Sundteenistus, orjamentaliteet ja enamuse türannia
The ideal of freedom and equality may be unrealistic, with only rare exceptions. It could be that the most natural human condition is one of dominance and submission. You can start from a different equilibrium, but somehow you end up with a few people in dominant positions and most people submitting, some quite willingly, to domination.
. . .
It is not just that there are people who desire to enslave others. It may be very natural for most people to opt for enslavement.
Need mõtted Arnold Klingi eilsest postitusest tulid meelde kui lugesin Päevalehe uudist Eestlased on ülekaalukalt palgaarmee vastu.
Vaatasin ka uurimust ennast (pdf), kust torkab silma, et sundteenistuse ja kutselise kaitseväe küsimused on üks-teisest lahutatud. Ühtlasi ei saa väga tõsiselt võtta uurimust, kust ei selgu isegi see, kuidas olid küsimused sõnastatud ja millised olid vastuste variandid.
Üldjuhul kuulub uuringu tulemuste avaldamise hea tava juurde, et välja tuuakse mitte ainult küsitud küsimused ja vastuse variandid vaid lausa küsimustiku vorm. Põhjus selleks on lihtne: sellest mida ja kuidas sa küsid sõltub ka küsimusele saadav vastus. Sisukorrast selgub, et uuringu autorid on selle küsimustiku lisanud, kuid miskipärast ei pea kaitseministeerium vajalikuks seda avalikkusega jagada.
Ei üllata.
Igal juhul annab küsitluse ja küsimuste potentsiaalsest tendentslikkusest aimu ka punkt 7.2, mis peaks kajastama suhtumist kutselisse kaitseväkke. Küsimuse sõnastust leida ei ole võimalik, kuid vastusevariantidest selgub kiiresti, et need on juba enda sõnastuselt lohakad – üks annab mõista, et midagi likvideeritakse (ega kutselise osa suurendamist ei mainita) ja teine, et lisaks kutselistele kaasatakse täiendavaid inimesi (aga sellest ei sõnagi, et elukutseliste osa on taolisel juhul väiksem). Lisaks on problemaatilised ka küsitlusele vastanute teadmised sellest, kui paljud sundteenistuse üldse läbivad nagu ka kardinaalselt erinevad arusaamad sellest, milline vahe on ajateenistuse läbinul ja elukutselisel sõjaväelase või mida kujutab endast üldse reservarmee.
Meeldetuletamist väärib ka tõsiasi, et vaid kolmandik iga aastakäigu noormeestest läbib sundteenistuse samas kui naiste seas on tegu täiesti vabatahtliku ettevõtmisega. Sisuliselt tähendab see, et sundteenistusele põhinevas kaitseväes katab personalikulud eelkõige teenitust ise parajasti läbiv inimene ainuisikuliselt:
Kohustuslikule ajateenistusele põhinevat kaitseväge peab valdav enamus eestlasi iseenesest mõistetavaks. Väidetavalt ei ole võimalik piisavalt suurt elukutselistest vabatahtlikest koosnevat kaitseväge komplekteerida, sest see oleks lubamatult kallis. Samas jäetakse arvestamata, et sunniga kaitseväe komplekteerimine on sisuliselt võrdsustatav maksuga, mis koosneb värvatud inimese poolt sama pika perioodi jooksul saamata jäänud palgast.
Esimese hooga võib ju väita, et kui suur see keskkooli haridusega noormehe palk ikka olla saab. Probleem on aga selles, et ajateenistusega kaduma läinud perioodi palk ei kujune sellest, mis ta oleks samal ajal olnud vaid sellest, milline oleks värvatu palk olnud viimasel, pensionieelsel tööperioodil.
Sundteenistus on majandusteaduses sageli võrdsustatud maksuga, mida tasutakse raha asemel hoopis “tasuta” tööjõuga.
Praegusel kaitseväe korralduse avaliku arvamuse uuringul Eestis on aga veel üks nüanss (lisaks tendentslikele küsimustele), mis võimaldab ehk paremini mõista, miks küsitluse tulemused näivad viitavat elukutselise kaitseväe ebapopulaarsusele.
Kui sundteenistuse näol on tegu maksuga, mis rakendub parimal juhul viiendiku suurusele vähemusele eestlastest, siis elukutseline kaitsevägi hajutaks neid kulusid tervele elanikkonnale (töö eest saab tasuda ikkagi eelkõige rahas), mis tähendaks aga kõrgemaid makse (vähemalt kaitseministeeriumi retoorikas) või vähemalt maksulaekumistest eraldatud eelarve piiranguid elukutselise kaitseväe komplekteerimisel. Loomulikult ei ole valdav enamus huvitatud kõrgemast maksumäärast ja sundteenistus koos enda näiliselt “tasuta” tööjõuga võimaldab valdaval enamusel kaitseväe komplekteerimisega kaasnevad personalikulud libistada sundteenistusse kutsutuile.
John Stuart Mill kutsus taolist nähtust “enamuse türanniaks” ja see termin tundub siinkohal täiesti õigustatud.
Selgub ju samast uurimusest, et need, kes on reaalselt sunnitud enda aega sundteenistusele raiskama, on selle suhtes märksa negatiivsemalt häälestatud ja need, kelle kokkupuude sundteenistusega kõige väiksem, on selle suhtes kõige positiivsemalt meelestatud.
Minu jaoks ei ole riigikaitse korraldus rahu ajal, mis põhineb sunnil mitte inimese vabal valikul, aktsepteeritav. Sund devalveerib inimest ja tegevust, milleks inimest sunnitakse. Kui inimesi pole võimalik vabatahtlikult (kui suur on kaitseliidu liikmeskond?) kaitsetegevusse kaasata, siis pole kas argumendid piisavalt mõjuvad või ajendid piisavad, et sellest ainsast ja lühikesest elust ohverdada terve aasta kaitseväeteenistusele.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar