Ametnike ajenditest, riskide maandamisest riigihangetes ja kuludest pikemas perspektiivis
Igapäevaselt erinevate infrastruktuuriprojektidega tegeledes jälgin huviga ka erinevaid arenguid Eestis.
Aruvalla-Kose kaasus on olnud üks kentsakamaid ja sellega kaasnenud tipp-ametnikele kahtlustuste esitamine prokuratuuri poolt on siiani lõpliku lahenduseta. Vaatamata sellele, et MKM on läbiviinud ka distsiplinaarasja menetlused, mille järeldused tegelikult sisuga väga hästi kokku minna ei taha (soovitan lugeda ja omad järeldused teha), siis praegu jääb mulje, et kogu kaasus – prokuratuuri tasemel – lihtsalt sumbub. Küll on aga Aruvalla-Kosega seotu kõiki ametnike oluliselt pelglikumaks teinud, mille tulemusena igasuguseid suurte projektidega kaasnevaid komplikatsioone ning riske soovitakse järjest jõulisemalt töövõtjate kaela suruda.
Kahjuks on taolise lähenemise kõige suuremaks probleemiks järjest kõrgemate hindadega pakkumused uutel hangetel nende poolt, kes soovivad tööd reaalselt teha ja kõikide riskidega arvestada. Kaugeltki kõik ettevõtted ei ole aga suutelised ega valmis suuremate projektiga kaasnevaid riske maandama ja lähtuvad hinnast, mis on realistlik ainult kõige probleemivabamate stsenaariumite puhul. Kui olukord võtab mõne ootamatu pöörde, siis muutub projekt kiiresti kahjumlikuks, mis võib vabalt viia lepingu lõpetamiseni.
Viimaste nädalate jooksul näib olevat realiseerunud üks taoline stsenaarium seoses Pärnu ümbersõidu rekonstrueerimisega, kus Läti üks suuremaid teedeehitajaid SIA Binders teatas tööde ja ühtlasi lepingu katkestamisest. Peamiseks põhjuseks lepingu katkestamisel tundub olevat Koger & Partnerid suutmatus projektiga edasi minna, mis esialgu viis SIA Binders kogu lepingu üle võtmisele. Praeguseks on ilmselt lätlastele selgeks saanud, et eestlasest peatöövõtja pakkumus oli liiga madal ning tööde teostamine on planeeritust oluliselt kallimaks osutunud. Ei ole just eriti suur saladus, et Koger & Partnerid soovisid Pärnu ümbersõidu rekonstrueerimise lepingut teistele maha müüa, kuid asjata. Enamus kohalike teedeehitajaid mõistsid, et Koger & Partnerid pakutud hinnaga on tööde teostamine keeruline ja peale maksmisest ei ole keegi huvitatud.
Viimastel päevadel on Maanteeamet SIA Bindersit ja ka meediat informeerinud enda plaanist lõpetada hoopis ise SIA Binders’iga leping ja nagu täna selgub, kavatseb Maanteeamet nõuda tekitatud kahju hüvitamist ja planeerib ka leppetrahvide sisse nõudmist:
Maanteeameti pressiesindaja Allan Kasesalu nimetas summasid, mida amet kavatseb Läti ehitusfirmalt SIA Binders seoses pooleli jäänud Pärnu ümbersõidu ehitustöödega sisse nõuda, suurteks.
Kasesalu ütles BNS-ile, et amet kavatseb lepingu Bindersi ning AS-iga Koger&Partnerid lõpetada vastavalt lepingutingimustele. “Kindlasti ei jäeta kasutamata lepingust tulenevaid õigusi.” Kasesalu lisas, et lepingutingimuste kohaselt tuleb Bindersil maanteeametile kui tellijale hüvitada tekitatud kahju ja tasuda leppetrahv.
Kasesalu ütles, et nõutav täpne summa selgub lepingu lõpetamisprotseduuride käigus ja pärast kõigi ameti nõuete esitamist. “See protsess võib võtta kuid.”
Kui need summad on piisavalt “suured”, siis vabatahtlikult neid keegi maksma ei hakka. SIA Binders on ennetava lepingu katkestamisega, millega kaasnesid ka põhjendused, kus süüdistatakse muuhulgas Maanteeameti, andnud mõista, et küsimust hakatakse lahendama kohtus. Seega, Maanteeametil võib minna mõni kuu, et jõuda arusaamale sellest, kui suurt summat hakatakse lätlastelt üldse nõudma, kuid siis jõuab asi alles kohtusse. Tegu on aga keerulise projektiga, kus piisavalt nüansse, et võimaliku kohtuprotsessi aastatepikkuseks venitada. Eestlaste võimalused lätlastelt midagi peale täitmistagatise saada, mis on aga võib-olla hoopis Koger & Partneri poolt juba lepingu alguses üles seatud, on üpris väikesed.
Kui kohalikud ettevõtted on veel valmis madalamat profiili hoidma lootuses, et õnnestub mingi lahendus leida ja lahku minna kui mitte sõprade, siis vähemalt mitte vaenlastena, siis lätlaste puhul ei ole taolised lootused õigustatud. Ülemiste liiklussõlme ehituselt puksiti juba lätlased välja (kas õigustatult või mitte on eraldi küsimus) ja kui nüüd Pärnu ümbersõiduga seoses hakatakse neilt veel tõenäoliselt miljonitesse ulatuvaid hüvitisi nõudma, siis võib kindel olla, et lätlased pöörduvad enda muredega ka enda valitsuse poole.
Omades mitmete Läti ettevõttega häid sidemeid ja teinud nendega mõnede projekti raames üpris tihedalt koostööd, siis on isegi minuni jõudnud esimesed kuuldused tõsisemast ametlikust Läti poolsest huvist Eesti teedehituses toimuva vastu. Kui poliitikutel ja diplomaatidel ei õnnestu olukorda lähinädalate jooksul siluda (näiteks kahjunõude osas, mis alles hakkab kujunema), siis pole sugugi välistatud, et olukord eskaleerub rahvusvaheliseks intsidendiks, mille majanduslikud mõjud/kulud võivad olla oluliselt suuremad kui SIA Binders’i poolt soovitud täiendavad summad Pärnu ümbersõidu rekonstrueerimise lõpetamiseks. Summad, mille maksmine võis olla täiesti õigustatud kui SIA Binders’i esindajaid vähegi tõsisemalt võtta.
Kõige kahetsusväärsem olekski stsenaarium, kus kohalikud ametnikud ennast kehtestada soovivad, mille tulemusena leiavad lätlased, et neil on põhjust eestlastele samaga vastata. Eesti ametnikkondade jaoks jääks taoline kemplemine kaugeks, sest neile ei kaasneks taolistest arengutest erilisi negatiivseid tagajärgi, kuid Eesti ettevõtete võimalusi Läti riigihangetel osaleda mõjutaks see kindlasti. Lihtsalt hakatakse eestlastelt nõudma rohkem kui kohalikelt ja oledki vastamisi olukorraga, kus sa ei saa teha konkurentsivõimelist pakkumust, sest pead arvestama kitsendustega, mida kohalikel pole.
Jääb üle ainult loota, et kaine mõistus võimaldab olukorra kõiki rahuldaval viisil lahendada. Faktiks jääb, et Eesti teedehituses kaasatakse vähegi suurematesse projektidesse EL’i struktuuritoetusi ja kui siin leiavad pidevalt aset konfliktid vähegi suuremate projektidega, siis võib Pärnu ümbersõidu rekonstrueerimine osutuda meile pikemas perspektiivis oluliselt kallimaks just täiendavate kulutuste ja kõrgemate riigihangete pakkumuste näol tulevikus. Lõppude lõpuks ei ole ju riigi raha ametniku raha vaid lihtsalt ümberjagamine, mille puudujäägi likvideerimine tähendab ühte: kõrgemaid makse (või aktsiise või riigilõive) kõigile.
Categorised as: ...
Mõnevõrra üllatavalt on Õhtuleht üks väheseid väljaandeid, mis on ka lätlaste seisukoha vastu huvi tundnud:
Läti firmal on omakorda pretensioone nii ASi Koger&Parnerid kui ka maanteeameti vastu ja tänavu veebruaris ütlesid lätlased tee-ehituslepingu ühepoolselt üles. “Eesti firmal ei piisanud lepingu täitmiseks ressursse ega ka oskusi, mistõttu pidime ise lepingu täitmisel juhtohjad haarama. Oleme kandnud Koger&Parnerid töö parandamise ja maanteeameti süstemaatilise ebajärjekindluse tõttu miljon latti (ligikaudu 1,4 miljonit eurot) kahju. Ehitusjärelevalve ja tellija on meie hinnangul rikkunud üle
30 korra lepingutingimusi. Me ei saa sellises olukorras enam jätkata,” põhjendab projektist taandumist Bindersi juhatuse liige Normunds Luste. Maanteeamet eitab igasugust omapoolset lepingute rikkumist ja lõpetas lepingu tee-ehitajatega.
http://www.ohtuleht.ee/419178
Fakt on see, et lätlased tegid alapakkumise. Nad tegid seda koos Koger ja Partneritega, kuid riigihanke seisukohalt pole vahet -alapakkumine on alapakkumine.
Sellest situatsioonist on kõigil, nii hankijal, kui pakkujatel võimalik välja tulla ainult midagi kaotades!
Binders ei tahtnud või suutnud rohkem peale maksta ja nüüd mängib sellele, et Maanteeamet ja omanikujärelevalve on teinud vigu. Võibolla ongi, kuid see ei muuda alapakkumist veel kasumlikuks. Parimal juhul saavutab Binders trahvide vähendamise.
Ametnikud olid jäigad, kuid neil polnud ka erti kusagile taganeda, sest teised pakkujad, kes pakkusid kõrgemat hinda, jälgisid kogu protsessi valvsalt. Maanteeamet ja teekasutajad on juba kaotanud, nad on kaotanud terve aasta, võibolla rohkemgi! Tee on praegu märksa kehvemas seisukorras, kui enne remonti.
Ja võitjaid siin ei olegi! Ainult kaotajad.
Ainus lahendus tundub olevat, et edaspidi Riigihangete seadust ja hankeprotsessi täiustatakse nii, et alapakkumisi jääb vähemaks.
Uus leping Aruvalla-Kose teemas allkirjastatud ja suuremale summale kui esimeses pakkumisringis. Ka siin tundub, et kõik osapooled on kaotaja rollis.
Kuid muret teeb teine tendents. Ja see pole mitte ainult Eesti omapära. Tellijaks ei ole insener vaid jurist. Järjest vähem on insenerikogemuse ja taustaga inimesi tellija organisatsioonis ja järjest suuremaks kasvab tähenärijate seltskond. Järjest suureneb ka ehitusmaksumuses tähenärijate osakaal. Nii otseselt juriidilise osakonna loomise näol kui ka lepingulistele juristidele makstava kalõmmi kujul.
Vägisi tuleb meelde paralleel mitmete seaduste loojate poolelt, kus seaduse kirjutaja (loomulikult jurist) sättis osavalt sisse lõksud, mis tagasid kirjutajale mõnusa äraelamise pikaks ajaks. Alguses lihtsalt kirjutatu lahtiseletamise näol, hiljem juba otseselt lõksude kasutamise näol.