VABALOG

Suhkruhinna kujunemisest Eestis – selgitavalt

Üks selle suve  populaarsemaid ajalehes ilmuvate artiklite tüüpe näib olevat “Eestis on kauba X hind Y korda riigi Z sama kauba hinnast kõrgem”. Eriti hästi lähevad kaubaks just suhkruhinda kajastavad artiklid. Isegi moosikeetjatest psühholoogid näivad olevat suhkruhinna kujunemisega üllatavalt hästi kursis ega pea paljuks sellest isegi arvamuslugusid kirjutada.

Nii võis lugeda täna Avo-Rein Tereping’i heietust Soome suhkru hinnast. Tereping toob muu hulgas välja hulga tsitaate Postimehes ilmunud artiklitest ja siis lajatab, et tema pole nende selgitustega nõus, mille järel hakkab üleolevalt õpetusi jagama tegelikult isegi mitte väga huvitudes, miks ikkagi suhkru hind on Eestis Soomest kõrgem.

Ma ei tea, milles täpselt on probleem – kas osad inimesed leiavad, et nad peavad kaupa saama neile meelepärase hinnaga või pole müüjate esindajad suutnud olukorda selgitada. Kohe kindlasti ei ole aga suhkur see, mis kauplejatel “suurt kasumit” võimaldab teenida. Põhjuseid suhkruhinna erinevusteks Soome ja Eesti vahel on mitmeid, kuid ehk väärivad natuke valgustamist kulutused, mis tuleb teha enne kui tänapäeval saab üldse midagi müüma hakata.

Vaba turumajanduse tingimustes on ettevõtjal võimalus küsida kauba eest täpselt nii palju, kui inimesed on nõus maksma ja kui see ei meeldi, siis keegi ei takista austatud psühholoogil või suvalisel teisel hädaldajal turule sisenemast – ainult tulge ja müüge enda suhkrut, just sellise hinnaga nagu õigeks peate. Nii pea kui hakata aga tõsisemalt müügiga tegelemisele mõtlema, selgub, et pole see  odavalt suhkru müümine Eestis nii lihtne midagi:

1. Enne ettevõtlusega alustamist tuleb registreerida ennast äriregistris, mis ei pruugi olla ajamahukas tegevus, kuid võib seda siiski olla – täna on osaühing võimalik luua ilma rahalise sissemakseta, kuid kuna nagunii tuleb kaupa osta, siis on mõistlik esimene suurem ports raha algkapitali jaoks välja käi. Ühtlasi on põhjust asuda endale raamatupidajat otsima, sest sinu tegevuse vastu hakkab kohe huvi tundma statistikaamet, kelle aruandeid on piisavalt palju, et hakata hõivata väärtusliku aega, mille jooksul sa põhitegevusega tegeleda ei saa.
2. Kui äriregistri registreering olemas tuleb leida müügipind, mis asub piirkonnas, kuhu suured suhkrusõbrad ja moosikeetjad on üldse valmis sinu odava suhkru järgi tulema, mille tulemusena tekivad juba esimesed otsinguga seotud kulud – kui mitte rahas, siis ajas, mis võimaldaks aga raha teenida.
3. Kui asukoht enam-vähem valitud, siis tuleb kas ruumid rentida või ehitada ja seda kaubanduspinnaks sobivas hoones, mis kohe kitsendab valikut ning hakkab ka hinda üles lükkama, kuid kuna soov on suhkrut võimalikult odavalt müüa, siis kaasnevad ruumide leidmisega samuti otsingukulud – peamiselt aeg ja transpordikulud.
4. Kui ruumid leitud, siis tuleb kaubandustegevuse seadusest tulenevaid nõudeid täitma asuda, mis ulatuvad nõuetele vastavate tingimuste loomisest (toiduainete müümisele on üpris karmid nõuded) ja piisavalt koolitatud personali (kuulutused, vestlused, lepingu sõlmimine ja töötajate registreerimine erinevates ametkondades) olemasolust kuni erinevate tõendusdokumentide kogumise ja säilitamiseni (täiendav mööbel ja tõenäoliselt ka seif), mille järel tuleb ka ennast majandustegevuse registris väikese tasu eest registreerida. Kõigi nende nõuete täitmisega kaasnevad omad kulud, millest mõned on väiksemad ja teised suuremad, kuid kokku tuleb siit juba päris kopsakas summa.
5. Kui eelnevalt mainitud kulutused saab suhkrusõber ilma täiendava finantseeringuta tehtud (pigem mitte, mis tähendab, et ta on võtnud laenu ja peab nüüd arvestama ka intressikuluga), saab ta hakata mõtlema reaalselt kauba soetamisele ja kui ta veel pole endale raamatupidajat palganud, siis nüüd on selleks viimane aeg.
6. Alles nüüd saab suhkrusõber hakata mõtlema sellele, kust üldse suhkrut saada sellise hinnaga, et kõik eelnevalt tehtud kulutused ja ka püsikulud (ruumid ja personal) oleks kaetud. Oletame, et ta on Soomes käinud ja näinud, et seal saab poest “odavalt” suhkrut, kuid see tähendab ju transpordikulutusi ning organiseerimist (üks inimene müüjale lisaks), mis kõik võtab nii aega kui raha. Keegi peab reaalselt suhkru järgi minema maksma laevapileti, sõiduki ja kütuse eest.
7. Siinkohal on aga suhkrusõber sunnitud numbreid kokku lööma ja enda suureks ehmatuseks avastab ta, et isegi orienteeruvalt 1 euro/kg suhkrut ostes ja seda ligi kolm korda kõrgema hinnaga müües on marginaalid pehmelt öeldes tagasihoidlikud ning ainuüksi püsikulude katmiseks – rääkimata investeeringutest ja kasumist, mida tahaks endale maksta – tuleks kuus müüa kümmekond tonni suhkrut (ja see on veel tagasihoidlik arvestus).
8. Isegi Soomes ei hoia poed suhkrut kümnetes tonnides, seega tuleb seda veel mitmest poest kokku hakata ostma või pöörduda hulgimüüjate poole, kes annavad aga üpris kiiresti mõista, et nad on valmis äärmiselt soodsa hinnaga (oletame 0,5 eurot/kg) suhkrut müüma kui oled valmis sõlmima pikaajalise lepingu ja ostma iga kuu 50 tonni.
9. Kui eelnev asjade käik pole veel läbinähtavalt mõistetavaks teinud, et suhkru müümine ei ole tegevus, mis jaekauplustes üksikute kilode kaupa müües ennast eriti õigustaks või väga kasumilik oleks, siis oletame, et meie suhkrusõbral on õnnestunud esimesed kümmekond tonni suhkrut Eestisse tuua. Et keegi sellest üldse teada saaks on aga vaja alustada turundust ja kuna peamised moosikeetjad ei ole just sotsiaalmeedia kõige aktiivsemad kasutajad, siis tuleb ka turundusse investeerida.
10. Lisame siia kõige otsa ka tõsiasja, et moosi keedetakse mõned üksikud kuud aastas, et inimesed ei hakka ühe eurose kokkuhoiu nimel teise linna otsa sõitma ja saame olukorra, kus võib väita, et Eestis on suhkru hind täiesti mõistlikult tasemel, võimalik, et isegi madal.

Eelnev näide on ekstreemne (isegi psühholoogile peaks selge olema, et ainult suhkruvahendamisest ära ei ela), kuid mitte väga kaugel tõest. Kohalikus jaekaubanduses on suhkruhinnad kõrgemad mõjuvatel põhjustel, mille vastu tasuks ka ninatarkadel psühholoogidel juba ainuüksi enda silmaringi laiendamise nimel huvi tunda:

• kohaliku turu tagasihoidlik suurus, mille tulemusena ei ole mõtet sõlmida pikaajalisi lepinguid, sest tegu on hooajalise tarbimisega ja suhkru tagasihoidliku hinna tõttu ei moodusta see kellegi ostukorvist piisavalt suurt osa, et selle nimel kõige soodsamaid pakkumisi aktiivselt jahtida;
• iga poe kaubanduspind on piiratud ja selle kaubanduspinna hõivamine suhteliselt madalaväärtuselise kaubaga on parim viis ennast pankrotist leida, mis tähendab kõrgemaid marginaale ja seeläbi kõrgemaid hindasid suhteliselt odavamatele toodetele;
• Eesti jaekaubandusvõrk ja seda varustav hulgikaubandusvõrk on saanud areneda ning spetsialiseeruda alles viimased paarkümmend aastat ja selle tulemusena on suutlikus tarbijaid varustada kaubaga sarnaste hindade juures, mis Soomes, alles välja arenemas, sest baas inimeste ostuharjumuste hindamiseks on alles kujunemas ja kiirete majanduskeskkonna muutuste tõttu ka keeruliselt ennustatav;
• lühiajalised lepingud tähendavad, et suuremad kõikumised maailmaturuhindades väljenduvad märksa kiiremini kõrgemates hindades Eesti tarbija jaoks – Eestis tarbitavad suhkrukogused lihtsalt ei ole piisavalt suured, et õigustada nii personali- kui otsingukuluseid, mis oleksid vajalikud pikaajaliste lepingute sõlmimiseks…vähemalt esialgu.

Mis on kogu eelneva jutu iva? Eks ikka see, et ei tasu päriselt tõsiselt võtta kõiki neid võrdlusi Soome või Saksamaaga kui  jutt läheb üksikute kaupade hindadele, millest paljud ei ole võrreldavad ning millest enamuse hind on Eestis kõrgem mõjuvatel ja tegelikult üpris loogilistel põhjustel. Lõppude lõpuks ei tasu päris iga lammast, kes häält teeb, tõsimeeli kuulama jääda…või tema kirjutisi avaldada.

Tagged with:

Categorised as: ...