Tahvelarvutid hariduses, ilma liigse paranoiata
Indrek Ibrus kirjutab Postimehes (õigemini selle AK lisas) õpiku revolutsioonist, poliitökonoomiliselt. Huvitav mõttearendus, mis on minu jaoks kohati õigustamatult paranoiline, kui jutt läheb potentsiaalsetele kitsaskohtadele.
1. Apple’i app store on tõesti kriitikat pälvinud ja paljuski ebaselgete ning mitmeti mõistetavate tingimuste tõttu, mis on viinud juhtumiteni, kus mõne arendaja rakendust ei ole Apple aktsepteerinud. Samas ei tasu unustada, et tegu alles areneva teenuse ja keskkonnaga, mille juriidilised tagajärjed on alles selgumas. YouTube’i ja Viacom’i vaheline kohtulahing andis selgelt mõista, et keskkonna loomisega, mille sisu ei kontrollita, võidakse lõpuks kohtusse kaevata ka keskkonna loojad kui teadlikult intellektuaalse omandi rikkumise võimaldajad. Taolise olukorra vältimiseks on tingimused, reeglid ja piirangud vältimatud ettevõtte jaoks, mis ei soovi ainult kohtuuksi kulutada vaid enda teenuste arendamisega tegeleda.
Ühtlasi on igal ettevõttel õigus enda loodud keskkonda piirata ja reguleerida enda soovidele vastavalt, eriti kui nad on veendumusel, et see on nende klientide huvides. Kui klientide jaoks on keskkond ahistav või liigselt piirav, siis keegi ei käse sul seda kasutada. Tegu on valikuga, ühe võimalusega paljudest, millele on alternatiive. Hennoste ja teiste entusiasmist ei tasu teha liigseid järeldusi.
Mis aga puutub Apple’i heakskiitu erinvatele rakendustele, siis päris mitmed neist on veebisisu seadmele sobivamalt kuvamiseks. Mingit tsensuuri või heakskiitu Apple’ilt sisu osas vaja ei ole. New York Times, USA Today, CNN või Delfi ei anna läbi nende app’ide kuvatava sisu üle kellelegi mingit aru.
2. Indreku vaenulikkus teenustasude üle jääb minule esialgu arusaamatuks. Kui Apple pakub sisuliselt poe teenust – ühtset müügikanalit, mille käigus hoidmine ja klientidele vajaliku kvaliteedi ja töökindluse tagamine vajab reaalseid ressursse – siis on iseenesest mõistetav, et mugavusel on ka oma hind tarkvaramüüjatele. Huvitav oleks teada, mida arvab Indrek jaemüügi poodidest või veel parem jalatsipoodidest, kus toote hind ja vahendaja marginaalid on oluliselt kõrgemad kui app store’is.
3. Minu jaoks on jutt, et “eraõiguslike ja rangelt kontrollitud keskkondade esiletõus” tähendab “sõda veebi kui universaalse ja vaba platvormi vastu” liialdaltud. Vaid mõned read hiljem mainib Indrek ise, et HTML5 on märksa paindlikum ja Steve Jobs on ka ise korduvalt rõhutanud, et kellel app store ei sobi, siis sellele jääb alati võimalus asju läbi HTML5 ajada ja Apple’il puudub jätkuvalt igasugune kontroll veebi sisu üle. Minu jaoks on iseenesest mõistetav, et uudse kasutajaliidese puhul ei pruugi universaalsed veebirakendused olla kõige sobivamad ja vajadus uute võimaluste ja piirangutega arvestada tingib ka spetsiifilisemaid rakendusi, mis vähemalt esialgu, on tasulised. Universaalne kipub juba tema universaalsuse tõttu olema universaalselt lame.
4. Mind isiklikult häirivad kohatud võrdlused: “Teisisõnu, kui läheks Hennoste juhatuse järgi, oleks suur oht, et kogu see nn õpikurevolutsioon kujuneks omalaadseks versiooniks keskerakondlikust Tallinna koolide renoveerimisdiilist – sõbralik vahendaja, olgu see siis Sõõrumaa või Apple, teenib «revolutsioonist» nii mõnegi kopika.” Tallinnas oli tegu PPP projektiga, mille eesmärk oli võimalikult kiiresti renoveerida võimalikult palju koole. Ilmselgelt polnud selleks linna eelarves raha ja projekti läbi PPP skeemi rahastades võimaldas kiiremini ja rohkemates koolides õppetingimusi parandada. Alternatiiv oleks olnud üksikute eelistamine teiste arvelt ja kogu protsessi venitamine lubamatult pikaks. Mulle tundub, et Indrek pole endale antud kaasuse detaile vaevunud selgitama, kuid Keskerakonnaga kõlbab hirmutada küll. Poliitilised eelistused ei kao aga kuskile tsentraliseeritud süsteemidest, mis korraldavad näiteks keskharidust.
Mind hämmastab ka natuke Indreku fantaasiavaegus. Apple ei võta tasuta app’idelt mingit vahendustasu (nagu ka Indrek ise märkis). Kui soov on riiklikult tagada mingid lahendused, siis kohalikel õpikukirjastajatele või uutel tegijatele on võimalik tasuda app’i väljatöötamise eest ja tulemust levitada tasuta kui soovime seda teha tsentraliseeritud nagu Indrek näib ette kujutavat. Samas jääb väidetavast “poliitökonoomilisest” analüüsist välja arutlus selle üle, kes otsustab, mida ja kuidas. Vähemalt ettevõtte huvid on kasumit võimalikult paljudelt teenida mitte rahuldad üksikute võimulolijate soovide rahuldamisega.
5. Ei ole mingit mõtet ka vabavaralist tarkvara üle fetisheerida. Hiljuti avaldasid VoxEU’s Sebastian v. Engelhardt, Andreas Freytag ja Stephen M. Maurer artikli Open vs closed source software: The quest for balance, mis juhib tähelepanu vabavaralise tarkvara liiga suurele rollile:
The existence of CSS (closed) code increases OSS (open) output and vice versa. To see why, consider an all-OSS world in which each company offers consumers exactly the same shared code as every other company. By definition no company can then compete by writing more OSS code than its rivals. This lack of competition suppresses code production for the same reason that cartels suppress output. Conversely, a wide range of generic models predict that software production should peak when roughly 15% to 20% of all companies adopt OSS methods.
Without specific evidence to the contrary, this suggests that competition policy should not normally challenge OSS collaborations whose members comprise less than about 20% of the market. (Larger collaborations may also be acceptable and would have to be examined on a case-by-case basis). In the US, authorities have long applied a similar “Five Effort” rule to joint R&D ventures. This, then, is the “balance” that politicians speak of.
Kokkuvõtlikult: ilma erasektori panuse ja seal toimiva konkurentsita võib vabavaralise tarkvara eelistamine viia samuti innovatsiooni defitsiidini.
6. Indrekul on õigus, et pole mõtete kiirustada tahvelarvutite riikliku hankega. Minu arvates on märksa sobivamaid võimalusi. Osaku või vautsheri jagamine võimaldaks noortel või nende vanematel ise valikuid teha ning soovi korra juurde maksta, et saada uuem, võimsam või meeldivam toode. Ühte tootjat ei ole tõesti otstarbekas soosida vaid valik peaks jääma kasutajale, kes tõenäoliselt teab paremini, mida ta soovib ja milleks.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar