VABALOG

III osa: Maksude tõstmisest ilma tagajärgedega arvestamata

Eelnevalt olen peatunud eelkõige põhimõttelistel küsimustel, millega iga uuringu autorid peavad heitlema, kuid uuringus on ka mitmeid konkreetseid ettepanekuid, käsitlusi ja väiteid, mis väärivad eraldi tähelepanu.

Täiendavate tervishoiusüsteemi rahastamisvõimaluste analüüsil pole siinkohal mõtet pikemalt peatuda, sest uurimuse autorid näevad täiendava tulu allikana eelkõige erinevaid makse. Sotsiaalmaksu, aktsiiside või tarbimismaksude tõstmisest ei ole otstarbekas ilma tõsisema analüüsita maksumäärade ulatusest ja nende tõstmise mõjust tööhõivele ning ettevõtlusele kirjutada.

Riigipoolne pensionäride eest sotsiaalmaksu tasumine saab aga toimuda kas teiste riigieelarvest rahastatavate valdkondade arvelt või täiendavatest maksudest, kuid seegi küsimus jääb detailsema käsitluseta. Sama problemaatiline on kapitali- ja ettevõtlustulu maksustamine. Vastuseta jääb ka väikeettevõtja saatus, kes maksab endale vähemalt keskmist palka ja seeläbi ka sotsiaalmaksu. Ilmselt ei arva keegi, et topeltmaksustamine ei avalda mingit mõju ettevõtlusele. Isegi kui ettevõtlustulu maksustatakse, siis pretendeerivad maksutulule lisaks tervishoiule ka mitmed teised alarahastatud valdkonnad nagu haridus, päästeteenistused, sotsiaaltoetused või pensionid.

Kuna uurimus on eelkõige tervishoiusüsteemi rahastamise jätkusuutlikkusest, siis on uurimuse üheks läbivaks jooneks kulude kontrollimine ja vähendamine nagu ka olemasolevate piiratud ressursside võimalikult tõhus ja mõjuv kasutamine. Enamus ettepanekuid rõhutavad täiendava tsentraliseerimise ja kontrollimise olulisust samas tunnistamata, et mitmed tõstatud probleemid tulenevad otseselt tsentraliseeritud tervishoiusüsteemi olemusest. Näiteks haiglate võrgustiku korrastamine on takerdunud paljuski tsentraliseeritud rahastamisega kaasnevasse võrdset kohtlemist tagavatesse põhimõtetesse. Teenuse osutajal on aga alati lihtsam survestada ühte rahastajat ja administreerijat, mille ametnikud mõtlevad ka enda perspektiividele erasektoris (raviasutused vajavad tsentraliseeritud bürokraatlikus süsteemis orienteerumiseks ja selle ärakasutamiseks süsteemi tundvaid inimesi), kui tegeleda vahetu teenuse tarbijaga, kelle ootused ei rajane raportitel ja ülevaadetel vaid isiklikul kogemusel.

Teise näitena võib tuua teadlikkuse tõstmise programmid ja kampaaniad, millesse panustamisest poleks tõenäoliselt ka erakindlustusele põhinevas süsteemis pääsu.

Samas on põhjust arvata, et erakindlustusele põhinevas tervishoiusüsteemis oleks võimalik kulutada kampaaniatele vähem, kuid tulemused oleks märksa mõjuvad. Tõenäoliselt pole Eestis ühtegi inimest, kes arvaks, et suitsetamine või liigne alkoholi tarvitamine tema tervist ei kahjusta, kuid seda esiletõstvad kampaaniad on paljude jaoks kõigest taustmüra. Praegune tervishoiusüsteem ei tee vahet eluviisidel, samas kui erakindlustusele põhinev süsteem saaks pakkuda tervislikumate eluviisidega inimestele märgatavalt soodsamat teenust. Olukorras, kus tervishoiuteenuste hindadega ei puutu teenuse tarbija üldse kokku (teenus on tema jaoks “tasuta”) puudub vajadus kampaaniatele tähelepanu pöörata

Tagged with:

Categorised as: ...