VABALOG

Lahtised küsimused ja institutsionaalne hõõrdumine

Mikk Salult Päevalehes huvitav artikkel eurokriteeriumite täitmisest ja tõlgendamisest:

Starki jutu võib lühidalt kokku võtta järgmiselt. Kuigi Eesti täidab Maastrichti kriteeriumid, kuigi Eestil on valuutakomitee, kuigi Eestis paljud juba kasutavad eurot, pole meie riik ikkagi eurokõlblik. Vähemalt praegu mitte. Euroala liikmelisusele on vaja uusi täiendavaid kriteeriume, näiteks võiks arvesse võtta sisemajanduse kogutoodangu ühe elaniku kohta. Kas Starki juttu võtta kahtluste, skeptitsismi või lausa vastuseisuna Eesti euroliikmelisusele, on tõlgendamise küsimus. Kuna istung oli kinnine, avalikkusele mitte mõeldud mõttevahetus, siis keegi seda eriti kommenteerida ei taha.

Edward Hugh toob kirjutatu sisu kenasti ka natuke teistsuguse lugejaskonnani ning ühtlasi patsutab endale varasemate tähelepanekute eest õlale.

Huvitav ja võimalik, kuid kas ka tõenäoline?

Mina näen praegust olukorda kui tasakaalu leidmise protsessi rahvuslike ja euroopalike suundumuste vahel erinevates institutsioonides. Komisjon on peale finantskriisi kuidagi tagataustale taandatud ja ühegi suurem eurosaavutusega pole suudetud silma paista. Jah, mõned uued ametipostid koos Lissaboni lepinguga tulid, aga see nagu olekski kõik. Kui kitsalt rahaliitu vaadata ja seda peamiselt sakslase pilguga, siis tahaks tõesti ettevaatlikum olla ja võib-olla Eestile täiendavaid kriteeriume seada, kuid eurooplase pilk peaks olema laiem.

Kui Eestile sisuliselt viimasel hetkel teatatakse, et asjata pingutasite, sest seoses Kreekas toimuvaga ei saa teile liitumist võimaldada, siis peab selleks olema häid argumente. Jätkusuutlikkus on piisavalt ebamäärane, et ainult sellele toetuda ei saa. See jätaks ülejäänud potentsiaalsed liitujad samuti rumalasse olukorda, sest kriteeriumite täitmisega ei kaasne mingit kindlust samas kui nende saavutamiseks on vajalikud poliitilised ohverdused. Ühtlasi seab see osade riikide huvid teiste omadest kõrgemale Euroopa Liidus tervikuna, mis võib aga Euroopa Liidule saatuslikuks osutuda.

Hiljuti Financial Times’is ilmunud pikem lugu Germany: A shifting Weltanschauung valgustab, kuidas sakslaste hoiakud on muutunud ja millises suunas:

“The new Bundestag [elected last September] is full of 35-year-olds who have never looked at the Maastricht treaty. The concept of ever-closer union [in the EU] has gone for large parts of the political establishment. What members of parliament care about is whether the German language is used in EU institutions. They say: ‘We put a lot of money into the EU, so why shouldn’t we speak German there?”

She sees a similar trend in Karlsruhe. “The law community is the most important elite community in Germany. They have turned anti-European. The problem is not the general population. It’s the elites who no longer carry the [European] project.”

On that score, she is more alarmed than most German commentators. As the representative of a generation brought up to refer to her country as the “Federal Republic” rather than “Germany”, she perceives a creeping nationalism, although she admits it is not an aggressive one. “I am not saying it’s not normal, but there’s a huge change in political perceptions.”

Eelnevast ei tasu aga teha liigseid järeldusi Eestile.

Eesti on ajanud üpris konservatiivset eelarve poliitikat, Eesti raha on seotud olnud Saksamaal käibel oleva rahaga enamuse taasiseseisvuse järgsest ajast ja meie väiksuse tõttu ei kujuta Eesti rahaliidule mingit ohtu. Ühtlasi tundub mulle, et Eesti lubamine rahaliitu mõjutaks terve Ida-Euroopa meelestatust, mis siis et tagasihoidlikult. Eesti rahaliiduga liitumise sümboolsus avaldaks pigem positiivset mõju samas kui takistuste tegemine avaldaks pigem negatiivset mõju.

Minu tagasihoidlik arvamus on, et Komisjon kasutab võimalust enda võimu natuke kehtestada ja annab Eestile heakskiidu rahaliiduga liitumiseks ja ECB lubab seda, sest sellest on rohkem võita kui kaotada.

Tagged with:

Categorised as: ...