VABALOG

Ettevõtte tulumaksu debatist väikeettevõtja pilguga

• Ettevõtete jaotamata kasumi mittemaksustamise mõju investeeringutele ja majandusarengule (lõppraport koos lisadega)
• Välisfirmad viivad Eestist maksuvabalt välja miljardeid (Sulev Vedler)
• Ebamääraste mõjudega tulumaks (Villu Zirnask)
• Ettevõtte tulumaks: müüt ja tegelikkus (Rein Ruusalu)
• Ettevõtte tulumaks: kui muljed kohtuvad faktidega (Risto Kaarna, Jaan Masso)
• Ettevõtete tulumaks: kui muljed kohtuvad faktidega vol. 2 (Risto Kaarna)
• Küsitlus (Urmas Varblane, Urmas Võimre, Viktor Trasberg)

Mõistagi tekib lugedes erinevaid mõtteid, millest mõned väärivad ehk teistegagi jagamist:

• ühes varasemas postituses pakkusin, et Eesti tulumaksusüsteem teeb märksa atraktiivsemaks täiendavate investeeringute tegemise omakapitali mitte aga laenudega ja uurimus näib seda veendumust kinnitavat. Ei üllatanud ka tõsiasi, et Eesti tulumaksusüsteemi tulemusena olid Eesti ettevõtted finantskriisi tingimustes, kus laenude pakkumist oluliselt piirati, märksa elujõulisemad tänu likviidsusele kui meie lõunanaabrite ettevõtted;

• likviidsete varade koondumist ja kasvu ettevõtetes võib makrotasemel käsitleda kui investeeringuid pärssivat tegevust, kuid ma tahaks loota, et likviidsetelt varadelt mingi tagasihoidliku kasumi teenimine pole enamusele kohalikest ettevõtjatest enam võõras ja raha päris niisama pangakontol ei istu. Ühtlasi jääb huvitavaks vastuseta küsimuseks, kas Eestis on üldse võimalik leida piisaval hulga investeerimisprojekte, mille tasuvus ja usaldusväärsus on piisavad, et kaaluda üle likviidsematesse varadesse panustamist;

• mulle jäi uuringut (ja kriitikat) lugedes mulje, et need, kes ihkavad klassikalist ettevõtte tulumaksusüsteemi Eestis, võib laias laastus jagada kaheks: ühed, kelle põhitegevus on seotud finantssektori ja investeerimisega ning tunnevad ennast maksude optimeerimisel märksa kodusemalt ja teised, kes pole endale teadvustanud, et madalam ettevõtte tulumaksumäär tähendab tõenäoliselt ka korrektuure üksikisiku tulumaksumääras – näiteks läbi üksikisiku kapitalitulult teenitud kasumi täiendava maksustamise, mille tulemusena tegelik maksukoormus ei langeks. Sama ei saa öelda aga finantsarvestuskulude kohta, kus muutub kriitiliseks küsimus, mille üle Eestis pole veel õieti arutlema asutud: mis on üldse tulu, mida maksustada soovitakse.

• uurimuses ei jäänud tähelepanuta tõsiasi, et Eestis on ettevõtjal kalduvus investeerida pigem kapital (seadmetesse) kui töökohtadesse (inimesed). Eelnevast tulenevalt võib praeguse tööpuuduse põhjuseid otsida ka järjest suuremast panustamisest kõrgemalt kvalifitseeritud tööjõule, mis on suuteline järjest keerulisemaid seadmeid kasutama. Kahjuks näib kapitalimahukam tootmine devalveerivat oluliselt rohkem piiratud oskuste ja kogemustega isikute inimkapitali. Just neil on tagasihoidliku majanduskasvu tingimustes järjest keerulisem tasuvat rakendust leida. Samas ei saa ma jätta mainimata veendumusest, et kapitalimahukam ettevõtlus tähendab pikemas perspektiivis kõrgemat tootlikust, mis võimaldab ka kõrgemaid palkasid. Lisaks on Eesti demograafilised väljavaated üsna murettekitavad, millest tulenevalt näivad kapitalimahukamate ettevõtete kasvuperspektiivid oluliselt paremad.

• palga täiendav maksustamine sotsiaalmaksuga teeb töötajate tasustamise läbi dividendid mõnevõrra atraktiivsemaks. Mõned inimesed on siin näinud probleemi, kuid ehk väärib meelde tuletamist, et palgalt makstava sotsiaalmaksu baasil kujuneb pension ja ühe kolmandiku sotsiaalkindlustusmaksest moodustab solidaarsusele põhinev ravikindlustussüsteem. Kui ettevõtja eelistab endale eelkõige dividendides maksta, siis tuleb tal enda pensioni eest ikkagi eelkõige ise muretseda. Mõnevõrra poleemiliselt väljendudes võiks öelda, et eelkõige dividendituludele panustamine näitab taolise valiku teinud inimeste vähest usaldust riikliku pensionisüsteemi vastu. Endale ravikindlustuse tagamiseks on aga mõned ettevõtjaid tõenäoliselt valinud miinimumpalga maksmise, millega kaasnevad kõik õigused ravikindlustusteenuse kasutamiseks. Kui osade inimeste hinnangul on see ülekohtune, et tegelikult oluliselt kõrgemat tulu teenivad inimesed maksavad ravikindlustuse eest vähem kui näiteks õpetajad või päästetöötajad, siis on see pigem argument ravikindlustussüsteemi solidaarsuspõhisuse üle vaatamiseks mitte aga dividendide sotsiaalmaksuga maksustamiseks.

Nii uurimuses kui praegune ettevõtte tulumaksusüsteem on saanud mõninga kriitika osaliseks. Koondasin viited nendele kirjutistele postituse algusesse, kuid üht-teist sooviks ka nende kohta arvata:

• Villu Zirnask pidas vajalikus tagasihoidlikult juhtida tähelepanu seikadele, et praegune süsteem pole olulist mõju avaldanud investeeringute struktuurile ja likviidsete varade asemel võiks rohkem investeerida masinatesse ning seadmetesse. Minule jäi uuringut lugedes mulje, et masinatesse ja seadmetesse investeeriti rohkem – märksa rohkem – kui näiteks Lätis või Leedus. Alati võiks agregeeritud numbreid vaadates öelda, et oleks pidanud rohkem seadmetesse ja masinatesse investeerima, kuid ettevõttetasandil on olukord märksa keerulisem. Piisava tootlikkusega projekte, mis õigustaks veel mahukamaid investeeringuid ei ole lihtne leida. Ma julgen väita, et ettevõtjad ise on märksa teadlikumad investeerimisvõimalustest, mis neile avanevad. Täpselt sama lugu on majanduse struktuuri muutmisega. Informatsioon erinevate ettevõtlusüksuste ja inimeste suhteliste eeliste kohta ei koondu kellegi kätte, kes suudaks öelda, mis või kuidas täpselt peaks majanduse struktuuris muutma. Need, kes seda juttu räägivad on eelkõige inimesed, kellel enda raha mängus ei ole, millegi eest isiklikult vastutama ei pea ja kokkupuuted ettevõtlusega on õhkõrnad. Kui tegu on aga ettevõtjatega, siis üldjuhul leiavad nad, et raha peaks just nendesse valdkondadesse pumpama, kus nemad tegutsevad.

• Rein Ruusalu suhtumine jäi minule arusaamatuks. Minu jaoks on tegu kohati üpris alatu mõtteavaldusega, milles sisalduvaid erinevaid faktivigu on uurimuse autorid enda vastustes juba ümber lükanud. Aga ikkagi, serveerida eksitavaid väiteid ja siis rõhutada neile toetudes, et uuring on kallutatud on sama hea, mis väita, et Ruusalule tähendaks klassikalise tulumaksusüsteemi taastamine koos kõigi kaasnevate muutustega ettevõtete raamatupidamises võimalust enda vandeaudiitori teenuste eest märksa kõrgemat tasu saada ja seepärast on ka tema kriitika ajendatud eelkõige majanduslikest kaalutlustest. Au uuringu autoritele, kes üritasid siiski sisulistel argumentidel peatuda ja tähelepanu juhtida tõsiasjale, et mõne edeva pankuri kultuuriväljaande lehekülgedele ilmunud kirjutisi ei ole mõistlik võrrelda põhjaliku ja metoodilise uurimusega. Kahju, et see paljudele Päevalehes ilmunud artiklite kommenteerijatele kohale ei jõudnud.

• Minu jaoks jääb jätkuvalt paljuski arusaamatuks osade inimeste kinnisidee, et raha liikumine riigist välja ilma makse maksmata poleks klassikalise tulumaksusüsteemi puhul rahvusvaheliste ettevõtete puhul võimalik või kuidagi vähem tõenäoline. Nii kuidas kasvab maksukoormus, kasvavad ka ettevõtjate ajendid makse optimeerida ning leida lahendused, mis võimaldavad neile soovitud tulu ettevõttest välja võtta. Hea näide on Ikea asutaja Ingvard Kamprad, kes asub Shveitsis Rootsi kõrge üksikisiku tulumaksumäära tõttu ja suunab ettevõttest raha välja mitte läbi dividendide vaid Ikea toodete autoriõigustasude, mis kuuluvad Liechtenstein’is registreeritud fondile. Ei saa ma ka mööda 2005. aasta lõpus avaldatud Euroopa Kohtu lahendist, mis käsitles emaettevõtte kahjumite katmist tütarettevõtete kasumist. Minu arusaamist mööda avas see võimalused rahvusvahelistel ettevõtetel varasemast veel selgemalt enda kasumeid ja kahjumeid näidata seal, kus parajasti kõige kasulikum, mis aga võimaldab omakorda makse optimeerida. USA ettevõtte tulumaksu arvestamisega seotud küsimused on aga sedavõrd keerulised, et näiteks New York Times’i ilmunud artikli autor ei suuda enam ilma faktivigadeta ettevõtte tulumaksust kirjutada.Oleks siis, et kellelgi on konkreetseid tõendeid kasumite maksuvabast kantimisest, mille põhjal saaks konkreetseid järeldusi teha, kuid mida rohkem detailidesse süveneda, seda rohkem taanduvad taolised juhtumid meelevaldsele tõlgendusele, mille taga eriti midagi peale vaenuliku hoiaku pole. Raudsepp on pidanud vajalikus viidata näiteks Sulev Vedleri Ekspressi ilmunud artiklile, mis on kahetsusväärselt ühekülgne, kuid kust tegelikult selgub, et isegi klassikaline tulumaksusüsteem võimaldaks rahvusvahelistel ettevõtetel kasumit soovi korra välja võtta seal, kus nad tahavad. Kahju, et Vedleri artikli järeldused näivad juba enne kirjutamist paigas olevat. Kui aga keegi unistab madala ettevõtte tulumaksumäära kehtestamisest, siis jälgides Iirimaa (kohati täiesti alusetut) nüpeldamist ja Euroopa Liidu institutsioonides järjest süvenevat veendumust ettevõtte tulumaksumäärade harmoniseerimisest, näivad lootused madalast ettevõtte tulumaksumäära kehtestamisest Eestis ja selle püsimisest, isegi lühemas perspektiivis, naiivsed.Võiks arvata, et välisinvesteeringute abil loodu töökohad koos nendel töökohtadel saadud oskustega või palgad ja maksud, mis nende töökohtadega seoses tasutakse, ei tee meie kõigi elu paremaks. Ei, peaks ikka “võõrastelt” saama viis nahka koorida, kuid taolise mentaliteediga ei jõua globaliseeruvas maailmas kaugele.

• Paljuski oodatult pidas ka Viktor Trasberg jätkuvalt vajalikuks väita, et klassikalise ettevõtte tulumaksu puhul oleks riigieelarvesse laekunud 2009-2010 täiendavad 40 miljardit krooni. Ei sõnagi sellest, et ei ole mingit põhjust arvata nagu näitaks ettevõtted enda kasumeid klassikalise ettevõtte tulumaksu rakendumisel sama suurena kui praegu. Ent uuringus on korduvalt tähelepanu juhitud praeguse ettevõtte tulumaksusüsteemi rakendamisega kaasnenud ettevõtete raamatupidamise korrastumisele, mille tulemusena näidatakse kasumeid oluliselt suuremana kui varem. Milleks taoline vassimine jääb minule arusaamatuks, eriti eelnevalt toodud paari näite varjus, mis seavad kahtluse alla ettevõtte tulumaksu laekumise ulatuses, millest Trasberg unistab.Masendav on aga lugeda etteheiteid uuringu autorite poolt valitud metoodikale. Metoodikale, mis on põhjalikult lahti seletatud ja argumenteeritud. Mudelites ei ole võetud konstante “õhust” vaid nende valikut ja allikaid on põhjalikult selgitatud. Mis täpselt on Trasbergi arvates “õhust” võetud ei selgu kuskilt. Täpselt samuti ei selgu kuskilt, millele Trasberg toetub või mida üldse silmas peab väites, et “paljud ettevõtted Eestis ei tegele klassikalises mõttes ettevõtlusega, vaid ettevõtte arvel hoitakse raha”. Ei istu mulle Trasbergi varjatud eeldustega manipuleerimisest tuletatud poleemika. Enda üleolevate kommentaaride asemel võiks ta nüüd aja maha võtta ja enda etteheited konkreetsemalt kirja panna. Loota ju võib.

Väikeettevõtja soovib teenida kasumit sealjuures selleks võimalikult vähe kulutades. Maksud on ettevõtja jaoks kulu, mida nagu iga teist kulu üritatakse võimalikult väiksena hoida, et pakkuda konkurentsivõimelist toodet/teenust viisil, mis võimaldaks piisavalt kasumit teenida. Oluline ei ole niivõrd see, kas kasum maksustatakse tekkimisel või jaotamisel seni kuni maksudeks makstakse enam-vähem sama proportsioon. Drastiliselt ei muutuks klassikalise ettevõtte tulumaksu taastamise puhul suuremate ettevõtete ja välisettevõtete jaoks eriti midagi. Kõige rohkem kannatakse vana korra taastamisest hoopis kohalikud ettevõtjad, väikeettevõtjad, töötajad ja kliendid.

Eesti praegune ettevõtte tulumaksusüsteem võimaldab eelkõige väikeettevõtjatel oluliselt raamatupidamiskuludelt kokku hoida ning kajastada raamatupidamises tegelikku, ettevõtte reaalset finantsseisu. Klassikalise ettevõtte tulumaksu taastamisel muutuks drastiliselt nende väikeettevõtete osakaal, kelle raamatupidamiskulud oluliselt suureneks. Kellel vähegi kogemusi ja oskusi hakkaks taas kord enda raamatupidamisega manipuleerima. Välisfirmad liigutaks raha jätkuvalt sinna, kus parajast kõige mugavam ja nende takistamiseks on Euroopa Liidu õigusruumis võimalusi üpris vähe. Häälekas vähemus näib soovivat muudatusi, mille mõju välisfirmadele oleks minimaalne samas kui kohalikele ettevõtetele ja elanikele märksa problemaatilisem. Lõppude lõpuks tuleb ettevõtte tulumaks vähegi pikemas perspektiiv, kas töötajate palgafondist madalamate palkade näol või klientidelt läbi kõrgemate hindade.

Elevant toas, millest enamus eelistab vaikida, kuid mis siiski väärib mainimist, on riigieelarvesse laekuva raha kasutamine. Äkki väärib siiski ka tähelepanu, milleks üldse raha maksudega kogutakse, kuhu piiratud vahendeid suunatakse ning kui otstarbekalt neid kasutada suudetakse. Vaadates, kuidas raha kasutatakse, ei tahaks kohe kuidagi raha jätkuvaks põletamiseks mõttetutes projektides enda sissetulekust eraldada.

Viimane aeg oleks loobuda ka illusioonist, et klassikalise tulumaksusüsteemi kehtestamine ei tähendaks arvestatavaid täiendavaid kulutusi ka maksude kogumisel. Lihtsalt viidata e-maksuametile ja öelda, et tänapäeva IT rakendused võimaldavad ühte, teist ja kolmandat väheste kuludega jätab vägisi mulje, et maksustatava tulu määratlemise, maksusoodustuste, ettevõtete vaheliste tehingute korrektsuse kontrollimisega ei kaasne olulisis kulutusi juba ainuüksi täiendavate maksuametnike värbamise ja koolitamise näol. Ilmselt ei nõustu ka ettevõtjad päris iga maksuametniku väitega, mis tähendab ka kohtukulusid ja valusaid pretsedente nii ühele kui teisele poole.

Minu seisukohaks jääb Eesti ettevõtte tulumaksu debatis: “If it ain’t broken, don’t fix it. And it’s not broken.”

Tagged with:

Categorised as: ...