Turg ei ole võim ehk abstraksuste sisutust samastamisest
Kui Ahto Lobjakas kirjutab Euroopa Liidu teemadel, siis väärib kirjutatu lugemist, sest ühena vähestest kohalike ajakirjanike seas näib tal olevat Euroopa Liidu institutsioonide tegeliku toimimise vastu sügavam huvi, mis teeb ka tema kirjutatu oluliselt kaalukamaks.
Ahto reedene kolumn Turg kui võim on küll viimaste nädalate arenguid arvestades sobivalt värvikaid võrdlusi täis, kuid mulle tundub, et individuaalsete investorite ja finantsinstitutsioonide tegevuse vaatlemine läbi üldistava “rahaturgude” prisma ei andnud teema mõttearendusele eriti midagi juurde. Pigem vastupidi:
Mis puudutab selle sajandi esimest poolt, siis on globaalsete probleemide ainuvalitsejaks tõusnud rahaturgude reguleerimine. Mis iganes ka EList ei saaks, on selge, et demokraatlik ühiskonnakorraldus ei saa taluda võimukeset, mille üle tal kontroll täielikult puudub. See on see idee, mida väljendab protestiliikumine Occupy Wall Street (Okupeerime Wall Streeti) – niipalju kui tal üldse ideid on.
Niivõrd kui nad pole suitsidiaalsed, pole seal kogunevad «99 protsenti» ühiskonnast turumajanduse vastu. Mida tahetakse, on mehhanism, millega sundida rahaturge aru andma mingi kõrgema kohtu ees.
Ma ei saa jagada arvamust, et rahaturgude reguleerimine on tõusnud globaalsete probleemide ainuvalitsejaks või et demokraatlik ühiskonnakorraldus ei saa taluda võimukeset, mille üle tal kontroll puudub.
Enamus pahameelest, mis on “rahaturgude” vastu suunatud pärineb üpris kitsalt ringilt inimestelt, kellele ei meeldi see, et võlakirjade intressimäärad peegeldavad inimeste subjektiivseid hinnanguid erinevate riikide majanduslikele väljavaadetele ja kasvuperspektiividele. Rahaturud peegeldavad märksa vahetumalt ja ilustamata mitmete Euroopa riikide majandusprobleeme kui ükskikud poliitikud või ajakirjanikud, kelle lubaduste ja väidete tõsiseltvõetavuses on kahjuks liiga tihti põhjust sügavalt kahelda.
Läbi rahaturgudele kaubeldavate võlakirjade intressimäärade kõneleb arvestatav osa rahvast reaalsusest järjest irdunumale poliitilisele eliidile, et ei usu enam nende juttu ega usalda neile enam enda raha sama lihtsalt kui varem. See on üks peamisi põhjusi, miks kõigilt eurotsooni murelastelt nõutakse struktuursete reformide ellu viimist, mis võimaldaks taastada vähemalt osaliselt nende riikide konkurentsivõimet – suunata piiratud ressursse sinna, kus neid on võimalik kõige otstarbekamalt rakendada mitte sinna, kus parajast on poliitiliselt kõige mugavam.
Rahaturgudest rääkides ei tasu unustada, et pole olemas kedagi või midagi (rahaturgu?), mida saaks sundida (kuidas?) millegi üle aru andma (mille üle?). Nende sõnade taga on miljonid erinevad indiviidid, kes otsivad võimalusi enda sääste paigutada nii, et neid oleks võimalik tulevikus kasutada mitte lihtsalt maha kanda kui mõne vastutustundetu riigi valitsus kaalub laenude tagasi maksmisest loobumist.
Hinnad on informatsioon, mille kunstlik moonutamine on vähegi pikemas perspektiivis kahetsusväärsete ja ebameeldivate tagajärgedega. Kui panna “rahaturud” aru andma mingi kõrgem kohtu ees, siis on põhjust täpselt sama nõuda “ajakirjandusele” – kirjutavad ebameeldivatest asjadest, mis teevad sageli olukorra problemaatilisemaks ja keerulisemalt lahendatavaks. Kas mitte ei kõlaks absurdselt kui me nõuaks, et ajakirjandust peaks sundima mingi kõrgema kohtu ees aru andma? Taoline mõttekäik tekitaks lihtsalt segadust ja hämmingut ilma selge nägemuseta sellest, mis on taolise tegevuse eesmärk või milles üldse seisneb.
Ahto jätkab:
Investorid ei ole omaette seisus (me kõik oleme praeguseks investorid), aga turgude kollektiivne staatus ühena nn võimudest peaks nüüd olema ilmne kujundlikule pimedalegi. Turgudel on olemas võimu loogika: indiviidid liigutavad piiratud infoväljas orienteerudes ressursse, mille paigutusest lõppkokkuvõttes sõltuvad valitsused ja riigid.
On möödapääsmatu, et turuvõimule tuleb seada kaaluvihid (checks and balances), nagu seda on tehtud täitev-, seadusandliku, kohtu- ja miks mitte ka ajakirjandusvõimude stabiliseerimiseks ja kontrolli all hoidmiseks.
See ei ole ideoloogiline argument tururegulatsiooni poolt. See on kaine kalkulatsioon: demokraatia püsimiseks on teistel võimudel vaja leida viis turuvõimu ohjeldamiseks. Muidu hävitavad turud varem või hiljem demokraatia – viimase oma hammaste ja kätega sealjuures.
Vähegi suuremad rahaturgudel osalejad on täna oluliselt reguleeritumad, nende tegevus ja võimalused olulised piiratumad kui ajakirjandusel. See, et osadele ei meeldi teiste nägemus sellest, millised on mõne riigi väljavaated laene tagasi maksta, ei ole veel põhjus piirata teistsuguse nägemusega inimeste tegevust. Rahaturud on ühed läbipaistvamad institutsioonid maailmas (me teame, kes ostab võlakirju ja kellele edasi müüb) ja nende toimimine ei ole mingi müsteerium. Kui mõni riik soovib olla sõltumatu “rahaturu võimust”, siis pole midagi lihtsamat kui piirduda maksutuludega ja mitte laenata ega elada üle oma võimete. Pole laenu, pole kohustust ja probleem lahendatud. Võimalus ei tähenda ju kohustust.
Turgude keeruliselt tabatav võlu seisneb selles, et tegu on vabatahtlike vastastike tehingutega, kus täiendavad “kaaluvihid” ei ole vajalikud. Üks osapool ei saa teist sundida, ainult veenda tehingu kasulikkuses. Jutt igasugusest stabiliseerimisest ja kontrolli all hoidmisest on problemaatiline juba ainuüksi sellepärast, et eeldab teadjat/otsustajat/keskset planeerijat, kes omab üliinimliku ülevaadet ja arusaama sellest, mis on õige/õigustatud/stabiilsus. Võimu ja otsustamise täiendav tsentraliseerimine maailmas, mis on järjest keerulisem, tähendab järjest piiratumaid võimalusi indiviidile enda elu ise kujundada ja planeerida samas kui otsused, mis tehakse tema eest lähtuvad enamasti kellegi teise kui tema huvidest.
Mul on keeruline väljendada kui problemaatiline ja puudulik on Ahto mõttearendus turgudest kui võimust. Ehk võimaldab seda mõista mõnevõrra paremini Ahto enda kolumni viimast lõigu parafraseerimine:
See ei ole ideoloogiline argument tehnokraatliku diktatuuri poolt. See on kaine kalkulatsioon: demokraatia püsimiseks on vaja leida viis inimeste otsustusvabaduse ohjeldamiseks. Muidu hävitavad inimeste vabad valikud varem või hiljem demokraatia – viimase oma enda hammast ja kätega sealjuures.
Categorised as: ...
tere & tänan tagasiside eest.
et abstraktsiooni môista, tuleb môista, mis on pind, millelt ta lähtub/abstraheerib. loo lähtepind ei olnud mitte turuloogika kritiseerimine vôi eitamine (“ei ole ideoloogiline argument turgude reguleerimise poolt”). abstraktsiooni lähtekoht oli yhiskondlik (“demokraatia hävitamine”). hetkel oleme olukorras, kus tururatsionaalsus môjutab otseselt yhiskondlikke protsesse, valitsusi, riike & yhiskondade stabiilsust. vist ei ole eriti vastuoluline väita, et sotsiaalse organisatsiooni esmane printsiip on poliitiline (vägivalla monopol, ôigusriik jne), mitte majanduslik (muidugi on need kaks seotud teiseselt & “kolmandaselt” etc). hetkel on olukord selline, et majanduslik — e raha- & laiemalt vôlaturgude käitumise n ö compound rationality (mis ei ole iseenesest ei ôige ega vale) ähvardab yhiskondade poliitilisi alustalasid. kui asi läheb käest ära, vôib Euroopasse vabalt naasta riiklik anarhia ja sôda. jah, syydi on pillavad valitsused etc, aga see on beside the point. point on, et hetkel on esmalt vaja hoolitseda selle eest, et turgude praegune (& tulevane) loogika (mis väljendub investorite käitumises & selle efektis riigivôimule) ei ohustaks poliitilisr stabiilsust Euroopas. (m h kasvôi sellepärast, et turgudel oleks ka tulevikus keskkond, kus asuda…) kogu lugu. 🙂
Tänan, et võtsid vaevaks enda seisukohta täpsustada.
Minule jäi sinu arvamuslugu lugedes mulje (ja jääb ka praegu), et finantseerimistingimuste halvenemisel on problemaatilised tagajärjed, mis sunnivad poliitikuid astuma samme, mis paljudele valijatele ei meeldi. Kui valijate tahte ja soovidega aga ei arvestata, siis võiks nagu rääkida “demokraatia hävitamisest”.
Mulle tundub, et “demokraatia hävitamisest” või sõjast ja anarhiast on olukord väga kaugel. Pigem on tegu täiendava raha kaasamisest tulenevate piirangute ja tagajärgede selgumisega, mille esile kerkimine ja millega arvestamine on olulised juba ainuüksi selleks, et veel suuremaid probleeme ennetada. Minu arusaamades on ikkagi Itaalia, Hispaania ja Portugali võlakirjade intressimäärade tõusu taga investorite veendumus, et valmisolek ja suutlikus nende riikides piirata kulutusi ja viia läbi struktuurseid reforme, on poliitiliselt keeruline kui mitte võimatu kui nii poliitikutele kui valijatele ei tuletata meelde, et laenata ei saa lõputult ja varem või hiljem tuleb need laenud tagasi maksta, kuid väljavaated selleks on üpris nadid.
Tänase poliitilise stabiilsusega kaasnev status quo on stabiilne sama moodi nagu otse kursitsiku poole kihutav auto liigub otse. See on stabiilsus, mille vajalikkuses või hoidmises on põhjust tõsiselt kahelda. Võlakirjade järjest kõrgemaid intresse võiks taolises metafooris käsitleda kui kaassõtjat, kes üritab siiski kurssi muuta ja teha seda teadmisega, et ta ise istub selles samas kurstiku poole kihutavas autos.
Ma ei näe, kuidas võiks praegu toimuv ähvardada ühiskondada poliitilisi alustalasid. Võib-olla oleks isegi õigem öelda, et ma ei näe, et see ähvardus (majandage mõistlikumalt, ärge laristage ja viige läbi struktuurseid reforme, muidu raha ei saa) oleks taunitav või vääriks kuidagi ohjeldamist poliitikute poolt, kelle huvides oleks pigem jätkata samas vaimus. Heaolu riigist ei soovi peamised kasusaajad (järjest suurem osa elanikkonnast) kindlasti loobuda, kuid nii demograafiline olukord kui majanduskasvu väljavaated annavad mõista, et nii jätkata ei saa ja kõrgem maksustamine ei ole kuskil päevakorras.
Ja lõpetuseks jääb loomulikult õhku küsimus, et mida siis ikkagi finantsturugdega või nende osalistega peale hakata kui nad on tõesti sedavõrd ohtlikud – kas nende tegevust tuleks piirata või sundida neid milleski aru andma? Milles need piirangud seisneks ja millised tagajärjed oleks ad hoc piirangutel või kohustustel? Kas mitte ei järgneks majanduslik ebastabiilsus, mis viiks paratamatult selle sama poliitilise ebastabiilsuseni, mille väidetavaks ennetamiseks peaks midagi ette võtma?
Mina ei näe demokraatia hävitamist valijatele meelde tuletamist, et tuleb teha valikuid, sest kõik korraga ei saa.
Tahaks märkida, et me võiksime tänulikud olla, et rahaturg on näidanud meile (kodanikud, poliitikud, majandusspetsialistid, ajakirjanikud jt), et tuleb üle jõu elamine lõpetada, et on aeg oma tegutsemist muuta!