VABALOG

Stiglitz ja Krugman: kui maailmavaade on tegelikusest olulisem

Ilmselgelt ei jagata Nobeli mälestusauhindu majandusteaduses päris kõigile vaid ikkagi inimestele, kes on läbi enda akadeemilise panuse andnud tugeva tõuke teadusharu edasisele arengule. Kahjuks ei taga aga tunnustatud auhinnad, et tulevikus ei võiks nende auhindade saajate sõnavõtud muutuda äärmiselt politiseerituks ja sedavõrd tendentslikuks, et vähegi kriitilisemalt mõtlevate inimeste jaoks ei ole need enam sõnavõtud, mida just eriti tõsiselt tasub võtta.

Hiljuti on enda üldsõnalise ja üleoleva retoorikaga silma paistnud nii Joseph Stiglitz kui Paul Krugman. Mõlemad on progressiivsete  (loe: sotsiaaldemokraatlike) vaadetega mehed, kes näivad olevat järjest rohkem huvitatud enda maailmavaatelise tõe kuulutamisest, isegi kui selleks tuleb hakata realistlikumaid tõlgendusi hülgama.

Millest siis ikkagi jutt?

Joseph Stiglitz avaldas hiljuti Vanity Fair’is artikli Of the 1%, by the 1%, for the 1%, mis peatub sissetulekute ebavõrdsusel USA’s ja sellega kaasnevatel probleemidel, mis Stiglitzi hinnangul väljenduvad eelkõige poliitilise võimu järjest ulatuslikumas koondumises väikese ja rikka eliidi kätte, mis on eelkõige huvitatud enda huvide kaitsmisest. Kahjuks on aga Stiglitz üpris lohakalt ja tendentslikult valinud statistikat, mida kasutab argumendi toetamiseks. Järeldused, mis taolise lohakuse tulemusena rõhutamist leivad jäävad aga üpris kaugel adekvaatsest. Kui problemaatiline on Stiglitzi sissetulekute ebavõrdsuse käsitlus koos sellest tulenevate järeldustega  on õnneks lahti seletatud Scott Winshipi poolt postituses Nobel Laureate Joseph Stiglitz is All Sorts of Wrong on Inequality ja Will Wilkinsoni poolt postituses Stiglitz and the progressive Ouroboros.

Krugmani järjest süvenevast politiseeritusest, mis pimestab teada järjest sagedamini reaalsusele ja sunnib tegelema pigem sõnademängu kui seisukohtade selgitamise ning tõsiselt võetava kriitikaga, on Vabalogis leidnud piisavalt kajastamist.  Hiljuti ilmus aga New York Magazine’is pikem portreelugu Krugman’ist, mis võimaldab mõnevõrra paremini mõista, mida ja miks mees teeb. Võtmefraasiks näib siin olevat “lapsepõlve nostalgia” (laialt levinud ka Eesti sotsiaaldemokraatide seas), mis võimaldab noorusaastaid näha ilusama ja õiglasemana kui nad tegelikult olid. Megan McArdle juhib enda postituses The Good Old Days tähelepanu sellele, kui valikuline on Krugman’i mälu ja kui suures ulatuses tema lapsepõlveidüll tegelikult toetus naiste piiratud võimalustel väljaspool kodu samas kui Alex Tabarrok ei pea ülesliigseks meelde tuletada enda postituses The Lost Eden of Childhood. Not Lost. Not Eden. , et rassiline segregatsioon võimaldas “ilusamat” lapsepõlve ja tänapäeva laste elu on märksa keerulisemaks tehtud lastevanemate endi kohati paranoiaks kalduva ohutusmaania tulemusena.

Boonusena võib lugeda aga Will Wilkinsoni postitust Diagnosing Krugman, mis peatub Krugmani hiljutisel väitel nagu ei ole tervishoiuteenuste kasutajate puhul tegu “tarbijatega” ja hargneb sealt edasi arutluseks selle üle, kas osa inimesi (antud juhul Krugman) üritab kaubanduslike suhteid läbi tabuks kuulutamise osadest valdkondadest välja tõrjuda – maksku, mis maksab ja ilma asja sisusse süvenemata või tagajärgi kaalumata.

Nii Stiglitzi kui Krugmani ümber käivad diskussioonid on õpetlikud ja käsitlevad küsimusi, mis tunduvad asjakohased ka Eestis. Kahju ainult, et Eestis sarnane diskussioon oluliselt primitiivsemal tasemel käib.

Tagged with:

Categorised as: ...