VABALOG

Saksamaa, kas veel üks ajateenistuse ajalooprügikasti heitja?

Kui juuli alguses lõpetasid rootslased väikese osa enda elanikkonna diskrimineerimise sundteenistusega, siis oli selge, et see ei jää sugugi viimaseks taoliseks arenguks Euroopas.

Juuli keskel ilmus Economistis artikkel Germany’s armed forces: At ease, mis juhtis tähelepanu Saksamaa sundteenistuses toimuvatele arengutele või õigemini debatile, mis on sundteenistusega jätkamise seadunud tõsise kahtluse alla. Debatile lükkas hoo sisse vajadus eelarvekulusid kärpida, mille varjus heideti kriitiline pilk ka sundteenistusele:

Draftees cannot be deployed abroad. They cost the Bundeswehr some €400m a year; training and organising them ties up an estimated 10,000-20,000 professional soldiers who could otherwise be employed more usefully.

Eestis on kahetsusväärselt vähestel inimestel arusaam sellest, mida kujutab endast alternatiivkulu sundteenistuse konttekstis, mida kahjuks süvendab jäärapäiselt isegi üleriigilise päevalehe juhtkiri. See, et personalikulude real on number suhteliselt väiksem kui Lätis või Leedus ei ütle veel midagi tegelike personalikulude kohta, mida sisuliselt katavad ajateenistuse puhul sundteenistuse läbijad maksuga, mis võrdub nende sundteenistuses veedetud perioodi palgaga.

Vastupidiselt vabatahtlikest koosnevale elukutselisele kaitseväele ei jaotu sundteenistuse puhul kaitsekulud võimalikult laiale osale ühiskonnast läbi maksude (millest rahastatakse ka personalikulusid) vaid valdavas osas tillukesele vähemusele, kes katab personalikulud ajaga, mille maksumust on märksa lihtsam ignoreerida. Pole põhjust väita nagu oleks “Eesti mudel” personalikulude osas kokkuhoidlikum või kaitseväe ülalpidamine oluliselt odavam olukorras, kus osad kulud on lihtsalt varjatud ja ei leia raamatupidamisliku kajastust.

Aeg-ajalt mõni inimene siiski üritab selgitada, et kulu ei ole ainult kulutatud raha vaid ka saamata tulu. Kari Käsper üritas just sellele tõsiasjale tähelepanu juhtida natuke rohkem kui 2 aastat tagasi ilmunud arvamusloos Ajateenistuse tegelik hind:

Tegelik ja palju olulisem, ent määratlematum majanduslik kahju kogu ühiskonnale on noorte meeste arv, kelle riik vägisi üheksaks kuuks tööjõuturult eemaldab. Meie majanduskriisi üks põhjus on kindlasti ka pidev tööjõupuudus, eriti kõrgelt haritud noorte osas, mis ei lase meie majandusel areneda. See hind on ilmselt üpris soolane.

Kas ei oleks seega aeg lõpetada pseudopatriotism ning teha tõeliselt isamaaline otsus – loobuda meilt kõigilt nii suurt hinda nõudvast, ent meile nii vähe pakkuvast ajateenistusest?

Kramplikult diskrimineerivast sundteenistusest kinni hoidmine on Eestis kohati aga moondumas lausa koomiliseks, sest NATO’s ja Euroopa Liidus ju ollakse ning Lissaboni leping on Riigikogu poolt ratifitseeritud. Majandussurutise tagajärjel on oluliselt suurenenud surve kulude kokkuhoiule, mida kahtlemata võimaldab järjest tihenev kaitsealane koostöö liikmesriikide vahel, kuid kõik see võtab aega ja vajab elukutselisi kaitseväelasi mitte harrastajaid. Nagu ka Economist märgib:

The European Union’s 27 armies have barely begun claiming the savings that would come from pooling resources and sharing tasks. Defence reform, the dashing Mr zu Guttenberg will discover, is a war of attrition, not a cavalry charge.

Sundteenistuse lõpp Euroopas ei ole juba ammu enam “kas” vaid hoopis “millal” küsimus. Kahju ainult, et osades riikides kultiveeritakse jätkuvalt illusoorseid seisukohti ja ignoreeritakse varjatud kulusid vähemuse isikuvabaduse arvelt puudulike argumentidega.

Tagged with:

Categorised as: ...