Ebaefektiivsusest avalikus sektoris ehk rohkem konkurentsi ja valikuid
Urmas Volens küsis hiljutises arvamusloos Miks aktsepteerime riigi ebaefektiivsust? ja tõi hulga näiteid, mille üle oleks põhjust tõsisemalt mõelda kõigil neil, kes arvavad, et avalik sektor võiks tegeleda lisaks olemas olevatele ülesannetele ka näiteks turgude, panganduse, meedia, elamumajanduse või kaubandusega. Avaliku sektori poolt osutatavate “kindlustusteenuste” (jutumärkides, sest ravikindlustusel ei ole kindlustusega eriti mingit pistmist) ebatõhususe illustreerimiseks toob aga Volens hea võrdluse:
Kui teie kindlustusandja teataks, et tasutud kindlusmaksete eest saab teie avariis kannatada saanud auto küll remonditud, kuid esimene võimalik aeg selleks on 5 kuu pärast, ning samas pakuks, et kui olete nõus paranduse eest ise maksma, võib remondimehe juurde saada ka juba homme, siis mõtleksite kindlustusandja vahetamisele või uuriksite, kas on alternatiivseid kindlustustooteid. Ometi lepime sellise teenusega avaliku tervisekindlustuse puhul. Miks?
Avaliku sektori poolt osutatavate teenuste hulk kipub vägisi ainult laienema, kuid pädevaid inimesi neid teenuseid osutama leida on järjest keerulisem. Iga uus avaliku sektori teenus tekitab oma väikese võimuhierarhia, mille tipp ahvatleb muidu pädevaid spetsialiste teistest avaliku sektori organisatsioonidest. Pädevate spetsialistide varasem kogemus avalikus sektoris annab uutele – kõrgematele – kohtadele kandideerimisel aga eelise, mis õõnestab juba olemas olevate organisatsioonide võimekust kogenuma personali lahkumise näol. Sisuliselt valgub aastatega kogunenud inimkapital lihtsalt erinevate ametkondade vahel laiali. Parim, mida loota võib, on mõnede funktsioonide ühendamine, kuid siingi lähtutakse pigem kitsamatest isiklikest eelistustest kui organisatsiooni või organisatsiooni poolt osutatava teenuse võimalikust tõhususest.
Volens pakub, et riiki võiks võrrelda “suurema ülebaltikumilise firmaga”, kuid ma pole sugugi kindel, et see on kõige parem lähenemine juba ainuüksi ajendite tõttu, mis on avalikus sektoris märksa problemaatilisemad kui erasektoris. Kui tulubaas ei sõltu osutatava teenuse kvaliteedist, siis on keerulisem ka töötajatele selgitada, miks nad peaksid teenuse osutamise parendamisesse panustama mitte aga veebiväljaannete kommentaariumitega ennast lõbustama.
Problemaatiline on ka seadusandlik raamistik, milles avalik sektor tegutseb. Haldusõigus on (paljuski õigustatult) üles ehitatud põhimõttel “kõik, mis pole lubatud, on keelatud”, kuid selle tulemusena on indiviidi otsustusvabadus avaliku sektori organisatsioonis oluliselt kitsendatud. Sisuliselt välistab see efektiivsust või teenuse kvaliteeti tõstvat innovatsiooni. See ei tähenda, et avalikus sektoris ei oleks võimalik uuendusi läbi viia vaid eelkõige seda, et uuenduse mõju pole võimalik hinnata, sest puuduvad konkurendid ja seeläbi valikuvõimalus, mis võimaldaks teenuse tarbijal teha teadliku valiku ühe või teise lahenduse kasuks. Avalikus sektoris tähendab kahjuks uuendus pigem uuendust uuenduse enda pärast ja kas teenuse kasutaja tajub uuenduse vajalikkust või saab sellest kasu on teisejärguline küsimus.
Mida siis saaks teha riigi ebaefektiivsuse vähendamiseks? Omalt poolt pakuks välja kaks üldisemate põhimõtet:
- konkurentsil ja võimalusel valida alternatiiv on äärmiselt distsiplineeriv mõju erasektori poolt osutatavate teenuste kvaliteedile kui hinnale. Mitmeid teenuseid osutab avalik sektor täna moel, mis kitsendab või lausa välistab alternatiivsed lahendused ja lähenemised erasektoris. Avalik sektor on enda olemuselt jäik ja kohaneb kiiresti muutuva keskkonna nõudmistega enamasti aeglaselt ja vastumeelselt. Alternatiivsed institutsioonilised vormid võimaldaks pidevat arengut, katsetamist ja proovimist, mis looks eeldused kvaliteetsema ja efektiivsema teenuse osutamiseks. Kindlasti tähendaks taoline lähenemine ka rahastamispõhimõtete muutmist.
- on mitmeid funktsioone, mida sobivad kõige paremini täitma (vähemalt täna) avaliku sektori organisatsioonid ja nendele valdkondadele tuleb varasemast rohkem tähelepanu pöörata. Kindlasti tähendab see mitmete avalikus sektoris tegutsevate organisatsioonide ja ametiasutuste likvideerimist, mis on arenenud näiteks regionaalpoliitikast tulenevatel põhjustel ebaefektiivseteks ja puuduliku teenust pakkuvateks organisatsioonideks. Tõenäoliselt oleks möödapääsmatu mitmete töökohtade likvideerimine avalikus sektoris, sest väikeriigis ei ole ebaefektiivsete organisatsioonide kahtlase väärtusega töökohtade subsideerimine õigustatud ainuüksi põhjusel, et kellelegi meeldib füüsiliselt kuskil mujal asuda. Hõredamalt asustatud piirkonnas elamisel on oma võlud, kuid nende võludega kaasnevad ka kulud, mida meelsamini teiste kaela lükatakse. Liigne piirkondlik sõltuvus avalikust sektorist teeb aga potentsiaalsete ettevõtjate elu keerulisemaks, sest ettevõtjate soove ja vajadusi on lihtsam mitte arvestada, sest erilist vajadust nende poolt loodavate töökohtade järgi pole.
Loomulikult võiks rääkida mõõdikutest ja tulemuslikkuse ulatuslikumast mõõtmisest avalikus sektoris, kuid David Simon’i on mõõdikute küsimuse elegantselt kokku võtnud seriaali The Wire ühes stseenis, mis käsitleb koolidele seatud mõõdikuid:
[youtube]http://www.youtube.com/watch?v=_ogxZxu6cjM[/youtube]
Categorised as: ...
Lisa kommentaar