Huvitavaid artikleid nädalavahetuseks
Science economics: What science is really worth – keerulisemates majandustingimustes suureneb surve täiendavaks või ulatuslikumaks avaliku sektori poolseks rahastamiseks pea igas valdkonnas. Kui paljudele valdkondadele on võimalik suuremate probleemideta ka “ei” öelda, siis teaduse rahastamisega on lood keerulisemad, sest juba pikemat aega on ilma erilise kriitikata peetud iseenesest mõistetavaks, et investeerimine teadusesse tasub tulevikus kindlasti ära suurema majanduskasvu näol. Colin Macilwain üritab enda artiklis teaduse rahastamise ja majanduskasvu vahel tõsisemalt võetavaid seoseid leida ja seda päris huvitavate tulemustega.
* * *
Solitude and Leadership – William Deresiewicz pidas eelmise aasta lõpus West Point’i kadettidele kõne liidri omadustest, iseseisvast mõtlemisest ja üksinduse olulisusest iseseisva mõttetegevuse kultiveerimisel. Tegu ei ole niivõrd kõne kui avaliku mõtisklusega selle üle, milline on kõrgkooli jõudnud noor, milliseks haridussüsteem on tipud kujundanud ning kust tulevad inimesed, kes mitte ainult ei tegutse ja tee vaid küsivad endalt ja teistelt, kas ja mis tingimustel on üldse midagi mõtet teha. Lugemist vääriv mõtisklus.
* * *
What We’re about to Receive – London Review of Books’i mai numbris ilmunud pikem ja üpris huvitav artikkel toidu ning toiduga varustamise tulevikust (eelkõige Inglismaal). Minule tunduvad mitmed Hardingu seisukohad ja spekulatsioonid õigustamatult pessimistlikud, sest sarnast juttu, kuid mõnevõrra teistsuguse nurga alt on juba aastakümneid levitanud. Probleemidest pole pääsu, kuid nad pole kaugeltki nii suured või ületamatud, et väga muretseda või “toidu julgeolekut” kuidagi subsideerida…eriti kui osad probleemid tulenevad otseselt eelnevast subsideerimisest.
* * *
The James Franco Project – James Franco on näitleja, kelle nägu peaks olema tuttav nii mõnelegi filmihuvilisele, kuid materjali pikema artikli jaoks mehest annavad pigem tegema lugematud kõrvatoimetamised. Neili erinevat magistriprogrammi, lühijuhutud, tudengifilmid, dokumentaalfilmid, näitused ja reklaamid. Mis on taolise pingutuse taga ja kas tegu on geeniuse või lihtsalt tööka ja pühendunud inimesega artiklist lõplikult ei selgu, kuid pärast selle artikli lugemist tekkis mul sügavam huvi Franco karjääri arengut jälgida.
* * *
Nassim Taleb’s Black Swan – kuna olen hulgaliselt Nassim Taleb’ile viidanud, siis tundub igati õigustatud viitamine Eric Falkenstein’i kriitilisele artiklile Taleb’ist. Falkenstein laseb õhu välja Taleb’i tuntuimatest argumentidest, juhib tähelepanu mitmetele vastuoludele Taleb’i kirjutatus ning vaatleb ka Taleb’i tegevuse ajalugu nagu ka seda, kuidas ja millisena ta ennast teistele esitab. Hea meeldetuletus, et Taleb on hea jutumees, kellel midagi originaalset polegi öelda.
* * *
Former Soviet Republic Could Be Next to Adopt Euro – Der Spiegel annab lühikeses artiklis ülevaate eestlaste kärbetest läbi sakslase pilgu. Ei midagi üllatavat või shokeerivat neile, kes on silmad lahti hoidnud. Positiivsena saab välja tuua Meeli Hundi optimismi ja negatiivsena Rainer Kattelit, kes artikli järgi näeb praeguse majanduslanguse taga eelkõige liberaalset majanduspoliitikat. Kahju, et talle ei anna keegi võimalust täpsustada, mida ta selle all mõtleb.
Categorised as: ...
“negatiivsena Rainer Kattelit, kes artikli järgi näeb praeguse majanduslanguse taga eelkõige liberaalset majanduspoliitikat”
Ma ei tea mida ta selle all mõtleb, kuid oletan.
Iseseiva finantssüsteemi puudumine, mis on ida-euroopa riigid viinud surmalõksu. Läti, Ungari ja ega Eestigi neist palju ei erine.
Erasektori laenud välisvaluutas, Lätis ja Ungaris siis ka riigisektori võlakoorem välisvaluutas.
Jäigad vahetuskursid. Lätis näiteks poleks mingit IMFi tarvis olnud, kui Lätil oleks olnud iseseisev finantssüsteem. Välisvaluuta laenud keelatud, piiramatu vastutus hüpoteeklaenude osas keelatud, ujuvkurss. Muidugi neoliberaalid oleksid kohe hädakisa tõstnud stiilis “vaba kapitali liikumine”, “inimene ise teab millises valuutas ta laenu võtab ja millist intressi maksab”, “see on võlausaldaja ja võlgniku vaheline kokkulepe kas laenud on piiratud- või piiramatu vastutusega”.
10ed väikesed riigid on niimoodi põlvili toodud, välisšokk-eksport variseb kokku, koos sellega SKP ja maksutulud ning riik on IMFi ukse taga.
Tegelikult on majandusele tarvis defitsiitset kulutamist, aga neoliberaalide hala sellel teemal ei jõua ära kuulata siis. Nemad on õnnelikud 20%se tööpuudusega. Loomulikult, kui riik on eurotsoonis, või on valuuta peg, siis on laenamine ohtlik lausa.
Iseseisvate finantsidega riigile pole laenamine mingisugune probleem, ta laenab selles valuutas, mida ta ise kontrollib(loe välja annab) defaultimine on võimatu. Peale selle ei teki ujuvkursiga riikide vahel nii suurt tasakaalutust üldse.
toon näite USAst:
1933l aastal devalveeris Franklin Roosevelt USA dollari kulla vastu 75%. Enne maksis unts kulda $20 ja nüüd $35. Laenude kullaga indekseerimine kuulutati kehtetuks. Peale selle tühistati piiramatu vastutus hüpoteeklaenude osas. Neoliberaal ütleks selliste otsuste planeerimise juures:”kapital lahkub riigist, keegi ei usalda sellist riiki enam”.
Argentiinas oli valuuta peg, Argentiina sai IMFilt abi ja tingimused on nagu tavaliselt ikka-kasinusmeetmed. Argentiina defaultis 2001, hülgas valuuta pegi, kehtastas ujuvkursi. Eelarve aeti defitsiiti, 2 miljonile vaesele inimesele garanteeriti töökohad (13% Argentiina tööealistest). Tulemuseks üllatav majanduskasv, otseinvesteeringud Argentiinasse jne(no muidugi pole lugu veel nii must valge, 2 milj. inimesele töö garanteerimisel kogeti mitmeid poliitilisi raskusi jne).
Argentiina adopteeris iseseisva monetaarpoliitika ja enam ei kontrollinud Argentiina finantse rahvusvahelised investorid, vaid seda tegi Argentiina valitsus.
USAs on olnud aastast 1776 7perioodi, mil valitsuse eelarve oli ülejäägis. 6 nendest lõppesid depressiooniga, Clintoni defitsiit päädis kriisiga.
Valitsuse defitsiitne kulutamine tähendab erasektori sääste. Sektori, kui terviku sääste-eraektori neto finantsrikkus. Kasinusmeetmed Lätis ja Eestis on neoliberaalide äpardunud majanduspoliitika. Käisin hiljuti Jurmalas, linna sissesõit on tasuline. Ringi vuravad Ferrarid. Tööjõud on maksustatud 50%!!!!!!!!! Lätlased töötavad välismaal, sest tööd pole Lätis.
Tüüpiline näide Lätist: Naine(konsultant) ostis buumi ajal korteri, mis maksis 35 000 latti. Ta kaotas töö ja ei jõudnud maksta ning oli sunnitud korteri müüma, selle hind oli müügi ajal 7000 latti. Loomulikult tuleb tal pangale maksta kogu võlguvõetud summa.
IMF tuli tegelikult lääne pankadele appi, mitte lätlastele.
Lugupidamisega. Elagu liberalism ja ida eurooplaste nõdrameelsus.
Kristjan: Ei ole mõtet teiste eest oletada. Kui need on sinu seisukohad, siis need on sinu seisukohad.
Väikeriigil on piiratud inimkapitaliga sageli keeruline poliitilise sekkumiseta rahanduspoliitikat ajada. See loob ebastabiilust ja keskkonna, kuhu investeerida on keerulisem. Mis valuutas või kui palju keegi laenab ei ole mingi bürokraadi pädevuses otsustada. Inimestel peab olema vabadus ise otsuseid teha ja vastutada enda otsuste tagajärgede eest. Kui ei tea või ei viitsi teada, siis pole mõtet ka laenata.
Riigid, kes kõige agressiivsemalt kapitali liikumist piiravad on ka kõige vaesemad.
Defitsiitset kulutamist on valmis enamus “neoliberaale” aksepteerima, kuid seda lühikese perioodi jooksul ja vajaduse tekkides. Pidevas defitsiidis eelarvega majandamine lõppeb kõigi jaoks ebameeldivalt. Raha on alati võimalik iseseisvat rahanduspoliitikat ajades juurde trükkida, kuid ega inflatsioon ei jää taolises stsenaariumis tulemata.
Huvitav oleks teada, mida sina 20% tööpuudusega teeks või õigemini, kuidas defitsiidis eelarvega seda probleemi lahendad.
FDR’i kulla ja dollari väärtusega manipuleerimisel olid ka mitmed negatiivsed tagajärjed, millest laenamise pidurdumine ja välisinvesteeringute oluline aeglustumine oli üks probleemsemaid.
Argentiina oli defitsiidis eelarvega majandanud juba aastaid enne IMF’i sekkumist (vähemalt 1995. aastast) ja oli peamiseks põhjuseks, miks IMF pidi üldse sekkuma. Pideva defitsiidiega majandamine surub lõpuks intressid üles (ega laenaja ei ole rumal ja tajub rahast ilma jäämise riske kõige paremini) ja oledki ületamatute kohustuste ees.
Ja viimane osa…noh, jah.
Tänan vastuse eest Jüri, ma ei hakka neid ülipopulaarseid müüte siin praegu ümber lükkama. Ma lihtsalt ei jõua. Olen viimastel päevadel palju internetis sedalaadi diskussioonides osalenud ja sinu väited on mainstream, sest sul puudub arusaamine ja teadmised rahandussüsteemidest. Ma ei nimeta sind defitsiidi terroristiks, sest sa tõenäoliselt lihtsalt ei tea millest sa räägid. Otsustasin oma blogi hakata pidama ja oled teretulnud ka sinna neid asju arutama teinekord. Defitsiidini ma pole jõudnud praegu seal lihtsalt, alustasin täna ja räägin kõigepealt elementaarsetest asjadest. Inimestel üldiselt puuduvad igasugused teadmised selles vallas. Vähemalt sina tunned huvi selliste asjade vastu :).
http://money4nothingchicks4free.wordpress.com/2010/07/
“Pideva defitsiidiega majandamine surub lõpuks intressid üles”
Ei suru Jüri, see on populaarne müüt, mida sa esitad siin.Iseseisva rahandussüsteemiga riigis kehtestab keskpank lühiajalised intressid FEDs fund rate, teised lühiajalised intressid järgivad FEDs Funds rate’i tänu arbitraažile. Pikaajalised intressid on mõjutatud FEDi tänase ja oodatava monetaarpoliitika poolt. Mingeid turuintresse tegelikult pole sellises süsteemis. See on tänaseks empiiriliselt ära tõestatud. Ma ei ole jõudnud veel selleni oma blogis, aga oled teretulnud mind kritiseerima 🙂
Ma ei väida, et ma olen mingi rahanduspoliitka ekspert, kuid siiani loetu põhjal ei ole mul põhjust sinu kirjutatut tõsiselt võtta. Ühtlasi pole ma sinult näinud ühtegi kirjutist, mis annaks mõista, et sa saad aru, millest kirjutavad või öelda tahavad need, keda sa kritiseerid.
Kui sa ei jõua kirjutada, siis ära parem alusta. Ma ootan huviga viiteid kõigile neile diskussioonidele, kus sa viimastel päevadel oled osalenud, et saada parem ülevaade sellest, mida sa õieti väidad ja millised on need “sedalaadi” diskussioonid.
Sa kirjutad mingitest müütidest, kuid ei täpsusta, mida sa siis lõpuks müüdiks pead. Kas seda, et kõige agressiivsemalt kapitali liikumist piiravad riigid on maailma ühed vaesemad? Et Argentiina majandas eelarve defitsiidiga pikemat aega enne probleemideni jõudmist, mis tegi nad äärmiselt haavatavaks välisshokkidele, mis mõjutasid võlakirjad intressimääri? Et riiklike võlakirjade intressimäärad ei tõuse kui võlakirjade lunastamise tõenäosus järjest kasvavate kulude tingimustes oluliselt väheneb?
Lihtne on kirjutada, et inimesel “puudub arusaam ja teadmised rahandussüsteemidest”, kuid see ei tähenda veel, et selle väite taga on midagi peale kirjutaja enda lootuse või õigustamatult kõrge enesehinnangu. Mille alusel sa selliseid väiteid üldse teed? Kas kisud lihtsalt konttekstist lause välja ja siis kirjutad hoopis millestki muust?
Võtame näiteks jutu, mis järgneb minu lause – poolikult – tsiteerimisel (“Pideva defitsiidiega majandamine surub lõpuks intressid üles”). Jutt käis Argentiinast ja mina pidasin silmas võlakirjade intressimäära. Mul on igal juhul praegu keeruline mõista, kuidas sa enda jutuga üldse Fed’ini jõudsid. See mida sa vastuseks kirjutasid on aga enam-vähem õige ja täiesti “mainistream” jutt, kuid ei puutu Argentiinasse.
Ma arvan, et mõne väite täpsustamine või küsimuse esitamine võimaldaks üks-teisest mööda kirjutamist vältida. Nii palju kui ma olen lugenud sinu kirjutatut tunduvad sinu vaated olevat klassifitseeritavad “post-keyneslikeks” ega ole midagi väga radikaalset ega üllatavat.