Ajateenistus kaitsekoostöö ja professionaliseerumise ajastul
Olen korduvalt Vabalogis väljendanud arvamust, et sundteenistuse kadumine Euroopast ei ole mitte “kas” vaid hoopis “millal” küsimus. Sundteenistus on muutunud poliitilistel põhjustel lühikeseks ja praktikas peaaegu kasutuks aja raiskamiseks, mida enamuses Euroopa riikidest (nendes vähestes, kus see anakronism on säilinud) läbib vähemus teenistusealisest elanikkonnast.
Üheks peamiseks põhjuseks, miks järjest rohkem elukutselisele kaitseväele panustatakse, tuleneb vajadusest järjest tihedama riikide vahelise kaitsekoostöö järele, kus 6-kuulise või isegi aastase teenistuskogemusega pole midagi teha. Vaja on kogenud ja motiveeritud inimesi, kes ei näe koostöös ja ühisõppustes mitte tüütut kohustust vaid võimalust enda oskusi lihvida ja võimekust arendada.
Novembri alguses teatasid britid ja prantslased kaitsealasest koostööst, mille raames integreeritakse mõlema riigi kaitsejõude ning üritatakse vähendada kulukat dubleerimist:
“We’re looking at a combined joint expeditionary force, we’re looking at greater inter-operability, coherence in military doctrine,” said Fox. “We’re looking to see where in our defence industries we can have better co-operation so that we are getting better value for money for our research and development, what we can do in terms of support and joint training. All of these things surely make sense in a world where our funding is not finite but our risks are increasing.”
The treaties are the result of months of planning by officials, encouraged by the two leaders. Unlike the original entente cordiale, which was the product of mutual concern about a hostile power before the first world war, the latest deal is being presented as the product of hard-headed pragmatism, designed to maximise each nation’s military capabilities while saving money.
Vaatamata sellele, et brittide konservatiivne valitsus ei soovi seda arengut kohe kuidagi seostada Euroopa Kaitseagentuuriga, siis tegelikkuses sillutab see teed vaikselt, kuid kindlalt järjest olulisemaks kujunevale institutsioonile. Isegi soomlased on aru saanud, et tulevik on tihedam kaitsejõude omavaheline koostöö, vähemalt nii sain ma aru Soome välisministri Alexander Stubb’i sõnavõtust seoses USA järjest kahaneva rolliga Euroopas:
«Ühesõnaga, aeg on täiskasvanuks saada,» ütles ta. «Selline on reaalsus. Me ei saa toimida julgeoleku vallas kui 27 eri üksust. Kui ameeriklased vaatavad mujale, siis tuleb meil hakata leidma kohalikke Euroopa lahendusi.»
Stubb kiitis mitmete ELi liikmete, eriti Suurbritannia ja Prantsusmaa hiljutisi katseid kaitsepoliitikat koordineerida ja sellisel moel raha kokku hoida. Kuid ta lisas, et liikmesriigid peavad jõupingutuste duplitseerimise vältimiseks palju enam ära tegema.
«ELil on pärast Lissaboni oma president, oma välisminister, julgeolekugarantiid, iseseisev õigusvõime ja diplomaatiline korpus. Seega on meil olemas kõik, et ühiselt otsustada ja lähedasemalt koostööd teha. Varem arvati, et Euroopa julgeolek ja kaitse on kena vaid paberil. Nüüd võtab asi aga veidi kuju.»
See aeg ei ole enam kaugel, kui isegi soomlased peavad enda sundteenistuse otstarbekuse üle tõsisemalt järele mõtlema. Ilmselt läheb neil selleks veel natuke aega kuna sundteenistuse läbib siiani ligi 80% teenistusealistest noormeest (Eestis on see arv 15% juures), kuid Rootsi on tänaseks sundteenistusest loobunud ja seda olukorras, kus sundteenistuse läbis oluliselt väiksem seltskond kui Soomes.
Kuid Soome kõrval on ühe eeskujuliku sundteenistuse rakendajana Eestis korduvalt välja toodud Iisraeli, siis hiljuti selgus, et isegi seal on ruumi tõsisemaks debatiks vaatamata märksa keerulisemale julgeoleku olukorrale kui Eestis. Asher Meir kirjutas Jerusalem Post’is Boaz Arad’i värskest uurimusest:
A new position paper by Boaz Arad for the Jerusalem Institute for Market Studies examines this paradigm and in light of its findings calls for the end of universal conscription and a move to a volunteer, professional army.
. . .
The study is narrowly focused on the practical aspect of universal conscription.
Against the benefits of universal conscription must be weighed its downside. While the system may seem inexpensive, this is really just a case of the true expense being put off the balance sheet. The true cost of a soldier is not how much you actually pay him but rather how much you would have to pay him to convince him to enlist. Soldiers work virtually for free because they have no choice.
But their years of service obviously come at huge personal cost.
Furthermore, the model also involves costs to the army. Just as many soldiers would rather not serve, the IDF would rather not employ many conscripts. Imagine running a business where you had to hire any person who applied. The army has a job to do, and like any other institution, it would like to be able to choose its employees according to its genuine manpower needs.
Meir juhib tähelepanu lisaks Aradi maailmavaatelistele eelistustele ka mitmetele sundteenistust kaitsvatele argumentidele, millel Arad ei peatu. Saab näha, kas tegu on üksiku arvamuse või laiemalt haakuva nägemusega. Boaz Aradi uurimusega saab tutvuda siin (pdf).
Categorised as: ...
Lisa kommentaar