Rait Maruste julges kirjutada, mida paljude ei julge öeldagi
Viimase aja üks vajalikumaid artikleid on lõpuks kirjutatud. Autoriks Rait Maruste ja pealkirjaks Kas prokuratuur ja kapo suudavad tõrjuda mõjuvõimu ärakasutamise kahtlustusi? Kuigi terve arutluskäik väärib lugemist, siis mõned lõigud tooks ka eraldi välja:
Nn mõjuvõimuga kauplemine on uus karistusseadustiku koosseis. Ta on erakordselt laia sisuga. Seetõttu on ruum selle sisustamiseks, sh kiusatus kaugeleminevaks sisustamiseks, väga suur. Koosseisu senised kommentaarid on laialivalguvad ja vastuolulised. Peatähtis aga on see, et meil puudub siiani igasugune (jõustunud) kohtupraktika sedalaadi asjades. On lihtne esitada kahtlustusi ja siis sinna juurde midagi seletada, kuid pole veel sugugi kindel, millise tulemi annab kohtupraktika ja konkreetne kohtumenetlus. Ehk kas see kõik ka vett peab? Mida iganes me ei arva Keskerakonnast, tema meetoditest, poliitikast ja üksikutest poliitikutest, ei vabasta see meid demokraatliku õigusriigi reeglitest ja põhimõtetest.
Lisakomplikatsioon kogu loos on kaitsepolitseis endas samal ajal aset leidnud väga rasked ametialased seaduserikkumised, kus ametiau rüüste on olnud erakordselt raske ja pikaaegne ning korruptiivsed summad mitme suurusjärgu võrra suuremad. See õigustab mitmeid küsimusi. Kes kontrollib kontrollijaid?
. . .
Kas prokuratuur ja kapo on täiel määral mõistnud endale võetud vastutuse suurust? Kas nad suudavad veenvalt tõrjuda kahtlustusi selektiivsest lähenemisest ja/või mõjuvõimu ärakasutamisest või sellega manipuleerimisest? Kas nad suudavad hoida delikaatset tasakaalu täitev- ja seadusandliku võimu vahel ning toimida seejuures kõiki õigusriikluse norme ja printsiipe arvestavalt? Soovin, et see nii oleks. Kuid selles veendunud ma veel ei ole.
Mind rõõmustab, et arvamusloo autoriks ja tähelepanu suunajaks on Rait Maruste, keda klouniks või oportunistiks pidada ei ole vist kellelgi alust ning kes kuulub Reformierakond. Mind teeb murelikuks, kui ettevaatlikult on ta sunnitud teemat tõstatama ja et samal teemal pole juba ilmunud hulgaliselt artikleid ajakirjanikelt ega käi tõsine diskussioon.
Categorised as: ...
Probleem ongi selles, et inimesed lihtsalt ei julge oma arvamust välja öelda, kui see arvamus ei ole “poliitiliselt korrektne”: Korrektne arvamus on aga selline, mis kinnitab ja kiidab tagant nn. peavoolu meedia seisukohti. Just neid seisukohti, mis sobivad võimul olevatele isikutele.