Huvitavaid artikleid nädala alguseks
Inside the Rolling Stones Inc. -tõenäoliselt pole “läänes” just eriti palju neid inimesi, kes midagi Rolling Stones nimelisest kollektiivist kuulnud pole, kuid nende majanduslik edu ja selle edu põhjused on enamasti jäänud tähelepanuta. Kunagi Fortune’is ilmunud artikkel annab hea ülevaate sellest, kuidas ühte kollektiivi edukalt majandada, mis selleks vaja on ja kuidas muusikatööstus on aastatega arenenud. Artikkel neile, keda on huvitab popkultuuri enamasti nähtamatuks jääv majanduslik külg.
How digital technology gets the news out of North Korea – vaatamata karmidele piirangutele on Põhja-Korea valitsusel järjest keerulisem kontrollida, mis info jõuab tavakodanikeni ühelt poolt ja välismaailma teiselt poolt. Põhjuseks on järjest väiksemad digitaalkaamerad, mis võimaldavad filmida olukorda maailma kõige õnnetumas riigis ja mobiililevi, mis ulatub Hiinast Põhja-Koreasse ja võimaldab varasemast kiiremini uudiseid edastada. Populaarseks salakaubaks on aga saanud Lõuna-Korea seebikate piraatsalvestused, mida jälgib vaimustunult (ja salaja) järjest suurem osa elanikkonnast.
Generation Why? – Zadie Smith peatub New York Review of Books veergudel pikemalt David Fincher’i filmil Social Network , kuid laiendab enda mõtisklust ka Facebookile tervikuna. Kes filmi pole veel näinud, siis tasub artikliga ehk hiljem tutvuda, kuid mõtisklus sotsiaalvõrgustunud põlvkonna üle on (Smith ise on enda Facebooki konto kustutanud) on köitev ja paljuski tabav. Kohati kisub jutt natuke liiga pessimistlikuks ja üldistavaks, kuid see on juba rohkem maitseasi.
Lada’s Theme – Adam Curits jagab jagab maailmaga klippe BBC dokumentaalfilmist, mis jälgib kahe inglase külastust Nõukogude Liidu kõige uhkemasse Ziguli tehassesse. Usun, et iga vähegi NSVL’i kommunismi mäletav inimene saab korduvalt äratundmise rõõmu osaliseks. Curtis ei piirdu ainult endise Lada omaniku nostalgiaga vaid peatu ka sellel, kuidas Togliatti tehas juhtkonna poolt paljaks riisuti ja kuidas kümmekond aastat hiljem sarnane juhtum Inglismaal teoks sai.
The Vulture Transcript: Neil Gaiman on Comics, Twilight, Twitter Etiquette, Killing Batman, and Sharing Porn With His Son – Neil Gaiman andis hiljuti pikema intervjuu, kus peatus enda värsketel projektidel, kuid muu hulgas tuli jutuks, kuidas interneti avarustes nähtut hiljem enam mitte-nähtuks pole võimalik muuta ja kuidas tuttavate lapsed, kes kunagi Facebookis sõbra staatuse saanud on moondunud peoloomadeks, kes panevad pilte üles, mida Gaiman parema meelega ei näeks. Mitte ainult informatiivne vaid ka valgustav.
Confessions of a Price Controller – USA vanurite tervisekindlustusega tegeleb programm nimega Medicare, mis toimib paljuski sarnastel põhimõtetel meie Haigekassaga ehk ametnikud määravad hinna, mida teenuste eest tasutakse. USA süsteemis 25 aastat tegutsenud Joseph Antos selgitab, miks tsentraliseeritult süsteemis kipuvad hinnad pigem kõrgemad kui madalamad olema, samas kui mõned protseduurid leiavad jätkuvalt kompenseerimist vaatamata sellele, et protseduuri asemel on võimalik ravimeid kasutada. Artikkel probleemidest puuduliku tagasisidega süsteemis.
Internet savvy Swedes launch ‘Angry note 2.0’ – selgub, et rootslased on kortermajades enda wifi ruuterite nimedeks hakanud panema sõnumeid, mis suunatud teistele kortermaja elanikele, olgu siis tegu soovitusega vaiksemalt võtta või rõdul mitte suitsetada. Mõned nimetused on aga läinud koomiliselt konkreetseks: “have you got 6 eggs? Put them by the laundry room and I’ll put some new ones there tomorrow”
By the Book – vaevalt, et keegi enam telefoniraamatut kasutab, kuid oli aeg, kus telefoniraamatust sõltus paljude ettevõtjate tulevik ja tarbijate jaoks tähendas see esimest korda võimalust leida kaupade ja teenuste pakkujatele konkurente, kellest sa ei pruukinud muidu teadlik olla. Põgus kokkuvõte raamatust, mis dokumenteerib telefoniraamatu algust 1878. aastal esimese 50 sissekandega kuni kõrgaegadeni, kui USA’s trükiti keskmiselt 60 miljonit telefoniraamatut aastas.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar