Asümmeetrilisest mõistmise illusioonist
The illusion of asymmetric insight makes it seem as though you know everyone else far better than they know you, and not only that, but you know them better than they know themselves. You believe the same thing about groups of which you are a member. As a whole, your group understands outsiders better than outsiders understand your group, and you understand the group better than its members know the group to which they belong
The researchers explained this is how one eventually arrives at the illusion of naive realism, or believing your thoughts and perceptions are true, accurate and correct, therefore if someone sees things differently than you or disagrees with you in some way it is the result of a bias or an influence or a shortcoming. You feel like the other person must have been tainted in some way, otherwise they would see the world the way you do – the right way. The illusion of asymmetrical insight clouds your ability to see the people you disagree with as nuanced and complex. You tend to see your self and the groups you belong to in shades of gray, but others and their groups as solid and defined primary colors lacking nuance or complexity.
David McRaney kirjutab sellest, kuidas meil kõigil on kalduvus arvata, et mõistame teisi paremini samas leides, et nemad ei mõista meid kaugeltki nii hästi kui meie neid. McRaney illustreerib enda mõttekäiku ka ühe huvitava näitega eksperimendist, mis viidi läbi 1954. aastal kahe grupi poistega ühes suvelaagris.
Vahel väärib meeldetuletamist, et eksida on maru lihtne ja meil kõigil on kalduvus enda veendumustes olla kindlamad ja pidada neid teadlikumaks, kaalutletumaks ja paremini argumenteeritumaks kui teiste omi – eriti kui neid veendumusi saab väljendada anonüümselt või autoriteetselt positsioonilt, mis saab toetuda vägivalla ähvardusele. Mõni kord väärivad natuke kriitilisemat vaatlust faktid ja informatsioon, millele toetub meie arusaam meid ümbritseva maailma omavahelistest seostest.
Minu jaoks järeldub taolisest maailmakäsitlusest, et võimalikult paljudele inimestele tuleks anda vabadus tegutseda enda parema äranägemise järgi seni kuni nad teiste sarnaseid vabadusi ei riiva ning üksikute soovid läbi tsentraliseeritud keskvalitsuse teistele vägivalla ähvardusega ette kirjutada, kuidas elada enda elu, mida soosida ja mida mitte, kellelt võtta ja kellele anda ei ole õigustatud, kui seda ei suudeta teha läbi vägivallatu veenmise ning läbi vastastikuste vabatahtlike kokkulepete. Ja kui ei suuda veenda, siis äkki on põhjust endalt küsida, mida sa arvad teadvat ja kelle kohta – teha ruumi võimalusele, et äkki sa lihtsalt ei tea kõike?
Kui David McRaney jutt köitis, siis kindlasti tasub pilk heita ka Robin Hansoni blogile Overcoming Bias, kus sarnased mõtisklused leiavad väljendamist peaaegu igapäevaselt:
The most powerful insufficiently-appreciated insight I’ve ever learned is the one intellectual legacy I’d leave, if I could leave only one: we are often wrong about why we do things. Yes it is hardly original, and it might sound trivial, but few appreciate its full depth.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar