VABALOG

Perearstide dividendidest – ilma mõttetu mullita

Tervishoiu korraldamise majandusliku poolega seotu kajastus jätab kohalikus meedias jätkuvalt soovida ja reedel Äripäevas ilmunud artikkel Perearstide küsitavad dividendid annab taas kord alust arvata, et tervishoiust kirjutatakse pigem siis, kui millestki muust ei ole parajasti kirjutada – isegi siis pigem pseudoteemadel kui tõsiselt võetavatel probleemidel.

Perearstide soov endale ka dividende maksta ei ole taunitav ega vääri mingit hukkamõistu kõigest sellepärast, et enamus nende sissetulekust tuleb läbi haigekassa, mille eelarve kujuneb peamiselt sotsiaalmaksu laekumisest. Mulle jääb arusaamatuks, miks peaks see küsimus üldse tõstatuma olukorras, kus erakindlustuse arengut on teadlikult pärsitud ja tsentraliseeritud süsteemis on peaaegu ainsaks teenuste eest maksjaks haigekassa.

Kui kellegi õiglustunnet riivab ainuüksi see, et perearstid maksavad endale dividende rahast, mis on kogutud läbi sotsiaalmaksu, siis äkki on põhjust kriitilisemalt vaadata hoopis rahastamissüsteemi tervikuna ja küsida, kas raviteenuse finantseerimine läbi haigekassa on kõige mõistlikum lahendus? Kas mitte ei halva tsentraliseeritud vahendajaga “solidaarsusel” põhinev süsteem tagasisidemehhanismi, kus patsientidel oleks põhjust tunda huvi enda ravi maksumuse ja ulatuse vastu ning pöörata rohkem tähelepanu enda eluviisidel, sest sellest sõltuks otseselt ravikulude suurus tulevikus? Kas mitte ei ohjeldaks perearstide kulutusi siis patsiendid ise ja kas kellelgi oleks taolisel juhul põhjust kadestada dividendideks makstavaid summasid?

Riskide eest, mida perearstid kahtlemata ka juriidiliste isikutena tegutsedes võtavad, on õigus ja põhjus endale dividende maksta. Enamus perearste maksab endale nagunii suuremat palka ja seeläbi ka suuremat sotsiaalmaksu kui enamus tööealistest eestlastest. Perearstide dividendide käsitlemine eraldiseisvalt teistest dividendide saajatest tundub pehmelt öeldes mõttetu.

Märksa kahetsusväärsem eelnevalt nimetatud artiklist oli aga Äripäeva juhtkiri Kergendaks perearstide murekoormat?, mida ei saa eriti muuks kui läbimõtlematuks nimetada neljal põhjusel.

1. praegune perearstide puudus näitab, et perearstide sissetulekute vähendamine läbi täiendava maksustamine ainult suurendaks nende põuda ja süvendaks probleeme tervishoiu korraldamisel. Soome, Rootsi, Norra ja mitmed teised riigid ainult ootavad hetke, millal enda arstide puudust rahulolematute eestlastega vähendada. Palk oleks kõrgem, töötingimused aga sageli paremad. Kui keegi Äripäevas arvab, et perearstide dividendide kallale minemisel poleks tõsiseid tagajärgi tervishoiukorraldusele tervikuna, siis oleks viimane aeg loobuda majandusajakirjaniku ametist.
2. vastupidiselt Soomele on Eestis omavalitsuste rahastamine märksa problemaatilisemalt korraldatud. Ainuüksi sellepärast tasuks küsida, kas perearstinduse korraldamise panemine omavalitsusele, mille tulubaasi võib valitsus suuremate tagajärgedeta kärpida, on kõige mõistlikum? Mulle on jäänud mulje, et omavalitsuste rahastamise järjest suurenevast politiseeritusest kannatavad eelkõige omavalitsuste teenuste kõige suurimad tarbijad ja enamasti on need pigem madalama sissetulekuga inimesed.
3. ilmselt oleks otstarbekas mõelda ka sellele, kui palju läheks maksma perearstidele ruumide hankimine ja sisustamine või koduvisiitideks vajalike sõidukite hankimine enne kui seda juhtkirjas välja käia. Taoline üleminek peaks toimuma lühikese aja jooksul (aasta, maksimaalselt kaks) ja summad, mis selleks kuluksid oleks jahmatavad. Mingit kokkuhoidu palga osas pole aga mõtet loota, sest mõõdupuuks kujuneks Soome, kus samaväärse töö eest tasustatakse oluliselt kõrgemalt. Kui dividende ei ole, siis peab olema kõrgem palk koos kõrgem sotsiaalmaksu fondiga, mis tuleb…kust täpselt?
4. ei ole mingit põhjust arvata, et muidu intelligentsed ja võimekad inimesed, mida perearstid kahtlemata on, läheks vabatahtlikult kaasa ümberkorraldustega, mille peamiseks eesmärgiks on nende sissetulekute vähendamine. Jah, osa läheb ümberkorraldustega kaasa, kuid kõige võimekamad ja hinnatumad saavad vajadusel ka eraarstidena edasi tegutseda. Kaotajaks jääva taolisel juhul eelkõige need, kes kõige vähem suudavad maksta ja on sunnitud munitsipaalarstide teenustele toetuma.

Arstiks saadakse aastatega, mis tähendavad arvestatavaid kulutusi ja algusaastatel isegi kõrghariduseta ehitajatest madalamaid sissetulekuid. Vahe sissetulekutes tuleb mingil hetkel tasa teha või muidu oleme olukorras, kus meil on ehitajaid, kuid mitte arste, kelle vastutus on sageli suurem ja töö vaimselt märksa koormavam. Mina taolist olukorda näha ei soovi ning tõenäoliselt pole ma ainus, kes leiab, et ainult ennast salgavale heategevusele perearstisüsteemi üles ehitada on mõttetu, sest see on juba ette hukule määratud naiivsus.

Lootus, et kuidagi rehepaplikult skeemitades ja dividende mitte makstes õnnestuks midagi kokku hoida ilma tõsiste tagasilöökideta perearstside arvus (eriti maapiirkondades) või osutatava teenuse kvaliteedis (pikemad järjekorrad) peaks olema iseenesest mõistetavalt naeruväärne mõttekäik majandusajalehe toimetuses. Et see nii ei ole ütleb nii mõndagi Äripäeva tõsiselt võetavuse kohta kui kajastamisele tulevad tervishoiuga seotud teemad.

Ehk siis perearstide dividendide maksmise teema kajastamine Äripäevas: Epic Fail!

Tagged with:

Categorised as: ...