VABALOG

IV osa: Madalate administratiivkulude hind

Kulude kokkuhoidmiseks ja vähendamiseks näevad uurimuse autorid mitmeid võimalusi, kuid olulisemad neist taanduvad kolmele ettepanekule (1) suurendada perearstide rolli läbi täiendavate kohustuste ja piirangute, (2) eelistada geneerilisi ravimeid brändiravimitele ja (3) suurendada suhtelise efektiivsuse uuringute rolli rahastatavate protseduuride valimisel.

Uurimuses tõstetakse korduvalt esile Eesti tervishoiusüsteemi administreerimise madalaid kulusid, mis autorite hinnangul tõuseks oluliselt, kui tervisekindlustusse tekiks konkurents ja see on piisav põhjus olemasoleva süsteemi eelistamiseks erakindlustuse ees.

Kahjuks jääb administratiivsete kulude olemus avamata, mis võimaldab ignoreerida kahte  suurimat administratiivkulude komponenti: järelvalve teenuse osutajate üle (vältimaks piiratud ressursside ebaotstarbekat kasutamist) ja mõned administratiivfunktsioonide kulud kajastuvad teiste organisatsioonide eelarvetes (sotsiaalmaksu kogumine).

Tsentraliseeritud tervishoiusüsteemis, kus kulude minimeerimine on juba süsteemi olemusest tulenevalt keeruline, on võimalik teenuse osutajatel nõuda tasustamist teenuse eest, mida reaalselt pole osutatud. Mitmeid odavamaid protseduure tehakse iga päev kümneid ja dokumentatsioonis mõne fiktiivse protseduuri kajastamine ei ole keeruline. Fiktiivsete protseduuride leidmiseks on möödapääsmatu intensiivsem järelevalve teenuse osutajate üle, kuid ajendid selleks on tsentraliseeritud tervishoiusüsteemis üpris piiratud. Lihtsam on maksta kogutud raha olematute protseduuride eest, mis kajastuvad aruannetes reaalse ravina, kui näidata kõrgemaid administratiivkulusid, mida rahvusvahelistes tervishoiuuuringutes ei oleks enam positiivse eeskujuna võimalik välja tuua.

Erakindlustuse puhul on aga tegu kasumit taotlevate organisatsioonidega, kus ettevõtte peamiseks eesmärgiks on konkurentsi tingimustes tulusid maksimeerida. Kuna iga fiktiivne protseduur tähendab kõrgemaid kulusid, siis on erakindlustuse pakkujatel olemas ajendid järelevalve teostamiseks ulatuses, mis võimaldaks leida optimaalse tasakaalu kõrgematest väljamaksetest tuleneva kahju ja kõrgemate administratiivkulude vahel.

USA tervishoiudebatist korduvalt ja põhjalikult kirjutanud Megan McArdle on tähelepanu juhtinud administratiivkulude kajastamisele USA tsentraliseeritud süsteemis (Medicare – riiklik ravikindlustus peamiselt pensionäridele) ja erakindlustuses:

Private insurers have costs that Medicare doesn’t have within the agency.  Private insurers bill.  Medicare does too, but the IRS has its own budget–hell, its own courts–which don’t show up on Medicare’s balance sheet.  Private insurers negotiate with suppliers.  Medicare does too, but most of the negotiation takes place between lobbyists and Congressmen who again, do not show up on Medicare’s balance sheet.  The Federal government has all sorts of these little items which relieve government agencies of reporting certain costs.  But the costs remain.

My guess would be that these explicit costs are still lower than Medicare’s.  But then there are implicit costs to government fiat that markets don’t have.  As Tyler Cowen points out, taxation has deadweight losses, and Medicare is a tax on employment, which is something we are particularly anxious not to suppress right now.

USA ja Eesti koos enda tervishoiusüsteemidega ei ole hõlpsasti võrreldavad, kuid põhimõtted jäävad samaks. Haigekassa ei tegele sotsiaalmaksu kogumisega ega väljanõudmisega maksukohuslastelt. Maksudega tegeleb Maksu- ja Tolliamet, mis võimaldab osa administratiivkulusid Haigekassal mitte kajastada. Täpselt samuti ei kao kusagile maksude kogumisega kaasnev puhaskadu (dead-weight loss). Lihtsalt väita, et tsentraliseeritud süsteemis on administreerimise kulud väiksemad samas tunnistamata, et mitmed administratiivfunktsioonid on teistel ametiasutustel, annab eksitava ettekujutuse administratiivkuludest konkureerivate kindlustusteenuse pakkujate vahel.

Eesti tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse uuringu autorid näivad tajuvat järelevalve puudujääke Eesti tervishoiusüsteemis, sest soovivad neid kõrvaldada läbi järjest suurema perearstide rolli. Krooniliste haigustega inimeste suunamine eriarstide juurde (n.n. “väravavahi” roll)  ja varasemast suurem panus perearstile, kui ravi koordineerijale on kõige selgemad ettepanekud nagu ka perearstide vastutuse ja valitsemise “täiendamine.” Ilmselgelt pole taolise skeemi puhul pääsu administratiivkulude tõusust, kui just perearstide tasu ei jää täiendavatele kohustustele vaatamata samale tasemele.

Tagged with:

Categorised as: ...