Võimu pimestavast mõjust…teaduslikult
“Power makes people feel both psychologically invincible and psychologically invisible,” adds Adam Galinsky, a professor of organizational behavior at Northwestern University’s business school.
Power, explains Prof. Galinsky, focuses people on their own internal goals—blinding them, in the process, to how others may view them. In Plato’s “Republic,” Socrates invokes the myth of the ring of Gyges, which conferred upon its wearer the power of being invisible to others. If we wear such a ring at will, Socrates says, “No man would keep his hands off what was not his own when he could safely take what he liked.”
Being in a position of power also may make people feel that they can do no wrong. In recent experiments, Dana Carney, a psychologist at Columbia University’s business school, has found that acquiring power makes people more comfortable committing acts they might otherwise be reluctant to commit, like lying or cheating. As people rise to a position of power, she has shown, their bodies generate more testosterone, a hormone associated with aggression and risk-taking, and less cortisol, a chemical that the body generates in response to stress.
“Having power changes you physiologically, reducing your body’s internal feedback that tells you which actions are good or bad,” says Prof. Carney. “Power temporarily intoxicates you.”
Vahendab Wall Street Journal. Keeruline on leida kedagi väiklasemat kui need ametnikud, kes arvavad, et neil on õigus oma parema äranägemise järgi otsustada, kuidas asju tuleb korraldada ja milliseid otsuseid tuleb vastu võtta. Seadused on nende arvates teiste jaoks ja sõnade ning seaduste väänamine enda huvidest (sageli egoistlikest ja väiklastest) lähtuvalt on nende püha ja puutumatu privileeg, mis ei kuulu kahtluse alla seadmisele. Arvestades keskmise eestlase informeeritust jääb taoline üleolevus sageli ilma igasuguse tähelepanuta ja seeläbi ka korral kutsumata.
Aga mis siis saab kui ühe päeval muutub ebaõigluse taak väljakannatamatuks? Vastus on tegelikult masendavalt lihtne: mitte midagi ei juhtu, sest isiklikult ei vastuta nad millegi eest ja majandusliku kahju, mis nende tegevus on põhjustanud maksab kinni maksumaksja. Erakordne oleks isegi ametnikul ametikoha kaotamine.
Categorised as: ...
sa lähened teemale lihtsustavalt, ainult ühe nurga alt. ametnikud = võim. mis võim sellel ametnikul ikka on, huvitavam on kuidas võimupositsioon mõjutab nt erafirmas aste astmelt kõrgemale kerkiva töötaja mõttemaailma.
Kahtlemata mõjutab ka erafirmas aste astmelt kõrgemale kerkiva töötaja mõttemaailma see, kui palju tal on võimu teiste inimeste üle. Minu hinnangul on aga võim avalikussektoris märksa absoluutsem. Jah, sa oled erafirma boss…isegi suure erafirma boss, kuid vahetult on sul võimalik mõjutada üpriski väikese inimhulga tegevust. Lisaks pead arvestama tõsiasjaga, et tipp-spetsialistid ei lase endale silma sülitada ja sinu võimul on väga reaalsed piirid kui soovid kasumlikult edasi tegutseda. Kui klientide soove ei suuda rahuldada ja panustad enda võimu kehtestamisele, siis kaua sa seda võimupositsiooni ei oma. Erasektori puhul on peaaegu alati olemas alterantiiv ja vägivallale (või selle ähvardusele) toetuda ei ole peaaeu kunagi võimalik.
Avalikus sektoris on lood natuke teised. Võim on märksa rohkem tsentraliseeritud, selle võimu kasutamist on märksa keerulisem kontrollida ja alternatiivid üldjuhul puuduvad. Sinu tegevus ei ole vahetus sõltuvuses sellest, kuidas sul õnnestub leida sinu tegevusest kõige vahetumalt mõjutatud sihtgruppile sobivaid lahendusi vaid sul on võimalik lähtuda märksa kitsamatest huvidest ilma eriliste tagajärgedeta. Väiklust ei ole võimalik karistada alternatiivide juurde pöördumisega, sest need on välistatud. Kehtestatud nõudmistest kõrvale kaldumise või nende mitte täitmise taga ilutseb vägivalla ähvardus ja kedagi ei huvita, mis tegelikult on mõistlikum või otstarbekam või ratsionaalsem.
Võimu (ja selle mõju) on kahtlemata mõtet igas konttekstis uurida, kuid avalikus sektoris kipuvad äärmused märksa selgemini esile kerkima ja mulle on kohati jäänud mulje, et see on eelkõige tingitud sellest, et avalikus sektoris on võim ja selle meelevaldne rakendamine märksa problemaatiisemad just enda absoluutsuse tõttu. Tasakaalustavaid jõude on lihtsalt liiga vähe, mida ei saa öelda aga erasektori kohta.
Ma arvan, et sa ise ka ei usu, et “mis võim sellel ametnikul ikka on”, sest kuskilt tulevad kõik need seadused, määrused, regulatsioonid, juhised ja piirangud. Vabalogis on aastatega kogunenud hulgaliselt näiteid sellest, kuidas ametnikud suhtuvad probleemide tõstatamisesse. Ega “Yes, (prime)minister” ei ole asjata klassika.