Tallinna Vesi: üks teema, viis erinevat kajastust
Kes meist ei tahaks midagi saada tasuta? Ja kui on tunne, et võiks tasuta saada nagu näivad paljud inimesed arvavat vee kohta, siis tundub iga hind liiga kõrge.
AS Tallinna Vesi on üks nendest ettevõttest, mille tegevuse ja majandustulemuste kohta näib igal tallinlasel olevat midagi öelda ja seda isegi siis, kui midagi mõistliku öelda pole. Nii mõnegi jaoks tundub iseenesest mõistetav, et vesi on tasuta (tuleb ta ju taevast või maa seest, on ta ju meie kõigi oma jne.) ja veega varustamise eest kasumi teenimine on vaata, et kriminaalne tegevus. Taoline suhtumine on teadmatuse ja ükskõiksuse tõttu mõistetav, kuid mõned inimesed võiks siiski natuke pingutada ning enda silmaringi laiendada.
Jutt käib loomulikult ajakirjanikest, kes AS-i Tallinna Vesi tegevust ning majandustulemusi kajastavad ja kellest enamus teeb seda kahetsusväärselt pealiskaudselt, sageli veemajanduse olemusse süvenemata. Heaks näiteks on erinevate kohalike väljaannete reedel avaldatud AS Tallinna Vesi pressiteate kajastus, kus sama informatsiooni õnnestus edasi anda üllatavaltki erinevalt, eriti pealkirjades:
- Tallinna Vee poolaasta kasum mitmekordistus (E24/PM)
- Tallinna Vee puhaskasum kasvas aastaga 2,7 korda (ERR)
- Tallinna Vee poole aasta kasum oli 9,5 miljonit eurot (Delfi)
- AS Tallinna Vesi lepinguline põhjendatud tulukus jääb 6,2 protsendi tasemele (EPL)
- Tallinna Vee kasum vähenes 2,7% (ÄP)
Üritasin pealkirjad järjestada nii, et kõige tõsisemalt võetavam artikkel (Äripäev) on toodud viimasena.
Iseenesest ei ole ükski pealkiri vale, kuid paljude lugejate (vähemalt kommentaare vaadates) ja isegi artiklite autorite arusaamad kasumi kujunemisest ja kajastamisest näivad olevat masendavalt pealiskaudsed. Kui juba sellel teemal kirjutada, siis võiks selgitada, et pikaajalise lepinguga kaasnevad kohustused ja riskid ning erastamise eest tasutud summadel on ka alternatiivkulu, millest on tingitud lepingusse sisse kirjutatud põhjendatud tulukuse määr.
Erastamise üheks peamiseks eesmärgiks oli muuta Tallinna Vesi tõhusamaks ettevõtteks, kus omanike huvi kasumit teenida ajendab neid otsima lahendusi, mis võimaldavad kokkuhoidlikumalt majandada samas tagades lepingus kokku lepitud tasemel veevarustus ja -kvaliteet. Taoline lähenemine võimaldab vähendada raiskamist, kasutusele võtta uuemaid ja kokkuhoidlikumaid lahendusi ning korraldada ettevõtte tööd võimalikult tõhusalt sealhulgas kasutades ära ka oskuslikumast finantsplaneerimisest tulenevaid võimalusi.
Alternatiiv erastamisele ei olnud kunagi “tasuta” vesi kõigile vaid märksa bürokraatlikum ja paindumatum organisatsioon, millel puuduksid igasugused ajendid enda tegevust põhjalikumalt planeerida nii personali kui finantsvahendite osas, kasutusele võtta uuemaid tehnoloogiaid või lähtuda klientide huvidest. Erastamisele samaväärse veevarustus ja -kvaliteedi taseme saavutamine nõuaks aga munitsipaalettevõttelt, kus on märksa suurem roll poliitilistel kaalutuste, rohkem ressursse, sest majandusliku otstarbekuse kaalutlused oleks teisejärgulised. Tulemuseks oleks märksa kõrgem veehind või loobumine veevarustuse ja -kvaliteedi nõuetest, millest avalikkus ei saaks üldse teadagi. Loomulikult ei saa välistada omavalitsuse poolset vee hinna doteerimist, kuid see tähendaks teiste omavalitsuse poolt osutatavate teenuste rahastamise vähendamist või maksude tõstmist, mis sisuliselt tähendaks ikkagi kõrgemat veehinda kõigile.
Eelnev ei ole päris niisama jutuks vaid ka põhjaliku uurimist leidnud valdkond. Kes tunneb teema vastu sügavamat huvi võib alati akadeemilise kirjanduse poole pöörduda, kuid kes soovib enda silmaringi laiendada ja veemajandus dünaamikat paremini mõista võiks alustada Lynne Kiesling’u kahest pikemast ent siiski kokkuvõtlikust postitusest:
- Water Privatization I: Ownership and Operation
- Water Privatization II: Pricing Promotes Efficiency and Conservation
Categorised as: ...
Hea postitus ja tähelepanek. Kui vaid rohkem inimesi Vabalogi loeks 🙂