VABALOG

Endise “Turisti” valuutapoe omaniku kaitseks ametnike omavoli eest

Eelmisel nädalal sattusin lugema artiklit Ärimees kaebas ministeeriumi muinsuskaitsevaidluse pärast kohtusse, kust mitte just eriti üllatavalt selgus, et endise “Turisti” valuutapoe, mis asub Tartu maantee ääres, kultuurimälestiseks kuulutamisega ei ole nõus hoone omanik, kes on asja kohtusse andnud. Ma jään huviga ootama kohtuprotsessi tulemusi, mis loodetavasti kinnitavad, et hoone omanikule peab jääma õigus enda omandiga teha, mida ta tahab ja taoline ümber nurga natsionaliseerimine ei ole kellegi huvides. Loodetavasti võimaldab järgnev paremini mõista, miks ma just nii arvan:

1. Kui inimene on kinnisvara soetanud ühtedel tingimustel ja tal ei olnud mingit juriidilist alust arvata, et kinnisvarale seatakse hiljem täiendavaid piiranguid, millega arvestada ostu-müügi tehingu ajal, siis ei ole hoone ühepoolselt kultuurimälestiseks kuulutamine õigustatud. Kui kultuuriministeeriumi ametnike hinnangul on tegu sedavõrd olulise hoonega, siis oleks see tulnud omanikult välja osta või jõuda temaga kokkuleppele mitte seada olulisi piiranguid tema omandiõigusele.
2. Taoline ümber nurga riigistamine võimaldab muu hulgas vältida ka diskussiooni hoone kultuurimälestiseks kuulutamise üle, sest mingi otsuse vastuvõtmine ei lähe otsustajatel midagi maksma. Kui tegu oleks hoone omanikult välja ostmisega, siis oleks saanud arutleda hinna üle ja muu hulgas oleks saanud kaaluda ka seda, kas tegu on sedavõrd olulise hoonega, et kulutada miljoneid eurosid ebasümpaatsele ja ebapraktilisele hoonele. Kas hoone välja ostmiseks vajalikule summale oleks leidunud alternatiivseid ja märksa mõistlikumaid rakendusi? Vähemalt oleks hoone ostmine sundinud ametnike kaaluma ja põhjendama taolisi kulutusi ning mitte nii sundima hoone omaniku kõiki kulusid kandma.
3. Omaniku õigustele on praegu sisuliselt kultuuriministeeriumi ametnikud, kes muide elavad maksumaksjatelt kogutud rahast, kelle hulka kuulub ka hoone omanik, sülitanud. Ei mingit arvestamist sellega, et hoone ostmisel ja ostuhinna määramisel võis oluline roll olla kinnistu asukohal mitte aga hoonel. Praeguse seisuga pole mingit alust arvata, et kinnistu eest tasutud summa ei kajastanud ka kinnistu potentsiaalset kasutust hoopis kõrghoone jaoks piirkonnas, mis on üks väheseid (kui mitte ainus) Tallinnas, kus on võimalik ehitada üle kahekümne korruse. Kui ei midagi muud, siis jääb hoone omanikule õigus esitada kultuuriministeeriumile nõue saamata jäänud tulu eest, mis ulatuks miljonitesse. Ma julgen väita, et neid inimesi, kes oleks valmis saamata jäänud tulu hoone omanikule kompenseerima, sama hästi kui ei ole.
4. Lisaks tulude poolele vajab tähelepanu ka kulude pool.  Hoone kuulutamisel kultuurimälestiseks seatakse omanikule ka täiendavaid kohustusi. Ruumiplaneeringu muutmist on oluliselt kitsendatud, remondi- ja hooldustöödel kasutatavate materjalide nagu ka tegijate valikut samuti ning hoolduskulud peab samuti kandma hoone omanik. Kui tegu on tänu kultuurimälestiseks kuulutamisele hoonega, mis on omaniku  jaoks kahjumlik, siis omaniku jaoks jääb ainsaks võimaluseks sinna võimalikult vähe raha panustada ja lasta hoonel laguneda. Mitte kütta ega hooldada ega remontida…ehk isegi loota, et see lõpuks lammutatakse ohtlikkuse tõttu. Seni oleks aga lagunev hoone nagu mädapaise, keset muidu esindusliku piirkonda. Paar aastat tagasi kirjutasin sellest, et nõukogude nostalgial on oma hind ja endise “Turisti” valuutapoe kaasus ei erine just palju näiteks linnahallist.
5. Mulle tundub, et muinsuskaitse nõukogu liikmed pole vaevunud enda otsuse tagajärgede üle vähegi põhjalikumalt mõtlemast. Sisuliselt on ju praegu tegu väga selge sõnumiga kõigile arendajatele. Kui ehitad arhitektuuriliselt erilise või silmapaistva hoone, siis võib mõnekümne aasta pärast juhtuda, et sinu hoone kuulutatakse kultuurimälestiseks ja sisuliselt oled kõigist õigustest ilma, ainult kohustused jäävad. Kahjuks on suuremate kinnisvara projektide tasuvusperiood mõõdetav aastakümnetes, mis seab arendajad olukorda, kus ainuüksi enda omandi säilitamise jaoks on vaja arvestada piisavalt ebaatraktiivse välimusega, et vajadusel oleks võimalik kinnistu kellelegi edasi müüa, kes saab ka lammutamisega arvestada. Samal ajal ilmub aga ajalehtedes nende samade muinsuskaitse nõukogu liikmete arvamuslugusid, kus hädaldatakse arhitektuurselt silmapaistvate arenduste puudumise üle. Tõsiasi, et arvamuslugusid vääriva olukorra on nad enda otsustega vähemalt osaliselt ise põhjustanud, jääb neil endil märkamata.
6. Kahjuks võib samadel alustel, mis endise “Turisti” valuutapoe puhul, kultuurimälestisteks kuulutada ka eramuid. Kui antud juhtumi puhul jääb kohtus õigus kultuuriministeeriumile, siis tasub kõigil endale kodu ehitajatel olla samuti tähelepanelik. Kui ehitad endale liiga kena kodu, siis võid sellest ühel hetkel ilma jääda või vähemalt arvestada sellega, et hoone müümisel ei ole erilist  lootust enda investeeringut tagasi teenida. Kui läheb hästi ja raha jagub, siis ei pruugi see olla probleem, kuid finantskriis demonstreeris elegantselt, et mitte kõik ei ole meie endi võimuses. Kahju, kui toimiva turumajanduse jaoks vajalikud omandiõigused asenduvad mingi “nõukogu” suvaga, mis suurendab ebakindlust ja määramatust.

Minu tegelikult suht lihtsaks kokkuvõtteks jääb, et eraomandiga ei saa sedavõrd meelevaldselt ja suvaliselt ümber käia kui kultuuriministeeriumi juures tegutseva muinsuskaitse nõukogu liikmed näivad arvavat. Ilma omaniku loata ja tema huvidega arvestamata võib mõne suvalise hoone kultuurimälestiseks kuulutamisega kaasneda ulatuslik kahju, mida on võimalik mõista ja ehk isegi ennetada läbirääkimiste teel. Lõppude lõppuks ei pakutud kinnistu ja seeläbi hoone omanikule isegi mingit võimalust kogu kupatus kultuuriministeeriumile müüa vaid selle asemel saadeti kirju ja lihtsalt otsustati.

Nii, kallid kodanikud, õigusriigis ei tehta ja ma loodan, et kohtus tehakse see ka asjaosalistele ametnikele selgeks.

Tagged with:

Categorised as: ...