Abstraktsus ja mõistmise illusioon
USA’s on juba mõnda aega käinud tõsisema debatt “stimuleerijate” ja “kärpijate” vahel. “Stimuleerijad” on veendunud täiendavate fiskaalpoliitiliste meetmete vajalikkuses samas kui “kärpijad” on arvamusel, et riigivõla suurendamisega kaasnevad probleemid kaaluvad saadud vähese kasu üle.
Juuli alguses importis Mikk Salu teema ka Eestisse mõtiskledes Paul Krugmani mõnede väidete üle, millele reageeris oma arvamuslooga Jaan Õmbluse. Ma ei pidanud paljuks Õmbluse väiteid eraldi postituses lahata ja tähelepanu juhtida vastuoludele ning puudustele, mis kipuvad kõige rohkem esinema eelkõige kitsaid poliitilisi huve teenivates kirjutistes.
Tõenäoliselt ei tule Vabalogi lugejatele üllatusena, et jagan pigem “kärpijate” kui “stimuleerijate” vaateid ning aasta tagasi üritasin ühele debatile toetudes natuke enda seisukohti selgitada. Jutt jäi siis üldiseks ja ei tule oluliselt konkreetsem ka nüüd. Probleem on selles, et ma ei ole majandusteadlane ja veel vähem makroökonoomikale spetsialiseerunud majandusteadlane, kes on pädev, et ökonomeetrilisi majandusmudelid analüüsida. Ma olen valmis lahkama metodoloogilisi ja isegi tehnilisi puudusi, kuid ühe mudeli ning selle eelduste võrdlemine teise omaga on piisavalt nüansirikas tegevus, et jäta märksa pädevamatele inimestele.
Megan McArdle’i samal päeval ilmunud postitust lugedes olin sunnitud taas kord tõdema, et nagu teistel lihtsurelikel pole ka minul pääsu kalduvusest suhtuda oluliselt vastuvõtlikumalt uurimustesse, mis minu varasemaid seisukohti ja vaateid kinnitavad samas kui vastupidistele järeldustele jõudvaid uurimusi on kalduvus ignoreerida või märksa kriitilisemalt kajastada. Ma ei usu, et see kirjutatut vähemväärtuslikuks teeb kui lugejal on ligipääs Vabalogi arhiividel ning lühikesele ülevaatele kirjutaja maailmavaatelistest eelistustest/kalduvustest. Olukord muutub mõnevõrra keerulisemaks kui debatt toimub mõne teise blogi kommentaarides.
Hiljuti avaldasin Cui Bono blogis postituse Miks naftaajastu ei lõppe kiirelt ega katastroofiliselt, mis ärgitas osasid lugejaid postitust ka kommenteerima. Üks küsimus, mis kommentaarides tõstatati ja mis on ka Vabalogi kommentaaridest läbi käinud on konkreetsus ja kvantifitseeritavus.
Vähegi keerulisematel teemadel laiemale lugejaskonnale kirjutamine on problemaatiline juba ainuüksi keelekasutuse tõttu, mis sageli toetub üldistele ja mitmeti mõistetavatele sõnadele ja fraasidele. Ma ise olen lähtunud põhimõttest, et kui midagi postituses kirjutatust jääb segaseks on seda alati võimalik kommentaarides täpsustada ja selgitada.
Ilmselgelt ei ole võimalik ega otstarbekas kõiki sõnu defineerida, kuid kui argumendid toetuvad sõnastusele, mis ei ole erinevaid seisukohti ja vaateid omavatel inimestel sarnased, muutub defineerimine vähegi diskussioonist ja mõttevahetusest huvitatud inimestele ainuüksi selguse saamiseks möödapääsmatuks. Mulle tundub üha rohkem ja rohkem, et enamus möödarääkimisest jääb ära kui inimesed ei lähtu oletusest, et nende seisukoht on see ainuvõimalik ja õige ega proovigi teisi mõista. Mõnele kommenteerijale võib defineerimise ja täpsustamise soov tunduda isegi norimisena, kuid inimestel on kalduvus olla abstraktsete terminite ja seisukohtade kasutamisel märksa julgem kui detailidesse laskudes kui puudused teadmistes ei ole enam kinnimätsitavad.
Robin Hanson viitas hiljuti ühes enda postitus uurimusele Missing the Trees for the Forest: A Construal Level Account of the Illusion of Explanatory Depth (pdf), mis peatub just inimeste kalduvusel abstraktselt rääkides märksa enesekindlamad olla, sest abstraktsus võimaldab arusaamise illusiooni:
Participants were induced to adopt a concrete or an abstract mindset by expressing how (concrete) or why (abstract) they engage in certain everyday processes, like getting dressed in the morning. Again, participants in an abstract mindset tended to show a significantly greater IOED. … Participants … reported understanding their favored 2008 Presidential candidate’s policies better than they actually did when asked to express those policies in writing. … Participants who adopted a more abstract construal style showed a more pronounced illusion of political sophistication. …
Our findings suggest that … when adopting an abstract construal style, people might therefore be systematically overconfident about what the future holds and how well they understand themselves and others. … The IOED is both similar to and distinct from a range of overconfidence biases documented. … According to one account, egocentric over-confidence effects tend to emerge because people anchor on their own subjective experiences and fail to adequately account for the experiences and abilities of other people. … Other researchers have suggested that people are overconfident because … their memories tend to be overpopulated with successes rather than failures.
Inimesed on erinevad ja nende maailmataju on erinev. Lisaks on maailm enda detailide rohkes mitmekülgsuses piisavalt keeruline, et varjatud mudelid, millega opereeritakse diskussioonides, on paratamatult abstraktsed lihtsustused, mida kasutades on lihtne jõuda õigustamatult enesekindlate järeldusteni ja deklaratsioonideni. Kohati on see vältimatu ja sellepärast ka andestatav, kuid olukord muutub silmakirjalikuks, kui teistele heidetakse kvantifitseerimatust ette samas enda kirjutatus sarnaseid probleem märkamata.
Categorised as: ...
Eks selle mõistmisega on nii, et kirjutajaga sarnastel positsioonidel või samas ühiskondlikus grupis (positsioonil) olevad inimesed mõistvad kirjutatut reeglina ühte moodi, teised aga ei pruugi samamoodi aru saada. Seetõttu on oma mõttekaaslastele asju väga lihtne selgitada, teistele aga juba mitte nii lihtne.