Ähvardustele sundvõõrandamisest võiks eelneda seadusega tutvumine
Kui “Pealtnägija” mõned nädalad tagasi osa saatest Tallinna vanalinna tondilossidele pühendas, siis kajastas seda ka ajakirjandus. Ilmselt kõige ülevaatlikumalt tegi seda E24 artikliga Tallinna vanalinna tondilossid kuuluvad rikastele ja ilusatele.
Kesklinna elanikuna, kelle aknast paistab vanalinna ja kes sageli vanalinna satub, jagub mul üks jagu sümpaatiat kõigile, kes soovivad vanalinna näha kenamana kui ta täna on. See sümpaatia saab aga otsa niipea, kui jutud lähevad sundvõõrandamisele ja muidu omanike hurjutamisele. Üllatavaltki kangekaelselt keeldutakse nägemast tõsise vanalinna arengut takistava probleemina muinsuskaitseliste piirangutega kaasnevaid kitsendusi.
Mitmete probleemsete hoonete taastamine muinsuskaitse nõuetele vastavalt on piisavalt kallis, et ennast kunagi majanduslikult mitte õigustada. Nagu selgub artiklist on enamus probleemseid hooneid ka müügis olnud, kuid nende vastu ei tunta huvi ja seda paljuski ebamäärasuse ja kohustuste tõttu, mis kaasnevad vanalinnas kinnistu omandamisega. Kusjuures väga palju tõlgendamisruumi on jäetud ametnikele, kelle on alati lihtsam nõuda rohkem ja põhjalikumalt ning pigem ähvardada kui leida kompromisse, mis võimaldaks hoonete taastamisega edasi minna.
Vanalinna tondilosside probleemi taandamist ainult omanike ihnusele või hoolimatusel saab pidada parimal juhul ebaadekvaatseks ning nagu artiklist tegelikult korduvalt selgub, on arvestatav osa vanalinna tondilosside probleemidest otseselt seostatavad nii kultuurivääruste- kui muinsuskaitseameti ametnike tegevusega.
Upsakalt kentsakaks peab aga pidama Kesklinna vanema Mihhail Korbi seisukohta, millega avanes võimalus tutvuda Postimehe artiklis Kesklinna valitsus tahab tondilosse sundvõõrandama hakata:
«Tunnustan «Pealtnägija» professionaalset tööd teema käsitlemisel ning hindan saates esinenud Jüri Kuuskemaa põhjendatud muret lagunevate ajaloomälestiste pärast. Leian, et märgukirjade saatmine ja sunnirahade määramine on end lohakate omanike korrale kutsumisel ammendanud ja tuleb asuda otsustavamalt tegutsema, ehk siis algatada kahe kõige markantsema lagumaja osas sundvõõrandamine,» selgitas Korb pöördumise ajendeid.
«Pöördume Teie poole probleemiga, mis on seotud Tallinna kesklinnas asuvate Suur-Karja 12 ja Aia tn 8/Inseneri tn 2 kasutusest väljas olevate ehitistega. Nimetatud hooned kahjustavad ümbrust ja rikuvad linna avalikku ruumi ning kujutavad endast otsesest ohtu nii linnakodanikele kui ka turistidele,» selgitas Korb oma pöördumises sundvõõrandamise vajalikkust.
. . .
«Vanalinna väärtuslike kinnistute omanikud ei mõista, et neile kuuluvate hoonete näol on tegemist osaga rahvuslikust rikkusest, mille hävida laskmisel pole mingit õigustust. Omavalitsuse ülesandeks on see neile selgeks teha ning kui arusaamine kuidagi pärale ei taha jõuda, võtta tarvidusele rangemad meetmed,» leidis kesklinna vanem.
Eelnevalt sai juba peatutud sellel, et osade ametkondade tegevuse/tegevusetuse valguses ei ole põhjust omanike automaatselt lohakaks nimetada. See, et linnaosa vanem mõnda hoonet ohtlikuks või ümbrust kahjustavaks või avalikku ruumi rikkuvaks peab ei ole veel alus sundvõõrandamise algatamiseks. Kui hoone on kellegi hinnangul ohtlik, siis tuleb omanike sellest teavitada, mis täpselt on ohtlik ning üldjuhul saab probleem lahendatud. Mõne hoone lagunemisega kaasnevad esteetilised probleemid ei ole aga kindlasti aluseks sundvõõrandamisele.
Ehk väärib tähelepanu ka kinnisasja sundvõõrandamise seadus enne sundvõõrandamisega ähvardama asumist. Nimetatud seaduse paragrahv 3 sätestab sundvõõrandamise alused ja mulle tundub, et peale punkti 8 (ja sedagi tõsiste mööndustega) pole linnavalitsusel millelegi toetuda:
ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavate ehitiste muutmiseks või kõrvaldamiseks, kui omanik ei ole seda antud tähtpäevaks teinud;
Kõnealuste hoonete puhul on nende kõrvaldamine välistatud ja muutmine tähendaks konkreetseid plaane, mida tuleks enne sundvõõrandamist ka omanikele tutvustada, kellel avaneks aga enne võimalus ise tegutsema hakata. Lisaks jääb omanikele võimalus juhtida tähelepanu sellele, et enne sundvõõrandamisele asumist ja nõudmiste seadmist eraomandile võiks linnale kuuluvad “ümbrust ja maastikupilti tunduvalt kahjustavad ehitised” ette võtta. Kui omanikud siiski ei huvitu ise kinnistu saatusest, tähendaks sundvõõrandamise algatamine automaatselt ka linnavalitsusele hoone sidumist konkreetsete plaanide ja lahendustega, mida on pärast sundvõõrandamise teostamist keeruline muuta, sest see võiks sundvõõrandatava kinnistu endisele omanikule anda aluse täiendavateks kompensatsiooninõueteks või isegi kogu tehingu vaidlustamiseks.
Seega, isegi kui sundvõõrandamisprotsessi on võimalik alustada, siis tähendab see linnale arvestatavat kulu nii kinnistu omandamise näol (lisaks veel protsessi endaga kaasnevad kulud) kui investeeringute näol, mis oleks kinnistu enda hinnast oluliselt (ikka kordades) kõrgemad ja tõenäoliselt oleks sundvõõrandaja sunnitud investeeringud tegema suhteliselt lühikese aja jooksul, sest vastasel juhul võib kinnistu endine omanike sundvõõrandamise vaidlustada. Kõige lõpuks tuleks aga restaureeritud hoonele leida rakendus, mis ei pruugi aga sugugi nii lihtne olla, sest investeeringud vajaks tagasi teenimist ja odavalt neid ruume välja üürida oleks keeruline. Linna eelarvele seavad mitmed teised ja märksa olulisemad kulutused aga omalt poolt täiendavad piirangud.
Kusjuures kogu selle sundvõõrandamise jutu peale, mis on tingitud ohtliku ja ümbrust kahjustava ja avalikku ruumi rikkuvate hoonete probleemist, tahaks usinatelt linnaametnikelt teada, et kuidas on lood linnahalliga? Äkki võtaks enne sundvõõrandamise riukalikku teekonda midagi ette selle betoonmonstrumiga või võivad linnale kuuluvad hooned vabalt laguneda vaatamata nende mälestise staatusele…sest raha ei ole?
Categorised as: ...
Lisa kommentaar