Suurushullustus või hoopis inimelud?
Kaarel Tarand kirjutas mõned päevad tagasi Päevalehes ERM’ist. Ma saan aru, et enda seisukohale on vaja kontrasti, kuid miskipärast näib teedeehitus olevat peksukott, mida annab pea igas olukorras põlastavalt esile tõsta:
Niikuinii on avalikus infopildis eksitavalt enam-vähem ühte patta pandud avaõiguslike institutsioonide (nagu kunstiakadeemia või rahvusringhääling), omavalitsuste (nagu Tallinn oma uue raekoja või Tartu raamatukogu-kunstimuuseumiga) ja riigile otse kuuluvate ja vastavalt ka riigieelarvest finantseeritavate asutuste kavandatavad ehitustööd. Suurehitusteks ei tahaks neid nimetada, sest maanteeamet kulutab autorahva suurusehullustuse rahuldamiseks igal aastal hoopis rohkem raha, kui maksab suurimgi kultuuriehitis.
Huvitav oleks teada, milles see “autorahva suurusehullustus” seisneb? Kas selles, et valdava enamuse poolt igapäevaselt kasutatavaid teid ja sildasid hoitakse enam-vähem kasutatavas korras? Kas selles, et vaatamata kütuseaktsiisi tasumisele ei lähe kaugeltki kõik summad teedeinfra korrastamisesse? Kas selles, et tegu on raha teenimist (mitte ainult kulutamist) võimaldava infrastruktuuriga, mille finantseerimise vajalikkust mõistetakse ka Brüsselis? Kas selles, et üksikute objektide ehitamisest on tuhandete kilomeetrite teede sõidetavana hoidmine oluliselt kallim? Või äkki hoopis selles, et aeg-ajalt ehitatakse mõni olemasolev teejupp ohutumaks, et hoida ära surmadega lõppevaid liiklusõnnetusi:
Liiklusõnnetuste arv Järvamaa lõigul on vähenenud aastas ühe-kahe võrra. Kui 2009. aastal toimus piirkonnas 13 avariid, siis 2010. aastal 12 ja mullu 11. Hukkunute arv pole aastate jooksul eriti muutunud. Tuntavalt on aga vähenenud vigastatute arv sellel lõigul – 28 inimeselt 2009. aastal 16 inimesele mullu.
Muutus on küll toimunud, kuid tõenäoliselt on selle suurim põhjus siiski poolteist aastat tagasi valminud kümmekond kilomeetrit pikk neljarajaline Mäo kiirtee lõik. Seda möönab ka politsei.
Küsimus ei ole “suurusehullustuse rahuldamises” vaid riigi toimimiseks ja inimeste ohutuks liiklemiseks vajalike investeeringutega olukorras, kus teedeehitus ja -remont on juba aastaid alafinantseeritud, kuid teede kasutajate hulk on ainult suurenenud.
Categorised as: ...
Jah, keegi võiks arvutada, et mis olukorras oleks Eesti majandus, kui teedesse investeeritaks poole vähem, kui praegu! Tõenäoliselt selguks, et tegemist ei olegi mingi “autorahva hullusega” vaid majandusliku hädavajadusega. Selle sama majanduse hädavajadusega, mis toodab seda raha, mida saab kasutada kultuuri arendamiseks!
hädavajadusega? raha andmine teedeehituseks “toodab raha”? huvitav retoorika
Kui kiirabi ei jõua inimeseni, sest tee on läbimatud, siis kas tegu pole mitte hädavajadusega? Kui tuletõrje ei jõua maja kustutama, sest tee oli läbimatu, ja tuli levib edasi teistele majadele, siis kas tegu ei ole hädavajadusega? Kui kaup (sh toit) ei jõua maapiirkondades poodidesse, sest tee on läbimatu, siis kas tegu ei olegi hädavajadusega? Ma võiks jätkata, kuid ilmselt sa nõustud minuga, et ilma teedeta või nende adekvaatse hooldamise jaoks vajaliku rahastuseta oleks elu Eestis märksa trööstitum.
“Raha tootmine” ei ole ehk kõige õnnestunum sõnastus, kuid möödapääsmatuks tõsiasjaks jääb, et ilma enam-vähem korralike teedeta oleks enamus asju oluliselt kallimad ning nii mõndagi teenust poleks üldse võimalik osutada. Rikkus tuleb ikkagi inimeste omavahelisest teenuste ja kaupade vahetusest ning taolise vahetustegevuse ulatusest, mida korralik infrastruktuur kahtlemata soodustab.
Transiiit on ka Eestis jätkuvalt arvestatav sissetuleku allikas paljudele ja nende poolt teenitavat sissetulekut või madalamatest kaubavahetus tasudest tulenevat kokkuhoidu ei ole just väga vale nimetada “raha tootmiseks”.
Retoorika retoorikaks, kuid siin on ikkagi sisu taga.