VABALOG

Miks vanalinnas ei ela rohkem inimesi?

Tänases Postimehes kurdab linnaarhitekt Endrik Mänd, et poed ja inimesed kolivad vanalinnast välja ja põhjendab seda kõrgete rendihindade ja väheste püsielanikega vanalinnas.

Iseenesest oleks loogiline, et järgmiseks üritaks linnaarhitekt mõista, MIKS on rendihinnad sedavõrd kõrged, et poodide ja lihtsurelike jaoks ei ole need vastuvõetavad ning eelistatakse teisi piirkondi. Ilmselt palju tahetud, sest linnaarhitekt ennast majanduslike küsimustega ei määri. Igal juhul oleks mul välja pakkuda kolm põhjust, miks poed ja inimesed kolivad vanalinnast välja:

1. Erinevad muinsuskaitselised piirangud võimaldavad küll säilitada Vanalinna ilmet nii seest kui väljast, kuid muinsuskaitsest tulenevad ka mitmeid olulised piirangud. Mis materjale võib kasutada, kes võib töid teostada nagu ka kuidas ja millal toimub objektile ligipääs on sageli üpris kitsendavalt reglementeeritud. Kõik see tähendab täiendavaid kulusid, mida iga arendaja soovib ka tagasi teenida ja muud viisi kui kõrgem üürihind lihtsalt pole.
2. Nii riik kui omavalitsus on andnud endast parima, et võimalikult paljudes vanalinna hoonetes asuks ametiasutusi ja ametkondi, mis võiks vabalt asuda vanalinnast kaugemal (kui mitte öelda, et olemata olla). Kuna nii riigil kui omavalitsusel on võimalik endale pinda eraldada soodsatel tingimustel esinduslikus piirkonnas, siis vähendab see oluliselt elamis- ja kaubanduspindade pakkumist. Üldist hinnataset taoline tendents kindlasti madalamale ei too.
3. Kesklinnas ja selle vahetus läheduses vohab NIMBY (not in my back yard), mille tulemusena on midagi uut isegi kesklinna piirkonnas keeruline teha. Heaks näiteks on hipodroom, mis asub täiesti ebamõistlikus ja ebapraktilises kohas. Nüüd, kus soovitaks sinna elamsipinda juurde ehitada, siis kohe mingi seltskond on vastu ja leiab, et omanikud võiksid jätkuvalt üksikute meelelahutust igal aastal miljonitega doteerida. Isa maksta ei taha aga nõuda jakstakse küll.

Siia juurde sobivad ka mõned Ed Glaeser’i uurimused:

• Clusters of Entrepreneurship (2009) – väikeettevõtest linnades ja püsikulude olulisusest ettevõtlusega alustamisel
• The Economics of Place-Making Policies (2007) – erinevate linna arengusuundade subsideerimisest ja elanike heaolust
• Urban Growth and Housing Supply (2005) – eluasemepindade olulisusest ja poliitika mõjust hindadele

Ma soovisin ka hiljuti vanalinna kolida, kuid isegi keskmisest suurema sissetulekuga ei ole see lihtsalt mõistlik. 700 meetrit vanalinnast väljas on samaväärse pinna üür 20% madalam ja sisaldab ka auto jaoks parkimiskohta samas kui reaalne elamispind on suurem ja kommunaalkulud väiksemad. Taolises olukorras ei tohiks linnaarhitekti vanalinnast põgenemine üllatada. Tuleb lihtsalt kaasa mõelda.

Silmakirjalik tundub see hala ja kurtmine – ühelt poolt soovitakse kena vanalinna, kuid maksta ei taha selle eest keegi peale turistide ja ettevõtjate. Nende raha kõlbab küll võtta, kuid see ei takista neid siunamast. Ja ega konkreetseid ettepanekuid ega analüüsi pole – linnaarhitekt ähvardab vähegi vanalinna kaubandust mõjutavaid projekte pidurdad ja ajakirjanik kirjutab et “leitagu” või “tehtagu”. Küll teiste otsuseid – üks kõik, millised nad ka poleks – saab tagantjärgi kiruda. Arendajal jääb üle ainult nentida, et lihtsam, odavam ja stressivabam on põllul kui linnas ehitada.

Tagged with:

Categorised as: ...