnigi majandusküsimustega tihedamalt kokku puutuv  inimene on leidnud, et vaatamata pingutustele, eurot ei tule. Igal juhul õnnestus isegi midagi (enda arvates nutikat) välja mõelda ning kirja panna ühte postitusse, mida saab lugeda Cui Bono nimelisest blogist.

Tegu on Vaba Ühiskonna Instituudist alguse saanud blogiga, mida kirjutab kolm inimest. Kajastatavad teemad on seotud ühel või teisel viisil majandusteaduse ja -teadlaste poolt tähelepanu pälvinud küsimustega, millele Cui Bono autoritel on kalduvus läheneda liberaalsest vaatepunktist. Kui Vabalog’is kirjutatud on huvi pakkunud, siis soovitan kindlasti pilk peale heita ka Cui Bono’le.

Tagged with: brayan caplan, devalveerimine, Greg Mankiw, kihlvedu, paul krugman, toomas puurmann, tyler cowen

Categorised as: ...