Rainer Kattel: 5 aastat hiljem
Tänases Päevalehes ilmus Rainer Katteliga intervjuu, kuid Kattel on enda avalikes sõnavõttudes piisavalt üldsõnaliseks muutunud, et millestki kinni haarata nagu eriti polegi.
Astmeline tulumaks kui idee ja üks võimalik maksupoliitika muudatus väärib diskussiooni, kuid mitte ilma konkreetsete numbriteta – mitu astet, mis määr ja kui suurelt sissetulekult.
Haridusse investeerimise vastu ei ole keegi vaid kõik on poolt, kuid kuidas seda korraldada on juba märksa huvitavam küsimus. Kahju, et see laiemale lugejaskonnale eriti korda ei lähe.
Mis aga puudutab erasektorit, siis kindlasti ei ole maksukoormuse tõstmine ettevõtetele praegu, kus enamus üritab kohaneda uue olukorraga ja kasumit teenida, just kõige mõistlikum lahendus. Huvitav on ka see, et kui valitsus tõstab makse, siis on see probleemide lükkamine erasektorile kui sama ettepaneku teeb Kattel, siis nagu probleemi polegi.
Ja mida ta riigieelarve fetišeerimise all mõtleb jääb minule arusaamatuks.
Postitus sai enda pealkirja aga sellest, et Vabalogis on professor Kattel’i arvamuslugudest varasemalt korduvalt juttu olnud sealjuures ka arvamusloost “Enesetapjalik majanduspoliitika”.
Categorised as: ...
28.02.2005 ütles Kattel: Eesti majandus on juba hea mitu aastat karil ning pole ühtegi põhjust arvata, et olukord lähiaastatel paraneb. Jääb üle loota soodsa laenukliima säilimisele, sest laenudel ja välisinvesteeringutel põhinev tarbimine meie majandust suuresti kasvatavadki.
Kas eelnevas tsitaadis on midagi valesti öeldud mis iseloomustab tänast päeva? Kas 2005 aastal üldse selliseid arvamusavaldusi arutlemisväärivaiks tunnistati?
Arutlemist väärivaks tunnistati ikka, kuid siin ei ole ju arutlusega eriti kaugele võimalik minna. Kattel mainis ise ära Eesti Panga hoiatused, seega ei olnud ta kaugeltki üksi.
Samas…kui Katteli hinnangul oli Eesti majandus juba mittu head aastat karil (kirjutatud 2005 alguses!), siis 2008. aasta lõpuni oli olukord enam-vähem.
Mina olen teadlik vähemalt SEB suundumusest konservatiivsemale laenupoliitikale juba 2007. aasta suvel, mis ennetas kriisi. Sarnaseid tendents võis täheldada vähemalt Swedbanki puhul. Juhul kui me poleks tugeva välisshoki osaliseks saanud (lühiajaliste intresside kasv, piiratum ligipääs laenukapitalile), siis on põhjust arvata, et kohanemine oleks olnud järkjärgulisem ja sujuvam ning kaugeltki mitte sedavõrd suurte mõjudega.
Ühtlasi tekib küsimus, et kui majanduskasv põhines ainult tarbimisel ja laenudel, siis praegune korrektsioon peaks meid viima tagasi 2003 aasta tasemele, kuid praeguse seisuga saab rääkida 2007. aastast. Jah, odav laenuraha põhjustas probleeme, kuid samas saime ka niimõndagi kasuliku, mida inimesed väärtustavad.
Mina näiteks ei saa hästi aru, et mida Kattel pidas silmas kui kirjutas, et “Eesti majandus on karil”. Pärast iseseisvumist oli Eesti majadnus karil, kuid pärast seda on olukord ikkagi suht stabiilselt paranenud. Ega Kattel lahendusi eriti ei pakkunud.
Üldiselt – isegi seisev kell näitab kaks korda päevas õiget aega.
Tuleb nõustuda , küllap Kattel aitas lehte turundada oma karil olemise jutuga. Samas tagantjärele tarkus olevat täppisteadus. Pole praegusel ajal lugeda asjalikke analüüse kuidas Eesti peaks hakkama saama näiteks üüratu hulga töötutega. Ikka need samad arvamused , mida kõike oleks pidanud tegema ja miks kõik on läinud nii nagu on läinud, sõnaga konstanteeritakse hetkeseisu ja nenditakse, et küllap on põhi käes. Kui lugeda Don Peck’i artiklit mille viide siin blogis on siis tulevik on üsna hirmutav kui seda stsenaariumi Euroopale üle kanda.
OK, oletame et oleme aastas 2007 tagasi töötusega ca 5 % aastas nüüda aga 2010 -l on neid ca 13%. Paljude töötute jaoks ei hakkagi kell niipea tööle.