VABALOG

Pidev katse-eksituse protsess ehk konkurents

In unregulated markets, this diversity of viewpoints is precisely what makes capitalism work. One capitalist thinks that profit can be made, and loss avoided, by pursuing strategy A; another, by pursuing strategy B. The heterogeneous strategies of different capitalists compete with each other, and the better ideas produce profits rather than losses.

In a complex world where nobody really knows what will succeed until it is tried, competition that pits people’s ideas against each other is the only way to test these ideas. Competition among capitalists spreads society’s bets among different, fallible ideas about where profit—and loss—might be located. For this reason, herd behavior among capitalists may cause systemic risk. But regulations, by their very nature, homogenize the behavior of those being regulated, automatically increasing systemic risk.

. . .

Since regulators’ and citizens’ ideas are imposed on the whole system at once, they can’t be put to the competitive test. If their ideas are good, we all gain; if they are bad, we all lose. The whole system crashed when the financial regulators’ ideas turned out to be bad, but this is inevitable unless modern societies are so simple that solutions to social and economic problems are self-evident to a generalist voter, or even a specialist regulator.

Just that assumption is, in truth, the hidden premise of both sides in most political debates. This is why politics gets so ugly: neither side can understand why their opponents oppose what self-evidently should be done to solve our problems, so both sides ascribe evil motives to the other. But the financial crisis has exposed this simplistic view of the world for what it is. Nobody can plausibly deny any more that modern societies are bafflingly complex and the solutions to modern problems difficult to discover. So the policies that seem to voters or regulators to be so obviously needed may turn out to be disastrous nostrums—unless regulators or citizens are infallible.

Nii kirjutab Jeffery Friedman artiklis Capitalism without Romance. Olen sarnaseid mõtteid ja arutluskäike varasemalt välja toonud ulatuses, mis võib mõne lugeja jaoks tunduda juba tüütu, kuid kahjuks on see vältimatu, sest kedagi teist seda tegemas pole.

Küll aga võib hirmuäratava stabiilsusega kuulda, lugeda ja näha, kuidas üks või teine seltskond peab enda lahendusi kõige õigemaks sealjuures pikemalt peatumata tõsiasjal, et inimtaju piiratus ei võimalda kunagi kõigega arvestada ja pidevalt muutuvas keskkonnas on kohanemine võimalik ainult läbi pideva detsentraliseeritud katse-eksituse protsess, mida enamus meist tunneb konkurentsina. Välistades alternatiive ja luues homogeensest keskkonda välistama ka õnnelikud õnnetused, loovuse ja ekstsentrilisuse, mis on meie kõigi elu rikastanud.

Kusjuures reguleerimata ei tähenda veel kaugeltki reeglitevaba. Elinor Ostrom pälvis Nobeli memoriaalpreemia majandusteaduses kogukondlike normide kujunemise uurimise eest, kus ühisressursside kasutamiseks polnud vaja tsentraliseerivat reguleerijat ega isegi eraomandit. Oli vaja ainult inimesi, kes suhtlevad, kellel on ühised huvid ja kes on suutelised muutuvas keskkonnas tegutsema.

Inimesed on mõistlikud ja jõuavad enamasti ühishuvide osas kokkulepeteni, mis aja jooksul kujunevad käitumisnormideks ja mängivad sageli märksa olulisemat rolli kui tsentraliseerivad regulatsioonid. Regulatsioonid on aga liiga sageli vaid ajutiseks takistuseks inimestele, kellel on kõik ajendid olemas olevatest piirangutest mööda pääsemiseks samas kui reguleerijal pidevaks kohanemiseks sarnased ajendid puuduvad.

Tagged with: elinor ostrom, jeffery friedman, turumajandus, ühisressursid

Categorised as: ...