VABALOG

Miks rehvivahetus ei vaja riiklikult sanktsioneeritud litsenseerimist

Iga mõtlev inimene, kes kuuleb või loeb osade eesrindlike kodanike soovist mõnda valdkonda või tegevust reguleerida, peaks küsima endalt vähemalt kolm küsimust enne kui meie niigi ülereguleeritud eksistentsi veelgi keerulisemaks tegemist toetama asub:

1. Kas tegu on ulatusliku ja inimelusid ohtu seadva probleemiga, et seda tuleks riiklikult reguleerida?
2. Kes on reguleerimise peamised eestkõnelejad ja kas nende argumendid rajanevad mingile statistikale või uurimustele?
3. Kui suured on reguleerimisega kaasnevad kulud ja millised on nende mõjud konkurentsile ja teenuste hindadele reguleeritavas valdkonnas?

Vajadus nendele küsimustele tähelepanu juhtida tulenes esmaspäevases Postimehes ilmunud Madis Filippovi artiklitest Koolitaja: litsentsiga rehvitöökojad muudaks liikluse turvalisemaks ja Rehviliidu juht: rehvivahetus võiks käia litsentsi alusel. Selgub, et rehvivahetuses on konkurents läinud piisavalt tihedaks, et suuremaid tegijaid ahvatlevad regulatiivsed valdkonda sisenemise barjäärid samas kui esindusorganisatsiooni võlvuvad litsentside väljastamisega kaasnevad tulud – mõlemad osapooled serveerivad enda soove võimalusena meie kõigi liiklusohutust suurendada.

Mulle tuletavad taolised litsentseerimise ettekäänded alati meelde Bruce Yandele’i 1983. aastal kirjutatud artiklit Bootleggers and Baptists – The Edcuation of a Regulatory Economist (pdf), eriti kahte lõiku:

I found countless cases where rules and regulations imposed tremendous costs while delivering little if any benefit.

. . .

I asked myself, what do industry and labor want from regulators? They want protection from competition, from technological change, and from losses that threaten profits and jobs. A carefully constructed regulation can accomplish all kinds of anticompetitive goals of this sort, while giving the citizenry the impression that the only goal is to serve the public interest.

Tulles tagasi eelnevalt esitatud küsimuste juurde, siis väärivad need küsimist ja vastamist ka rehvivahetuse litsentseerimisega seoses:

Esiteks, tegu ei ole ulatusliku ega inimelusid ohustava probleemiga, mis vajaks riikliku reguleerimist. Kõige suurem oht puudulikult paigaldatud rehvidest on sõidukijuhile endale, mis peaks motiveerima teda ka rehvivahetaja töö vastu huvi tundma ja päris iga diletandi juurde mitte ronima. Ja isegi kui sõiduki juht erineb omanikust ei ole ühegi omaniku huvides mahakantud sõiduk ja vigastatud/surnud juht. Ilmselt ei ole ma ainus, kes on märganud,  et järjest rohkem inimesi tellivad rehvid koos paigaldusega, kusjuures paigaldaja on üldjuhul valitud rehvide müüja poolt, mis peaks veel täiendavalt ebaprofessionaalsusega kaasnevaid riske vähendama.

Teiseks,  jääb arusaamatuks, miks taolise teemaga seoses saavad sõna ainult koolitajad ja rehviliit – osapooled, kes rehvivahetuse litsentseerimisest kõigi eelduste kohaselt ka üksjagu teeniksid: ühed kohustuslikelt koolitustelt, teised tegevust võimaldavatelt litsentsidelt. Väiksemaid rehvivahetuse töökodasid on terve Tallinn täis, sageli nii tihedalt, et seistes ühe ukse ees näed vähemalt ühte veel. Huvitav, mida väikesed üksiküritajad taolisest väljapressimisest arvaks? Kui mitu neist oleks sunnitud tegevus lõpetama või jätkama alternatiivide puudumise tõttu enda tegevust illegaalselt?

Rehviliidu esindajal pole aimugi, kas isegi ühte õnnetust on juhtunud valesti paigaldatud rehvide tõttu või millised olid tagajärjed samas kui koolitaja tunnistab, et tema ei tea ühestki juhusest. See ei tähenda, et midagi taolist ei juhtu igal aastal, kuid litsentseerimisega kaasnevad kulud vajavad natuke tõsisemalt võetavat õigustust kui kitsa huvigrupi esindajate uitmõtted või oletused.

Kolmandaks, litsentseerimine tähendab möödapääsmatult täiendavaid kulutusi juba ainuüksi koolituse ja litsentside väljastamisega seoses. Kohe tekib küsimus ka sellest, kes otsustab selle üle,  kes koolitajaks kvalifitseerub ja kes mitte. Täpselt samuti jääb ilma igasuguse selguseta, milles koolitus üldse seisneks. Tegu ei ole just raketiteadusega, kuid samas ei ole mul keeruline ette kujutada koolitust, mis sisaldab lisaks korrektse rehvide paigaldamise kiirkursusele ka rehviteooriat, tööohutust, seadmete hoolduse ABC’d ja kliendisuhtlust ning eeldab vähemalt keskkooliharidust. Ilmselt ei oleks taolise koolituse eest mõnisada eurot just eriti keeruline nõuda. Kindlasti on  ka neid inimesi, kelle väike rehvitöökoda tegutseb niigi kasumlikkuse piiril ega elaks taolist väljaminekut üle. Seda lihtsalt ei tehtaks, mis tähendab vähem konkurentsi ja möödapääsmatult ka kõrgemaid hindasid neile, kellel raha nende kõrgemate hindade maksmiseks kõige vähem.

Iga litsentseerimisega tekib ka vajadus teostada järelevalvet ja kontrolli, et tagada litsentsi majanduslik põhjendatus. Kui litsentseerimata töökodade üle ei teostata kontrolli, neid ole võimalik sanktsioneerida, siis on ka litsentsi väärtus hoopis teine ja vajalikkus kaheldav. Kuskilt tuleb aga leida inimesed, kes seda tööd teeksid ja see maksab. Raha neile tasu maksmiseks saab tulla ainult ühest kohast ja see on litsentsitasud.

Ei pea just majandusteadlane olema, et mõista, et lisaks väiksemast konkurentsis tingitud hinnatõusule suruvad hindasid veel täiendavalt üles litsenseerimisega kaasnevad koolitus- ja järelevalvekulud, mida otseselt maksavad võib-olla koolitajad või rehvide paigaldajad, kuid lõpp-kokkuvõttes ikkagi tarbijad: sina ja mina.

Kõige kentsakam on aga rehvivahetuse litsentseerimise idee juures väide, et kõike seda tehakse liiklusohutuse suurendamiseks kui täpselt sama tõenäoline või isegi tõenäolisem(?!) on stsenaarium, kus liiklusohutus hoopis väheneb. Põhjus selleks on tegelikult lihtne. Kui väiksemad ja odavamad rehvitöökojad tõrjutakse turult välja ning teenuste hinnad kerkivad, siis kasvab ka nende kodanike hulk, kes otsustavad ise – koduste vahenditega – enda sõiduki rehve vahetada. Ainult vastupidiselt isegi kõige odavamale rehvitöökojale, kus isegi uuel töötajal on enamasti kümnete rehvide vahetamise kogemus, ei pruugi kokkuhoidlikul ent siiski ettevõtlikul kodanikul olla sedagi vähest kogemust.

Nii palju siis liiklusohutuse suurendamisest.

Taolist üksikute organisatsioonide kahtlase väärtusega katseid regulatiivsete piirangutega enda sissetulekuid suurendada nimetatakse renditaotluseks, tegevuseks millest Kaire Põder juba 2002. aastal väga tabavalt artiklis Trummi taguv ühiskond kirjutas:

Suurema kasumi saamise eesmärgil ollakse valmis kasutama oma aega, raha ja teisi piiratud ja väärtuslikke ressursse selleks, et eespool nimetatud piiranguid muuta või nendest vabaneda. Sellist käitumist nimetatakse renditaotluseks ja rent on kõik see, mis teenitakse “ebavõrdsete” võimaluste tingimustes, lihtsustatult öeldes, teiste arvelt. Tüüpiline renditaotluslik tegevus on näiteks poliitiline lobby, mille eesmärgiks on tavaliselt konkurentsi piiramine (seda kas siis seadusandlike või õigusriigile mitte omaste meetoditega) või mingi ainuõiguse saavutamine, või olulise informatsiooni ainuomamine, mille maksimumresultaat võiks olla monopoolne seisund.

. . .

Kui eraisikul on renditaotlemiseks suhteliselt piiratud ajalised ja rahalised võimalused, siis organiseeritult on see lihtsam. Firma, ametiühing, “liit” jmt. on sellised organiseeritud “klubid”, mis on tunduvalt tõhusamad renditaotlejad. “Klubide” jaoks on renditaotlemine suurel määral loterii. Osavõtjad saavad renditaotluse konkureeriva iseloomu tõttu vaid osaliselt tulemust mõjutada. Kuna trummi põristavad paljud, siis toob investeering trummipõristamisse kasumit vaid teatud tõenäosusega. Jalgpallimatshilgi maksavad mängu kinni nii võitja kui ka kaotaja meeskonna pooldajad. Need, kes rendist ilma jäävad ja on teinud alusetuid kulutusi, või isegi need, kes renditaotlusega ei tegelenudki, kuid tajuvad, millistel alustel raha jaotatakse, võivad tekkinud olukorras hakata süüdistama neid, kelle võimuses on otsuseid teha. Suurim katel, kus raha sees on ja ümberjaotamist ootab, on aga ikka riigikatel, seega kipuvad otsustajad olema ikka poliitikud või võimule lähedal seisjad.

Ühiskond, mille ettevõtlikumad liikmed näevad enda sissetuleku peamise suurendamise võimalusena renditaotluslikku tegevust, ei saa vähegi pikemas perspektiivis tagada majandus- ega heaolukasvu ning see on peamine põhjus, miks üksikute silmakirjalikest salasoovidest tuleb läbi näha ning takistada nende riikliku kehtestamist.

Kui rehviliidu jaoks on tõesti tarbija teadlikkus ja liiklusohutus kõige olulisemad, siis võiksid nad alustada kvaliteedimärgi ideest, mida ka rehviliidu tegevjuht artikli lõpus mainib. Selleks ei ole vaja ministeeriumi toetust või regulatiivseid kitsendusi – looge see kvaliteedimärk, teavitage inimesi selle olemasolust ja mida see tagab ning laske inimestel endil otsustada. Kui kvaliteedimärk õigustab ennast, siis võetakse ta kasutusele, kuid kui see on sisutühi rahapress rehviliidule, siis sureb ta väärikat hääbumissurma ilma kellegi elu keerulisemaks tegemata.

Riiklikult sanktsioneeritud rehvivahetuse litsentseerimine on lahendus, ilma probleemita. Seda ei ole vaja.

Tagged with:

Categorised as: ...