Abistamise kohustuse üllatuslikkusest
Mitte just eriti üllatuslikult selgus eile, et enamus eestlasi ei ole kreeklaste finantsilisest abistamisest sugugi vaimustatud. Pigem vastupidi. Valitsusele võiks see olla mõttekoht, kust minu arvates ainuke õige järeldus on, et kreeklastelt tuleb häälekamalt reforme nõuda. Ühtlasi oleks kõigil põhjust ennast juba praegu harjutada mõttega, et ainus, mida kreeklastelt on lootus finantsabi vastu tagasi saada, on liberaliseerivad reformid ja ulatuslikum erastamine mitte aga intressiga tagasimaksed mõne aasta pärast.
Ega tegelikult Eesti valitsusel tõsiselt võetavaid alternatiive kreeklaste abistamisele ei ole, kuid mulle tunduvad natuke liiga üleolevad Jürgen Ligi sõnavõtud:
„Ei saa olla üllatus, et ELi liikmelisusega ei kaasne ainult Saksa maksumaksjalt saadud abiraha, vaid vahel ka mõni kohustus,“ lausus Ligi. „Pole vaja rahvalt uuesti küsida, kas pooldate kuulumist ELi, küll aga selgitada, et Eesti ei lähe ühtki võlgnikku üleval pidama.“
Eee..saab ikka küll üllatus olla, kui Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 125 võib selgelt lugeda:
Liit ei kanna vastutust ega võta enda peale liikmesriikide keskvalitsuste, regionaalsete, kohalike või muude avaliku võimu organite, teiste avalik-õiguslike isikute või riigi osalusega äriühingute kohustusi; eelöeldu ei piira vastastikuste finantstagatiste andmist konkreetse projekti ühiseks teostamiseks. Liikmesriik ei kanna vastutust ega võta enda peale teiste liikmesriikide keskvalitsuste, regionaalsete, kohalike või muude avaliku võimu organite, teiste avalik-õiguslike isikute või riigi osalusega äriühingute kohustusi; eelöeldu ei piira vastastikuste finantstagatiste andmist konkreetse projekti ühiseks teostamiseks.
Taoline ükskõiksus seaduste ja lepingute vastu on üks peamisi põhjuseid, miks Kreeka on sellises supis nagu ta täna on – stabiilsuse ja kasvu paktile vilistamine peaaegu kõigi liikmesriikide poolt lõi olukorra, kus kõik pidasid iseenesest mõistetavaks, et kokkulepped pole mitte täitmiseks vaid näitamiseks.
Kui lepingutesse ja kokkulepetesse suhtutakse sedavõrd meelevaldselt, siis läheb natuke keeruliseks sama naiivselt edasi uskuda, et kui näiteks kreeklastega midagi kokku lepitakse, siis sellest ka kinni peetakse. Kusjuures kõik märgid viitavad sellele, et kreeklased on valmis finantsabi saamiseks midaiganes lubama, kuid mis reaalselt teoks saab on juba rohkem teisejärguline küsimus. Mõni ime, et kreeklastelt reaalseid tegusid nõutakse enne kui rahakraanid jälle lahti keeratakse.
Tulles tagasi kreeklastele pakutava finantsabi legaalsuse juurde, siis eelmise aasta juulist pärineb üks pikem, kuid mõnevõrra sügavamale olukorra juriidilistesse detailidesse tungiv analüüs (pdf), mis on kõige põhjalikum ülevaade finantsabi legaalsusest, mille otsa mina olen sattunud. Kusjuures analüüsist selgub kuivõrd keeruliseks on süsteem aetud ja kuidas riiklike garantiidega turgudelt raha kokku aetakse. Huvitav, kuid ühtlasi ka natuke hirmutav…eriti kui tagasi maksmine keeruliseks osutub.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar