Ravivigade läbi hukkub Eestis 10, Rootsis aga 3000 inimest aastas?!
TÄIENDATUD: kommentaaridest võib leida diskussiooni ravivigade läbi hukkunud inimeste arvu tuletamise kohta rootslaste artiklis.
Esmaspäeval ilmus Päevalehes Tiina Kangro arvamuslugu Meditsiin tegeleb raha, mitte inimesega, mis juhib tähelepanu Teele Orgse magistritööle ja sellele, et uurimuse väitel kogeb Eestis igal aastal üle 12 000 inimese arstlike kokkupuudete tagajärjel kasu asemel kahju ja igal aastal võiks kvaliteetsema tervishoiuteenuse tulemusena, kus vigu tunnistatakse, teadvustatakse ja neist ka õpitakse, ellu jääda 750 inimest aastas. Arvamusloo autor ei häbene ka lahenduse suunda näitamast:
Seni kuni Eestis pole kokkulepet, et tervishoid on patsientide, mitte meditsiiniringkondade jaoks, ei saagi midagi muutuda.
Kas kujutaksite ette kaubandusvõrku, kus ostja saab oma raha eest poodelda vaid riikliku ostukassa poolt määratud kauplustes? Kuid just nii on asjad meie meditsiinis. Mängime küll turumajandust, kuid kui näiteks teie melanoomi avastab erakliinik, tuleb teil ka opereerimine ja võimalik järelravi täielikult endal kinni maksta. Teie ravikindlustusraha ei liigu mitte koos teie, vaid hoopis raviasutuste vajadustega. Meie haiglad on pea kõik vormilt eraõiguslikud äriühingud ja sihtasutused, kuid vaimses mõttes ikka veel ENSV-aegsete suurhaiglate järeltulijad, kes on harjunud tegutsema plaanimajanduses. Teenust ei osuta haiglad mitte otse patsientidele, mis võimaldaks inimestel jalgadega hääletades süsteemi korrastada, vaid võimukoridorides otsustatud mehhanismi kaudu haigekassale. Kui mõni patsient ei jää rahule, tuleb tema asemele ikkagi uus, sest limiidid on paigas ja eelarveread paberil eeltäidetud. Selle eest seisavad hea asutuste nõukogudes istuvad tähtsad isikud, poliitikud ja muud toredad tegelased.
Patsient on selles masinavärgis mutrike, raha transportimise vahend, umbes nagu puuk, kes kannab edasi entsefaliiti.
Ma olen aastatega haigekassapõhise süsteemi osas muutunud järjest skeptilisemaks ja pean seda vähegi pikemas perspektiivis täiesti ebaadekvaatseks pettusskeemiks, millest on kaotada kõige rohkem neil, kes praegu alles noored. Süsteem on keeruline, vastuoluline, jäik ja läbipaistmatu must kast, kuhu iga töötav inimene tagus igal aastal kümneid tuhandeid kroone sisse, kuid siis kui on vaja mõistliku aja jooksul inimväärikat teenust osutada ei ole raha enam kuskilt võtta. Alternatiive aga ei ole ja võrdsetele alustel luua ka ei lasta, sest nii mõnigi otsustaja on mõistnud, et patsiendikeskne süsteem õõnestaks üpris lühikese aja jooksul haigekassa tulubaasi ja kontrastne võrdlusbaas mõjuks laastavalt haigekassa usaldusväärsusele. Konkurentsi ja alternatiivide puudumine võimaldab monoliitsel süsteemil lähtuda kitsamatest huvidest, mis kahjuks haakuvad ainult mööda minnes patsientide huvidega.
Tõenäoliselt ajendatuna Tiina Kangro arvamusloost ilmus tänases Päevalehes pikem lugu samal teemal Osa ravivigu oleks välditavad, kui Eesti looks patsiendi kaitse süsteemi, mille sissejuhatusest leidub üks huvitav statistika:
Kuigi ametliku statistika järgi suri Eestis viimase 13 aasta jooksul 151 inimest meditsiinilise vea tagajärjel, võib see arv Euroopa statistikat vaadates olla mitu korda suurem.
Ehk siis aastas sureb meditsiinilise vea tagajärjel Eestis keskmiselt 10 inimest aastas. See number on eriti kentsakas ühe hiljutise The Local’i uudise valguses, mille pealkiri kuulutas lakooniliselt ‘Medical mistakes kill 3,000 Swedes a year’:
Around 3,000 people die every year in Sweden because of deficient patient safety, according to two leading doctors, who argue that Sweden needs to follow other countries in debating how to address the problem.
Jah, te lugesite õigesti. Eestist rahvaarvult 7 korda suuremas riigis, kus SKT elaniku kohta on kolm korda Eestist kõrgem, sureb igal aastal ravivigade tagajärjel 300(!) korda rohkem inimesi. See ei ole isegi enam mitte naljakas kui naeruväärselt ebaadekvaatsed tunduvad Eesti numbrid Rootsi omade kõrval. Või arvab keegi tõesti, et Eestis osutatakse raviteenuseid väiksemate rahaliste võimaluste juures Rootsist oluliselt kvaliteetsemalt?
Kiire arvutus näitab, et kui oletada, et Eestis on tegelikult ravivigade tõttu hukkunud protsendina rahvaarvust enam-vähem sama palju inimesi kui Rootsis (ja tõenäoliselt on see arv pigem suurem kui väiksem), siis peaks ravivigade tõttu hukkunuid igal aastal olema umbes 430. Ma ei teagi, kuidas seda numbrit kuidagi mõistetavaks teha…üks klassitäis lapsi igast kesklinna koolist või peaaegu Coca Cola Plaza suurima saali täis inimesi…igal aastal.
Haigekassa põhise tsentraliseeritud süsteemi puuduseks on igasuguse initsiatiivi lämmatamine, sest lisaks nõusolekule mingeid andmeid üldse koguda on vaja ka rahastust, kuid kuna raha jagatakse tsentraalselt, siis on ravivigade statistika kogumine sama hästi kui välistatud, sest sellega hakkab kaasnema ka vastutus ja siis võib juhtuda, et inimestele jõuab lõpuks kohale tõsiasi, et vaatamata üüratutele summadele, mida haigekassale on aastate jooksul makstud, võib sind ravi asemel oodata hoopis raviveast põhjustatud surm.
Teeskleme siis kõik edasi, et probleemi pole. Haigekassa ei huvitu ravi kvaliteedist ja mina ei huvitu neile maksmisest.
Categorised as: ...
Pakun sama asja välja, mis ükskord varem. Personaalse tervisekindlustussüsteemi. Riigile läheks ainutl see osa, mida vajaksid riskigrupid sh. puudega inimesed, vanemateta lapsed jne.
Juhul kus pensionisüsteem oleks ka personaalne poleks see vajalik, sest siis saaksid puudega inimesed oma pensionist ennast kindlustada.
Küll aga oleks minu arvates mõistlik, et siiski riskigruppide jaoks makstakse kui riskigruppidel on kroonilise haiguse (näiteks diabeet) tõttu püsiv ravimivajadus, antud juhul siis insuliin. Insuliin maksab tuhande krooni ringis üks pakk, milles oli vist 4 süstalt.
Arvan seda sellepärast, et krooniliste haiguste püsivkulud võivad ulatuda tuhandetesse ja luua sellega ebavõrdse olukorra puuetega inimeste seas, kus ühel on puue, ravimeid ei vaja, teisel on puue aga vajab ravimeid tuhandete kroonide loe: sadade eurode eest.
Lisaks tuleks lahti lasta sellest riigi monopoolsusest. Inimestele hirmsasti meeldib kui kõik kuulub riigile, ma ei tea miks. Sest kui midagi erakätesse antakse, siis seakisa on tarvani.
Aga siin annaks see võimaluse valida tulemusele orjenteeritud teenus paljude pakkujate seast ja igaüks otsustaks ise enda teenusepakkuja. Halvad teenusepakkujad kaoksid nagu ikka turumajanduses lõpuks juhtub.:)
Personaalse pensionisüsteemi ja puudega inimeste ise enda kindlustamise all pidasin silmas sama asja. Et kui oleks ka pensionisüsteem personaalne, siis riigile läheks riskigruppide osa. Ehk siis toitjakaotuspension ja töövõimetus pension. Ja nendest saaksid nad ise kindlustada. Aga kroonilise haiguse tõttu tekkivate püsikulude kohta arvan sama, mis üleval kirjutasin. Tahtsin lihtsalt pensioni kohta täpsustada.
Jüri, see number 3000 Rootsi kohta on siiski arvamus, mitte teaduslik fakt. Selle taga pole mingit uurimust, statistikat ega mõõtmist. Lihtsalt kaks arsti viskasid õhku numbri. Teha sellest kindlas toonis järeldusi Eesti numbrite kohta, see pole kuigi adekvaatne.
Aga vahe jääb väga suureks ka siis kui rootsi arstid arvu 10 korda liialdasid.
Siis oleks suhe 10 ja 300 olukorras kus üks riik on teisest ainult 7 korda suurem.
Siis peaks olema 10 ja 70 kui asi oleks mingis proportsioonis. Aga 300 ja 70 on omavahel üle neljakordses erinevuses, seda olukorras, kus patsiendi ravimisele on oluliselt rohkem võimalik kulutada kui meil…
Joosep: mulle tundub sinu pakutu igati mõistlik, kuid ma kardan, et sinust ja minust (ja mõnest Vabalogi lugejast) jääb väheks, et taoline süsteem realiseeruks 🙁
Mikk: kas ma väitsin kuskil, et tegu on mingi teadusliku faktiga? Ega ikka ei väitnud küll. Nii Eesti kui Rootsi numbrite allikatele on viidatud ja iga üks võib ise otsustada, kui tõsiselt neid võtta soovib. Ma ei nõustu sellega, et rootslaste numbrite taga pole mingit uurimist, statistikat ega mõõtmist. Tegu ei ole niisama arvajatega vaid teemast huvitunud arstidega, kelle poolt esitatud number ei pruugi pärineda avaldatud teadusartiklist, kuid tegu on ikkagi ekspertarvamusega.
Ja siis on meil Eesti number. Mingi kuiv statistika, mida kogutakse vaata, et kogemata ja olude sunnil. Mis täpselt raviveana arvesse läheb on aga teada valitud vähestele ja kuidas andmeid üldse kogutakse jääb samuti müsteeriumiks…müsteeriumiks, mille vastus tõenäoliselt Eesti numbrit paremas valguses vaadata ei võimalda. Kardan, et sellest numbrist jääb palju välja.
Möödapääsmatuks jääb aga tõsiasi, et tegu on suurusjärkude võrra erinevate numbritega.
Kumb on tõele lähemal?
Ma tean rootslaste artiklist, mille kohta nemad andmeid kogusid või raviveaks peavad, kuid Eesti numbri kujunemise kohta ei tea me sisuliselt midagi. Meil on lihtsalt number, mis tuleb kuskilt. Minu jaoks on siin põhjust üpris kindlas toonis järeldusi teha.
Your mileage may vary.
Jüri, rootslased jõudsid selle numbrini stiilis: “ameeriklased on arvanud, et ühel aastal võib arstide vigade tõttu surra X arv inimesi, kui nüüd teeme sama arvutuse ka Rootsi rahvaarvu kohta, siis meil võiks arstide vigade tõttu surnute arv olla Y.” Kusjuures see Ameerika vidie, mida need kaks Rootsi arsti kasutavad, pole ka eraldi uurimus, vaid lihtsalt arvamus, mis viskab õhku terve rea erinevaid numbreid, mis omavahel erinevad mitmekordselt – pealkirja jõuab neist muidugi kõige suurem (seda märkasid ka need kaks Rootsi arsti).
See Eesti 151 surmajuhtu võib tõesti olla ebaadekvaatne, aga sama moodi on ebaadekvaatne ka 3000. See pole uurimus, see pole ekspertarvamus, see on suvaline loba.
Äkki jagad allikaid Mikk, oleks abiks.
Need Rootsi arstid võtavad aluseks selle USA-s tehtud uuringu http://www.nap.edu/openbook.php?record_id=9728
See pole tegelikult originaaluurimus, vaid refereerib varasemaid ja opereerib kahe hinnangulise numbriga: meditsiinivigade tõttu võib USA-s aastas surra kuni 44 000 inimest või kuni 98 000 inimest. See 98 000 on laia publiku silmes ja ajalehtes muutunud numbriks 100 000 ja just selle 100 000 võtsid ka rootslased baasiks.
Meditsiinist põhjustatud surmade uurimine on tegelikult aga väga vastuoluline, seda on vähe uuritud ja kui on püütud uurida, siis võivad tulemuste vahed olla mitmekordsed.
Rootslaste välja käidud 3000 on sama ebaadekvaatne kui Eesti a51, mitte sellepärast, et 3000 oleks ilmtingimata vale, vaid lihtsalt sellepärast, et me ei tea – infot on kogu selle teema kohta karjuvalt vähe.
Viide oli abiks. Ma lisan omalt poolt veel rootslaste artiklile viite, millega GoogleTranslate saab suht hästi hakkama:
http://www.gp.se/nyheter/debatt/1.603203-sjukvarden-har-ett-stort-kvalitetsproblem-att-losa
Aga siiski.
Mulle tundub, et sa oled rootslaste suhtes natuke ülekohtune ja USA artikli osas veel eriti. Ma olen nõus sellega, et ravivigade tõttu hukkunute puhul oleks mõistlikum olnud välja tuua vahemik, mille alumine piir võib olla poole väiksem numbrist, millest rootslased enda riigi jaoks sarnase numbri tuletasid.
Ma ei ole aga nõus sellega, et ameeriklaste “To Err is Human” on arvamus. Mina julgeks seda isegi metauuringuks kutsuda, kindlasti aga kokkuvõtvaks ja informatiivseks artikliks. Esitatud numbrid pärinevad teadusartiklitest (viidatud) ja seal on juba arvudele antud võimaliku kõrvalekalde tõenäosus ja suurus. Kusjuures “To Err is Human” autorid ei kasuta tõenäosusvahemiku ülemist numbrit.
Erinevused tulenevad metoodikast, ajast ja piirkonnast, kus uurimused on läbi viidud ning tulemused on ikkagi samas suurusjärgus, mis minu jaoks tähendab, et tegu ei ole päris laest võetud või ebarealistlike numbritega.
Ma ei tahaks hästi ka nõustuda sellega, et rootslaste jutu puhul on tegu suvalise lobaga. Tegu on Rootsi arstidega, kes on teadlikud sellest, kuidas Rootsis ravivigasid kajastatakse ning käsitletakse. Kui nad on ameeriklaste uurimusest teadlikud, siis väitlusartikli jaoks on tegu täiesti adekvaatse ekstrapolatsiooniga, mis vajab mingit ümber lükkamist enne lobaks tembeldamist.
Ma jään ka arvamuse juurde, et eestlaste number on oluliselt ebaadekvaatsem kui rootslaste oma ja kui Eestis viidaks läbi uurimus sarnastel alustel USA uuringutega, siis võib tulemus olla ootamatult sünge.
Kindlasti nõustun sinuga, et infot ravivigade ja nende tagajärgede kohta on vähe ja võiks rohkem olla, kuid täpsema info puudumine ei tee veel igati adekvaatsestest uurimustest ekstrapoleerimist kuidagi ebaadekvaatseks.
Mul on hea meel, et sa küsimuse tõstatasid. Panen viite sellele diskussioonile selle postituse algusesse.
Jüri, põhimõtteliselt on see number saadud ühe aastast 1984 (sic!) pärit New-Yorgi osariigi kohta tehtud andmetöötluse põhjal. Selle alusel on ameeriklased ise 15 aastat hiljem ekstrapoleerinud kogu riigi peale ja saanud 98 000. Nüüd tulevad rootslased aastal 2011 ja teevad 1984. aasta New Yorgi osariigi numbritest tulenevalt järelduse 3000 inimest Rootsis.
See, et need kaks rootsi arsti on eksperdid ei ole tähenda siin midagi, vastupidi, ekspertide-teadlastena peaksid nad ka ise aru saama, et tegu on absurdse lahmimisega, mis ei kannata välja mittemingisugustki teaduslikku kriitikat.
Veel kord, ma ei ütle, et number 3000 on vale, ma ei ütle ka seda, kas reaalsus on suurem või väiksem, ma lihtsalt ei tea seda. Ma olen ka sinuga nõus, et suure tõenäosusega on ka Eesti ametlik statistika liiga väike, aga ikkagi – meil pole ka mingit alust, isegi suurusjärgu põhiselt arvata, milline võiks olla korrektne number.
Aga omalt poolt ma selle teema ka lõpetan.