Noorte suhtes õiglasest pensionisüsteemist
Ralf-Martin Soe arvab Päevalehes, et praeguse pensionisüsteemiga jätkata ei saa. Ühelt poolt on praegune rahastamissüsteem problemaatiline, teiselt poolt on demograafilised trendid piisavalt ebasoodsad, et vähegi kaasa mõtlevad noored on aru saamas kui lootusetuks on kujunemas olukord nende jaoks:
On üsna kindel, et praeguste noorte maksumaksjate tulevane pension väljendatuna suhtena keskmisse palka langeb. Erinevalt praegustest pensionäridest ei ole noortel võimalik töötatud aastate eest ka kinnisvara saada. Täitsa võimalik on, et praegused laenust rahastatavad pensionid tuleb samuti eelkõige noortel kinni maksta.
Ma asendaks viimas lauses sõnad “täitsa võimalik” sõnadega “üpris tõenäoliselt”, kuid muidu jääb Ralf-Martiniga üle ainult nõustuda. Mina isiklikult loobusin riiklikule pensionile lootmisest juba mitu head aastat tagasi põhjustel, mis Ralf-Martin enda arvamusloos välja toob. Samas tähendab aga enda pensionil juba täna mõtlemine ka olulisemalt suuremate summade kõrvale panemist.
Eelmise aasta augustis viitasin Megan McArdle’i artiklile The Great Stock Myth, mis hajutas ootusi ja lootusi aktsiaturgude tootlikkuse osas. Kuid kui aktsiaturgudele ei saa panustada sama agressiivselt kui varem, siis tuleb järelikult järjest suuremaid summasid kõrvale panna, mis seab aga karmid piirangud igasugustele maksutõusudele või maksusüsteemide muudatusele, kus vähegi kõrgem sissetuleku teenimist karistatakse suurema konfiskeerimisega “solidaarsuse” nimel, mis on noorema põlvkonna seas muutumas sünonüümiks püramiidskeemile.
Olen ise üritanud enda maksude maksmist optimeerida, kuid kuna sissetulekud pole just eriti kuninglikud ja maksusüsteemi lihtsus teeb loomingulisema lähenemise keeruliseks, siis on optimeerimised jäänud üpris marginaalseks. Viiendik enda sissetulekust ära maksta ei ole minu jaoks vastumeelne (vastupidiselt kohati täiesti häbiväärsele ja vastutustundetule kulutamisele), kuid kui maksudeks nõutav osakaal sissetulekust peaks oluliselt kasvama, siis ei häbeneks ma inimese nutikusest ja leidlikkusest maksimumi välja pigistada. Maksude kogumine ei ole tänapäeval kaugeltki nii lihtne kui mõnele punakamale erakonnale meeldib serveerida.
Ralf-Martin jõuab enda arvamusloo lõpus peatuda ka tõsiasjal, et tegu ei ole ainult Eesti probleemiga vaid sellega on vastamisi pea kõik OECD liikmed. Siinkohal väärib ehk mainimist Hardo Pajula naistepäeva artikkel Väike härra Euroopa ja tema saatuslik naine, mis sukeldub metafooride kirevasse maailma, et lugejale selgitada mitte ainult meil vaid terves Euroopas domineeriva mõttelaadi puudusi:
Nii nagu härra Friedemann resigneerub linnulaulu ja lillelõhna, nii võtab Euroopa eliit endale pähe muuta inimloomust ning aretada hooliva ja targa valitsuse juhtimisel kontinendi viks ja viisakas kodanik. Keldrikorrus oletatakse olematuks. Nüüd on selle uks aga irvakile vajunud ja sealt vaatavad vastu Vahemere võlakriis, demograafiline allakäik, radikaalne islam ja tasapisi toimuv põlisrahvastiku vasturadikaliseerumine.
See, et härra Friedemann ei otsinud elu, ei tähendanud veel seda, et elu ei oleks otsinud härra Friedemanni. Sama kehtib usutavasti ka tema mõistupildilise suurema venna kohta. Niisiis võib arvata, et ka aastakümneid end kohusetundlikult liberaalse humanismi vaimus harinud ning soolist, rassilist, usulist, kultuurilist jne võrdõiguslikkust edendanud väikse härra Euroopa raputab elu ise tema malbest unest.
Muhedalt ja tabavalt vormitud kirjutis. Väärib lugemist.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar