VABALOG

Erakoolide rahastamisest võrdsetele alustel munitsipaalkoolidega

Vaatamata sellele, et Tallinna linna poolt tuleb ühelt poolt algatusi uute erakoolide loomiseks, siis teiselt poolt joonistub välja üleolevalt ülbe suhtumine juba tegutsevatesse erakoolidesse. Triinu Laane kirjutab Delfis:

 2010. aasta septembris võeti vastu seadusemuudatus, mille kohaselt osaleb kohaliku omavalitsuse üksus eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht asub selle kohaliku omavalitsuse üksuse haldusterritooriumil. Sama paragrahvi lõike 3 järgi lähtutakse tegevuskulude katmisel põhikooli ja gümnaasiumiseaduse §-s 83 sätestatud munitsipaalkooli tegevuskulude katmises osalemise tingimustest ja korrast.

. . .

Aprilli alguse seisuga on TVW esitanud Tallinna haridusametile arveid kooli tegevuskulude katteks summas 27 047 eurot, laekunud ei ole aga sentigi.

Tallinna linnalt laekuma pidav tegevuskulude toetus moodustab kooli eelarvest enam kui veerandi. Kuna linn ei ole täitnud oma seadusest tulenevaid kohustusi, on kool sattunud majanduslikult väga raskesse olukorda. Koolil ei ole võimalik maksta elementaarsete teenuste eest nagu rent, küte ja elekter. 28veebruaril taotleti Tallinna linnavalitsuselt ühekordset erakorralist toetust 19 200 eurot, et seni väga mõistvalt suhtunud Tallinna Küttele talvega kogunenud võlg tasuda. Paraku saadi abilinnapea Mihhail Kõlvartilt eitav vastus ning 27. märtsil lülitati koolimaja kaugküttevõrgust välja.

Artiklist selguvad ka Tallinna haridusameti seisukohad, mis on liigitatavad kolmeks:

1. Tallinna linnal ei ole võimalik tasuda arveid tegevuskulude katteks, sest riik ei ole vastavaid vahendeid Tallinna linna eelarvesse eraldanud.
2. Kui kool ei suuda majandada, siis on see pigem äriplaani nõrkus või prioriteetide seadmise küsimus mitte linna süü, sest äriplaani ei ole võimalik rajada kellegi või millegi toetusele lootes.
3. Tallinn linna toetab kooli enam kui ühtegi teist erakooli, sest on sellele koolile ülisoodsalt rendile andnud tühja koolimaja koos allrendi õigusega.

Ilmselt mitte just eriti üllatavalt on Tallinna linna seisukohad erakoolide suhtes üpris skisofreenilised – ühelt poolt ei ole alust finantseerida, teiselt poolt loome erakoole juurde ja finantseerime samal ajal finantseerimise aluste üle kohtus vaieldes. Erakoolide rahastamise küsimusele lähenemine on Tallinnas põhimõttelage ja politiseeritud läbi lihtsa ja tegelikult täiesti loogilise põhimõtte tahtliku väänamise, mis ei ole ühegi tallinlase huvides – rääkigu ta eesti, vene või inglise keeles. Aga Tallinna ametnike seisukohtadest:

1. Väide riigi eraldise puudumisest taandub tegelikult väga lihtsale küsimusele. Erakooliseaduse § 22² kohaselt osaleb linn eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga ja tegevuskulude katmisel lähtutakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 83 sätestatud munitsipaalkolide tegevuskulude katmises osalemise tingimustest ja korrast. Sama seaduse § 83 lg 5 sätestab, et õppekoha tegevuskulu arvestuslik maksumus õpilase kohta saadakse munitsipaalkoolide eelarveaastaks planeeritavate tegevuskulude summa jagamisel linna territooriumil asuvates munitsipaalkoolides õppivate õpilaste arvuga, mis ulatus ühe õppekoha kohta 2011. aastal kuni 74 euroni kuus õpilase kohta ja ulatub 2012. aastal kuni 69 euroni kuus õpilase kohta.Küsimus taandub seega eelkõige sellele, kas erakoolid ja nende õpilased on kajastatud hariduse infosüsteemis koos munitsipaalkoolide õpilastega?Kui nad on seal kajastatud, siis polegi õieti millegi üle diskuteerida ja Waldorfi koolile tegevuskulude tasumata jätmiseks puudub igasugune alus. Kui erakoolide õpilased ei ole seal kajastatud, siis taandub küsimus sellele, kas omavalitsustele on tehtud takistusi erakoolide õpilaste kajastamisel hariduse infosüsteemis või mitte. Kui takistusi pole tehtud, siis ei vasta tõele Tallinna linna ametnike väide, et vastavaid vahendeid pole linna eelarvesse eraldatud.
2. Väide äriplaan nõrkusest on kohatu olukorras, kus seadused (!) näevad ette rahastamise võrdsetel alustel munitsipaalkoolidega. Äriplaani nõrkusest või tugevusest sobiks rääkida siis, kui omavalitsus on täitnud talle seadusega pandud kohustust ja rahastanud erakooli võrdsetele alustel munitsipaalkooliga, kuid mitte varem.Väide, et tegu on toetusega, on aga eksitav. Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-le 83 on tegu tegevuskuludega, mis on eraldised mitte toetused. Mulle tundub, et Tallinna haridusameti esindaja jutt toetusest tuleneb sama seadus §-st 82, mis käsitleb tõesti riigieelarvest eraldatavat toetust munitsipaalkoolide õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate töötasu ning täienduskoolituse, investeeringute ning õppevahenditega seotud kulude katmiseks. Erakooliseadus ei viita aga põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-le 82 vaid ainult §-le 83, millest tulenevalt jääb mulle arusaamatuks Tallinna ametnike seisukoht, et nagu oleks tegu toetusega. Kas tegu on tahtliku vassimisega või ebakompetentsusest tuleneva teadmatusega jäägu iga lugeja enda otsustada.Eraldi küsimus, kas erakoole tuleks ka tegevuskulude osas toetada proportsionaalselt munitsipaalkoolidega. Minu arvates tuleks, kuid siin taandub samuti küsimus hariduse infosüsteemile ja seal kajastatavate andmete olemusele ning seotusele erakooliseadusega.
3. Esmapilgul võib tõesti jääda mulje, et hoone on linna poolt koolile ülisoodsalt rendile andnud, kuid tegu on paljuski petliku väitega. Piisab ainuüksi sellest, et küsida, mis on “ülisoodne” kui numbreid ei mainita? Järgmiseks tekib küsimus, et mida taolisesse hoonesse oleks üldse saanud teha peale kooli ja mis hinnaga oleks õnnestunud hoone rentimine mõnele teisele osapoolele? Kas oluliselt kõrgema hinnaga ja terve hoone korraga piirkonnas, mis muuks äritegevuseks just kõige sobivam ei ole? Ilmselt on ka allrendi õigusele seatud hulgaliselt piiranguid, mis teevad allrendi õiguse oluliselt vähem väärtuslikuks kui Tallinna ametnikele meeldib fantaseerida.

Inimeste initsiatiivi ja valmisolekut läbi erakoolide enda laste haridus- ja õppekorralduses aktiivsemalt osaleda tuleks tervitada ja toetada vähemalt samaväärsetel alustel munitsipaal- või riigikoolidega. Nende inimestele näol on tegu on kohusetundlike maksumaksjatega. Seada teistsuguse õppe eelistajad kõigest harjumsulikkust inertsist teistest maksumaksjatest oluliselt halvemasse positsiooni, sest nad ei soovi enda lapsi harida nende arvates sobimatul viisil, on vabale ühiskonnale sobimatu ja vähegi pikemas perspektiivis ka tagurlik nagu kirjutasin ühes varasemas postituses:

Maailm muutub järjest kiiremini samas kui enamus Eesti haridusasutusi on läbi tsentraliseeritud kontrolli allutatud jäigale ja muutustega aeglaselt kohanevale süsteemile, kus õpilaste ja lastevanemate huvidest on olulisemad õpetajate, ametnike ja poliitikute eelistused. Erakoolid on kõige parem võimalus muuta Eesti haridussüsteemi kohanemisvõimelisemaks, pakkuda õpilaste ja nende vanemate eelistustega rohkem arvestavaid alternatiive, kus on võimalik proovida ja katsetada nii meetodite, keele kui õppekorraldusega. Pole mingit põhjust arvata, et praeguse tsentraliseeritud ja paljuski stagneerunud süsteemi näol on tegu gümnaasiumiharidust osutavate institutsioonide evolutsioonilise tipuga, mida tuleks iga hinna eest alternatiivsete lähenemiste eest kaitsta.

Tagged with:

Categorised as: ...