VABALOG

Itaalia sklerootilise kasvu tagamaadest

Septembri lõpus ilmus Äripäevas Oudekki Loonelt arvamusartikkel Itaalia eripära toob välja euroala nõrgad kohad. Esimese hooga võiks ju kirjutatuga nõustuda, kuid mida rohkem Oudekki poolt punutud narratiivile mõelda, seda vähem veenev see tundus.

Mõned tagasihoidlikud tähelepanekud:

1. Itaalia on tõsiselt võetav tööstusriik eelkõige Põhja-Itaalia tõttu ja nagu Oudekki kirjutab on seal oluline roll mängida eelkõige väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel ning nende võrgustikel, kuid see on ka üks märk sellest, et ettevõtted ei saa kasvada ning konkurentsi takistavad kõrged sisenemisbarjäärid. Tootlikus ja kasv tulevad eelkõige suurematest projektidest, mida on suutelised realiseerima suuremad ettevõtted, mis on ühtlasi suutelised ulatuslikumalt investeerima uude tehnoloogiasse.
2. Väikefirmad, mis vajavad aktiivset riigipoolset tuge ei ole üldjuhul rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised ja seda eriti vähegi pikemas perspektiivis, sest toetuste sidumine suurusega seab ka edasisele arengule barjääre. Ma ei hakka kordama enda varasemat juttu suunatud ettevõtlustoetuste negatiivsest mõjust, mida on Itaalia poliitilisest kultuurist tingituna hirmuäratavalt lihtne kuritarvitada. Poliitiline kultuur on ka üks põhjuseid, miks ettevõtete kasvamine suuremaks läbi perekonna- ja klanniväliste suhete on keerulisem – puudub impersonaalseks kasvuks vajalik usaldus.
3. Varasemat – see tähendab kuni 1980 – Itaaliat iseloomustas kõrge majanduskasv, sest paljuski oli tegu veel II maailmasõja järgsest taastumisest tingitud kasvuga (põhjas varem, lõunas hiljem). Itaalia haaras Euroopas prevaleerivate monetaristlike poliitikate ja süsteemi järele 1990ndate alguses aga eelkõige sellepärast, et tõsiselt võetavad alternatiivid puudusid. 1990ndate alguses oli usalduskriis Itaalia jaoks arvestatav risk ja ainus tõsiselt võetav lahendus oli Euroopa Liit.
4. Itaalias elluviidud reformid avaldasid tõenäoliselt arvestatavat negatiivset mõju majanduskasvule, kuid nende allikaks ei olnud riigiettevõtete erastamine (tõstab ettevõtete efektiivsust) või avaliku omandi müümine (kärbib püsivalt kulusid) vaid pigem pooleli jäänud tööturu ümberkorraldused ja makroökonoomilise tasakaalu taastamiseks kärpimise asemel valitud tulude suurendamine tee, mis seisnes eelkõige kõrgemates maksudes. Mitte just kõige parem lahendus (pdf).
5. Kui ettevõtjad investeerivad laienemise, uute seadmete ja uutele turgudele sisenemise asemel riigi võlakirjadesse, siis on põhjust riigi majanduse jätkusuutlikkuse pärast tõsist muret tunda. Ettevõtted, mis näevad riigivõlakirjades kindlamat investeeringut kui enda tegevuse laiendamises on ka selgeks signaaliks sellest, et kohalikus ettevõtluskeskkonna on midagi mäda ja tööturg ei toimi piisavalt paindlikult vaid laienemise ning inimeste värbamisega kaasnevad liigsed riskid. Ohutum on võlakirjadesse investeerida – eraldi küsimuseks jääb kui palju need väikefirmad siis võlakirju kokku ostsid.

Lõpetuseks pakub Oudekki välja, et kogu Euroopal tuleb teha üks valik:

Tuleb kas loobuda eurost, anda riikidele tagasi monetaarsed hoovad (devalveerimine ja emissioon) või kujundada rahaliit täielikult ümber. Euro efektiivseks toimimiseks ei piisa ainult minimaalsetest reeglitest ning eesmärgist hoida kontrolli all peamiselt inflatsiooni. Rahaliidu toimimiseks tuleb siduvalt kokku leppida ühises majanduspoliitikas, industriaalpoliitikas ja teatud osas sotsiaalpoliitikas. Niisugune kokkulepe tähendab liikmesriikide ulatuslikku suveräänsusest loobumist liidu kasuks.

Oudekki näib pooldavat pigem rahaliidu täieliku ümber kujundamist, kuid seda suveräänsusest loobumise hinnaga, mis oleks kõige kõrgem just väikeriikidele, kellele suuremad enda tahet lihtsalt peale suruks ja mille tulemusena kaoks institutsionaalne heterogeensus, mis on väärtus omaette. Sedavõrd suur ja erinevates arengujärkudes olevate majandustega rahaliit ei suudaks kunagi pakkuda kõigile sobivat rahanduspoliitikat vaid oleks vältimatult sunnitud lähtuma üksikute suuremate ja mõjukamate huvidest.

Riiklike ja supranatsionaalsete institutsioonide vaheline hõõrdumine näib juba praeguse (suhteliselt tagasihoidliku) integratsioonitaseme juures ennustavat pigem riikidevahelist koostööd kui sootuks uusi poliitilisi reegleid – liiga paljudel oleks uuest teadmatusest liiga palju kaotada ja Itaalia pole erand.

Vaata ka:

• Italy’s slow growth in the 1990’s: facts, explanations and prospects (Euroopa Komisjon)
• Why is Italy doing so much worse these days? (Marginal Revolution)
• Austere Italy? Check the Traffic (New York Times)
• Italians Leave Fears of Debt Crisis to Others (Der Spiegel)
• The Unacknowledged Success of Neoliberalism (Itaali reformide võrdlus teiste reformijatega)

Tagged with:

Categorised as: ...