Keeruliste adaptiivsete süsteemide toimimisse sekkumisest
The fundamental reason why interventions fail in complex adaptive systems is the adaptive response triggered by the intervention that subverts the aim of the intervention. Moreover once the system is artificially stabilised and system agents have adapted to this new stability, the system cannot cope with any abrupt withdrawal of the stabilising force.
. . .
The structural malformation of the economic system due to the application of increasing levels of stimulus to the task of stabilisation means that the economy has lost the ability to generate the endogenous growth and innovation that it could before it was so actively stabilised. The system has now been homogenised and is entirely dependent upon constant stimulus. The phenomenon of ‘rapid cycling’ explains a phenomenon I noted in an earlier post which is the apparently schizophrenic nature of the markets, turning from risk-on to risk-off at the drop of a hat. It is the lack of diversity that causes this as the vast majority of agents change their behaviour based on absence or presence of stabilising interventions.
Väljavõtted pärinevad Ashwin Parameswaran blogis Macroeconomic Resilience ilmunud postitusest The Pathology of Stabilisation in Complex Adaptive Systems, mis toob välja hulgaliselt sarnasusi, mis on psühholoogiliste patoloogiate lahendamisel farmakoloogilise sekkumisega ja makromajandusliku volatiilsuse stabiilseerimisest majanduspoliitilise sekkumisega. Ashwini huvitub eelkõige makromajanduse stabiliseerimise tagajärgedest, kuid mulle tundub, et tema tähelepanekuid võib ka mõnevõrra kitsamalt vaadelda.
Kuna viimastel päevadel on minu meelerahu taas kord häirinud just ettevõtlustoetuste õigustamatus, siis tundus eelnevat toodud väljavõtte esimene osa ka ettevõtlustoetuste kohta suurepäraselt sobivat. Meil on viimaste aastatega tekkinud terve rida ettevõtteid, mille edukus ja tegelikult ka olemasolu sõltub mitte niivõrd ettevõtlustoetuste saamisest kuivõrd ettevõtlustoetuste jagamise süsteemi olemasolust. Edukamad neist on spetsialiseerunud, kohanenud uue sissetuleku allika võimalustega, kuid mis juhtub siis, kui ettevõtlustoetustest soovitakse loobuda? Kas see on üldse võimalik olukorras, kus edukaimad taotluste koostajad/nõustajad koosnevad inimestest, kes tunnevad süsteemi eripärasid just varasema töökogemuse ja tutvuste tõttu, ega ole huvitatud peamise sissetuleku allika kadumisest?
Kui erasektori huvitatud osapoolte motiivid on veel teoreetiliselt välistatavad, siis märksa keerulisem küsimus on ettevõtlustoetuste ümber kasvanud bürokraatia masinavärgi lammutamine, mis pakub täna tööd kui sadadele kui juba mitte tuhandetele inimestele üle terve Eesti. Vaevalt, et nad oleks lihtsalt valmis leppima tõsiasjaga, et toetuste jagamine on lõppenud ja aega on laiali minna. Täpselt samuti õõnestakse see mitmete tippametnike autoriteeti, millest nad kindlasti huvitatud ei ole.
Ashwini postitust lugedes tuli aga uuesti meelde Petere Boetke ja Peter Leeson’i artikkel Liberalism, Socialism, and Robust Political Economy, mis juhib tähelepanu sellele, et majanduspoliitilise raamistiku kujundamisel tuleks loobuda liigsetest ideaaltingimustest ja ebarealistlikest eeldustest ning pigem toetada raamistiku, mis toimib suuremate tõrgeteta ka tingimustes, mis on kaugel ideaalist ning märksa realistlikumad.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar