VABALOG

Immigratsioonist kui möödapääsmatute reformide võimaldajast

Immigratsioon on teema, mille käsitlus ja kajastus kipub olema Eestis (eriti ajakirjanduses) kahetsusväärselt ühekülgne. Immigratsiooni positiivsest mõjust eelistatakse pigem vaikida. Inimesed, kes võiksid märksa tasakaalukamalt ja nüansirikkamalt immigratsiooniküsimusele läheneda eelistavad aga pigem võimendada negatiivset, tuua kohatuid võrdlusi ja ignoreerida erinevate kollektiivsete valikute tagajärgi. Kusjuures mulle tundub üha rohkem ja rohkem, et laiaulatuslikuma immigratsiooni võimaldamine võib osutuda pikemas perspektiivis kõige vähem valusaks valikuks.

Eelmise nädala lõpus võis Päevalehest lugeda intervjuud Jaak Valgega pealkirja alt Immigrandid Eestit ei päästa, eakaid tuleks tööturul rakendada, kus Valge leidis, et kõrgprofessionaalid (?!) on vajalikud ja kasulikud, kuid massilise immigratsiooniga on lood teised, millele järgnes hulgaliselt väiteid, mis väärivad rohkem tähelepanu:

Ma ei usu, et sellele (massilisele immigratsioonile – JS) panustamine aitaks elanikkonna vananemise vastu. Kui me just ei eelda, et trotsist või millestki muust tulenevalt kasvab siis põlisrahva sündimus.

Oletagem, et meil õnnestub sisse tuua näiteks sada tuhat noort ja tarmukat immigranti. Esiteks ei püsi ka nemad millegipärast noortena, vaid vananevad nii nagu meiegi. See tähendab, et me peaksime immigrante sisse kutsuma järjest rohkem, järgmisi mitte enam sada tuhat, vaid juba enam: selleks, et teenida pensioni nii põliselanikele kui ka eelmistele immigrantidele.

Elanikkonna vananemisest ei ole pääsu nii või naa, sest inimesed elevad kauem kui kunagi varem. Elanikkond vananeb kõigis vähegi arenenud riikides ja järjest rohkem ka arenguriikides – tõsiasi, millele juhtis tähelepanu ka Valge kolleeg Eesti Demograafia Instituudis, Luule Sakkeus. Eestlased on aga vastamisi ka teise ja märksa tõsisema probleemiga – negatiivse iibega. Viimase kahekümne aasta jooksul (1989-2009) on iive olnud positiivne ainult kahel aastal (1989 ja 1990) ja viimaste aastate mõnevõrra paranenud olukord on pigem ajutine nähtus.

Valge juhtis eelnevalt kenasti tähelepanu sellele, et kui kõik muu on ühiskonnas sama, siis ainuüksi eakate osakaalu suurenemisega (töötajate ja ülalpeetavate suhte vähenemine) variseks kokku arstiabi-, pensioni- ja haridussüsteem, mida finantseeritakse riigieelarvest. Lisame siia veel üleüldise rahvastiku vähenemise ja saame olukorra, kus ulatuslik immigratsioon on keskmise eestlase jaoks üks paremaid valikuid. Ühelt poolt pikeneks üleminekuperiood ja teiselt võimaldaks pikem üleminekuperiood läbi viia mitmeid hädavajalike reforme. Pensionisüsteemiga oleme juba mingil määral alustanud, kuid hädasti vajab muutmist ka tervishoiu rahastamise korraldus ja sarnaseid indiviidikesksemaid reforme vajab ka haridussüsteem. Ilmselgelt ei aita sellele kaasa isegi keskpikemas perspektiivis täiesti ebarealistlikud lubadused tasuta kõrgharidusest.

Valge on üks vähestest, kes on potentsiaalsest “massilisest” immigratsioonist kõneledes maininud konkreetset numbrit: 100 000.

Massiline ei pea tähendama piiramatut ja kohest immigrantide uputust, millega kohalikud ei suudaks toime tulla. Tegu võib olla hoopis järk-järgulise kvootide süsteemiga, kus 100 000 immigrandini jõutakse paarikümne aasta jooksul.

Ott Toomet spekuleeris mõni aasta tagasi, et 60 000 immigrandi vastu võtmine järgmise 20 aasta jooksul (umbes 5% rahvastikust) ei tohiks Eestile ületamatuks probleemiks olla ja seda isegi arenguriikidest pärit inimeste puhul. Samas on kohalik kliima piisavalt karm, et Eesti oleks atraktiivne sihtkoht pigem endisest NL-st pärit töötajatele. Sellepärast ei näe ma ka erilist põhjust, miks immigrantide arv ei võiks kahekümne aasta pärast olla 100 000. Alustame tagasihoidlikult – suurendame järk-järgult kvoote ning vaatame, kui paljud neist jäävad siia, kuidas neil läheb ja kuidas me ise nendega toime tuleme. Taolisest eksperimendist on meil oluliselt rohkem võita kui kaotada.

Valge peab vajalikus väita, et immigrante tuleb järjest rohkem sisse kutsuda, kuid nagu eelnevalt juba mainitud ei ole teistele pensioni teenimine realistlik ega soovitav immigratsiooni eesmärk vaid oluliste reformide võimaldamise eeldus, mis võimaldaks ka immigrantidel ennast tunda võrdväärsetena kohalikega mitte nende pensioniteenijatena.

Teiseks näitab kogemus, et immigrantide seas on tööpuudus kõrgem kui põliselanike seas, see tähendab, et algne idee täita immigrantidega tühjad töökohad ja panna nad põliselanikele pensioni teenima ei toimi.

Taolised väited kõrgemast tööpuudusest immigrantide seas on äärmiselt riukalikud. Kui Lääne-Euroopat vaadata, siis mitmete riikide sotsiaalabi süsteem peaaegu, et kutsub seda kuritarvitama. Samas on nii Saksamaa kui Prantsusmaa tööturg üpriski reguleeritud, mis välistab mitmed võimalused vähese hariduse, kogemuste ja oskustega immigrantidelt. Ma ei näe erilist põhjust immigrante vaadeldad mingi ühtse massina (kes on tulnud ainult kohalikele pensionit teenima) vaid arvestada ka nende päritoluga, mis võib tähenda sisuliselt sarnast töötuse taset kui põliselanike seas, näiteks endise Nõukogude Liidu territooriumilt tulnud inimeste seas. Ühtlasi ei tundu mulle sugugi kohatud paralleelid noortega, kes alles sisenevad tööjõuturule ja kelle töötuse taseme võrdlemine erinevate immigrantide gruppidega tundub märksa õigustatum.

Kolmandaks ei toimi Eestis need mehhanismid, mis Lääne-Euroopas: me oleme vaesemad ja lõunamaalastele ebasobivama kliimaga, mis tähendaks, et immigrandid ei jääks siia, vaid rändaks nii pea kui võimalik edasi rikkamatesse ja soojematesse Euroopa riikidesse ja nii muutuksime lihtsalt immigrantide transiitmaaks koos kõigi kaasaskäivate miinustega.

Teoreetiliselt võiks Eestisse jäävaid immigrante leida Ukrainast, Valgevenest või Venemaalt, kuna siinne keelekeskkond on neile sobivam kui Lääne-Euroopa riikide oma. Aga ma ei tea, kas see meile poliitilistel põhjustel vastuvõetav oleks, pikapeale tähendaks see lihtsalt riigi üleandmist.

Ma ei tea, kui paljud immigrandid ja millisest piirkonnast jääks Eestisse, kuid täpselt samuti ei tea seda Valge. Maailmas on piisavalt riike, mille elanikud on suuremate probleemideta suutelised kohanema siinse kliimaga. Nii Türgis, Pakistanis kui Hiinas on piisavalt piirkondi, mille kliima sarnaneb piisavalt Eestile, et siinsete oludega suuremate probleemideta kohaneda.

Tõenäoliselt liigub märkimisväärne osa edasi teistesse Euroopa riikidesse, kuid kui reaalsed võimalused läbi lüüa, enda elujärge parandada ja perekonda luua on Eestis tõsiselt võetavad, siis peatub ja jääb siia siiski arvestatav osa immigrantidest.

Teoreetiliselt oleks tõesti Eestisse jäävaid immigrante kõige lihtsam leida Ukrainast, Valgevenest või Venemaalt, kuna siinne keelekeskkond on neile sobivam, kuid jutud riigi “üleandmisest” tunduvad silmakirjalikud olukorras, kus alternatiiv on kohalike järk-järguline vähenemine, mis lõppeb märksa tõenäolisemalt riigi “üleandmisega”. Immigratsioon võimaldaks pigem seda protsessi oluliselt aeglustada kui mitte ära hoida. Igal juhul on siin tegu ajahorisondiga, mis jääb piisavalt kaugele, et taolisi väiteid tõsiselt mitte võtta.

Neljandaks pole meil ju isegi oma rahvale tööd anda. Niisiis on massiline immigratsioon võimatu või ummiktee. Immigrantides lahenduse otsimise asemel võiksime keskenduda meie inimeste tööhõivele ja nende majandussektorite eelisarendamisele, kuhu sobivad tööle eakamad inimesed.

Ma ei hakka uuesti ümber kirjutama enda mõne nädala tagust postitust, kus oli juttu just taoliste Jaak Valge poolt levitatavate müütide eksitavusest. Keegi ei takista Eestis inimesi ütlemast seda, mida nad arvad, kuid alati peab arvestama sellega, et mõni ei pea üleliigseks sellisele jurale tähelepanu juhtida. Seega veel kord Francesco D’Amuri ja Giovanni Peri artiklist Immigration and productive tasks: Can immigrant workers benefit native workers?:

Several studies find that immigrants do not harm the wages and job prospects of native workers. This column seeks to explain these somewhat counterintuitive findings by emphasizing the scope for complementarities between foreign-born and native workers. Examining 14 European countries from 1996 to 2007, it finds that immigrants often supply manual skills, leaving native workers to take up jobs that require more complex skills – even boosting demand for them. Immigrants replace “tasks”, not workers.

Väide, et “massiline” immigratsioon on ummiktee või lausa võimatu saab rajaneda ainult eeldustel, mis pooled realistlikud ega isegi mitte tõenäolised, sest nende realiseerumise tagajärjed oleks märksa traagilisemad kui 100 000 immigrandi Eestisse asumine. Kahjuks jääb minule taolist juttu lugedes vägisi mulje varjatud ksenofoobiast, mis ei võimalda selgelt näha probleem, millega tuleb järgnevate aastakümnete jooksul tegeleda. Jaak Valge kui soliidses eas härrasmehe jaoks need probleemid ilmselt erilist rolli ei mängi, kuid mõned meist loodavad natuke kauem vastu pidada.

Tagged with:

Categorised as: ...