VABALOG

Ettevõtlustoetustest: kajastused ja arvamused

Viimaste kuude jooksul on ilmunud hulgaliselt artikleid, mis seotud EAS’i rahajagamisega ja kuna ettevõtlustoetuste teema mind jätkuvalt köidab, siis koondan erinevad viited ühte postitusse koos kommentaariga, et tulevikus oleks lihtsam konkreetsematele näidetele toetuda.

Ettevõtlustoetused ei ole pseudoprobleem vaid järjest olulisemalt konkurentsi ja ettevõtjate mõttelaadi moonutav avaliku sektori poolne sekkumine ettevõtlusse tagajärgedega, mida on sarnaselt iga dünaamilise süsteemi tegevusse sekkumisega, keeruline mõista. Probleeme on lihtsam ennetada kui hiljem kõrvaldada veel ulatuslikuma sekkumisega, kuid see eeldab paremat teadlikkust probleemide olemusest ja valmisolekut neid teadvustada keskkonnas, kus isegi akadeemilistes uurimustes on keeruline ettevõtlustoetustele majanduslike õigustusi leida.

Tehnopol: ettevõtlustoetusi võiks anda laenuna (ÄP, 13.01) – Pirko Konsa leiab Tehnopoli juhatuse liikmena, et ettevõtlustoetuste asemel tuleks pigem tegeleda laenude andmisega, mis võimaldaks ka bürokraatiat vähendada. Iseenesest samm edasi, kuid taolise ettepaneku mõistlikus sõltub paljus detailidest. Kui laenu antakse tagatiseta ja ülisoodsa intressimääraga ning laenuotsuse tegijad enda tegevuse tagajärgede eest ei vastuta, siis pole tegelikult mingit probleemi lahendatud. Maksumaksjate raha jagavates organisatsioonides puuduvad teadmised ja kompetents otsustada laenude andmise üle – vajalik personal tuleks palgata finantssektorist, kus palgad ei ole just tagasihoidlikud. Laenude andmise näol oleks aga enda olemuselt poliitilise protsessiga (eesmärgid ja eelistused tulevad poliitikutelt), kus sisuliselt on jätkuvalt tegu toetustega samas kui pangandussektori kompetents jäetakse kõrvale. Vaata ka: Fixing Market Failures or Fixing Elections? Agricultural Credit in India (pdf)

Vare ettevõtlustoetustest: probleem on bürokraatia (ÄP, 13.01) – Raivo Vare arvab, et probleem seisneb hea idee (ettevõtlustoetused) puudulikus rakenduses ja sarnaselt plaanimajanduse eestkõnelejatele näeb ta lahendust paremates reeglites ja kompetentsemates otsustajates. Kahetsusväärselt on Varele tema merkantilistliku loogikaga jäänud adumata, et tegu on põhimõttelise probleemiga, mida ei lahenda detailsem regulatsioon ega selle pedantsem rakendamine. Mõelda võiks ka sellele, et kui Eestis toetatakse eksportivaid ettevõtteid, siis pole põhjust pahandada kui seda teevad ka teised riigid – riigid, mis on suuremad, rikkamad ja mille toetustega me ei suuda kunagi konkureerida. Väikeriigid peaksid olema kõige häälekamad ettevõtlustoetuste kriitikud, sest meil on ettevõtlutoetuste kaotamisest kõige rohkem võita. Krüpto-protektsionistlikesse argumentidesse ja “meie vs nemad” narratiividesse on majandusküsimustest põhjust alati skeptiliselt suhtuda. Vaata ka: Evaluating the Case for Export Subsidies (pdf)

Ettevõtlustoetused on saatanast? (ÄP, 22.03) – Ülari Alamets õigustab EAS’i juhatuse esimehena enda organisatsiooni tegevust. Maitsetu mulje jätab soov toetusi investeeringutena serveerida, mida nad tegelikult EAS’i jaoks ei ole – finantseerimisega kaasnevad riskid ei ole ligilähedaseltki tasakaalus investeeringu tulukusega, millest EAS’i toetuste puhul rääkida ei saa. Nii on riskid läbi maksumaksjate ühiskonna kanda, kuid kasum jääb eraisikutele, mis soodustab loomulikult riskantsemaid projekte ja hoolimatumat rahastamist. Seadusandlik raamistik seab toetatavatele projektidele omad piirid, otsustajad maandavad aga enda riske või võtavad neid lähtuvalt kitsamalt isiklikest eelistustest, millest kasumlikkus koos potentsiaaliga ei pruugi sugugi esimeste seas olla. Tsentraliseeritud rahajagamissüsteem, kus üksikute toetamine on eelistatud laiapõhjalistele programmidele, millest kõigil on võimalik osa saada, on põhimõtteliselt puudulik. Vaata ka: Export-led Growth in East Asia: Lessons for Europe’s Transition Economies (pdf)

EAS toetas kümneid surnud firmasid miljonitega (Ekspress, 11.04) – Toivo Tänavsuu ülevaatlik artikkel starditoetuste saatusest, kust selgub kui palju on raha jagatud ja mida imelisemate projektide jaoks. Mainimata ei jää tänaseks tegevuse lõpetanud ettevõtete arv, mille peale EASi alustavate ettevõtete divisjoni direktor Dmitri Burnašev teatab: “Maailmapraktika ütleb, et kümneaastaseks elab kolmandik ettevõtetest. Meil on see 45 protsenti!”  Keeruline on Burnaševi väitest aru saada kui artikli autor mainib 5-aastast perioodi kümne asemel nagu jääb arusaamatuks, kas “meil” all peab Burnašev silmas EAS’i toetuse saanud ettevõtteid või kõiki kohalike ettevõtteid? Artiklis leiab mainimist ka tõsiasi, et kui paberid on korras, siis on EAS’il rahastamisest keeruline keelduda, mis ei takista loomulikult Burnašev ütlemast: “Tahaks küll olla jumal ja öelda: sina saad toetust, aga sina ei saa.” Kahju, et ta taolise korralduse kuritarvitamise kõrvale ei näe ta probleemi selles, et inimesed ei ole kõike teadvad jumalad – eriti kui nad teiste mitte enda raha jagavad.

Kersti Kaljulaid: EASi rahaabi on suure riskiga tegevus (Delfi, 13.04) – Euroopa Kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid kommenteeris eelnevalt viidatud Ekspressi artiklit Indrek Treufeldtile saates “Kahekõne” ja leidis, et ja leidis, et ettevõtete rahastamine võib küll sobida majandusraskustes pankadele, kuid teiste ettevõtete puhul on tegu suure riskiga tegevusega, millele ei ole väga head põhjendust, sest turuolukorra paranedes on “niisuguseid fonde väga raske tagasi kokku rullida”. Kaljulaid ei näi uskuvat riikliku investeerimispanganduse vajalikkusesse, kuid selles valguses ei ole tal põhjust kergekäeliselt ka pankadele erandeid teha. Samas on mõistetav, et kui ta sama põhimõtet ka pankadele laiendaks, siis tekitaks see tema jaoks hulgaliselt ebameeldivaid küsimusi.

Firmad käivad riigi kulul silmaringi laiendamas (ÄP, 16.04) – Kadri Jakobson kirjutab EAS’i õppereiside toetusest nagu ka sellest, kuidas seda tegevust peamiselt läbi eriala liitude finantseeritakse. Huvitav on loomulikult EAS’i ettevõtete võimekuse divisjoni direktori Pille-Liis Kello väide, et toetamise eemärk on “panna ettevõtted omavahel erialaselt koostööd tegema ning soodustada õppimist teiste riikide kogemusest”, millele lisas: “Koostööga on meie ettevõtetel endiselt palju probleeme. Ka rahvusvaheline kogemus on hindamatu väärtus, mida Eesti kapitalil põhinevad ettevõtted peaksid rohkem hankima.” Väga noobel eesmärk, kuid taoliste reiside rahastamise kasutegur ei pruugi ligilähedaseltki õigustada neile tehtavaiad kulutusi. Kui tegu on “hindamatu” väärtusega, siis miks ettevõtjad ise ei soovi vägagi konkreetsete summade eest saada “hindamatut” kogemust? Artiklis tuleb üksikasjalikumalt juttu sellest, kes ja milleks täpselt reisivad.

Eurorahade “äril” varjupool (ÄP, 17.04) – Ragn Sells’i juhatuse liige Agu Remmelg kirjeldab eurorahade varjupoolt, kuid samas hästi võiks ta kirjutada ettevõtlustoetustest. Kahju, et arvamuslugu ei ole täies mahus tasuta loetav, kuid tegu on näideterohke looga, mis heidab valgust sinna, kus seda kõige rohkem tegelikult on vaja ehk kuidas raha jagatakse, kellele ja milleks.

EAS kaalub Werolilt raha tagasiküsimist (ERR, 17.04) – Rein Kilgi valduste hulka kuuluv Werol on jõudnud järjekordselt pankrotini. Viimati oli põhjust Werolist kirjutada 2005. aastal, mille järel riigiettevõte erastati, kuid järjekordne pankrott annab põhjust taas kord arvata, et ärilisi kaalutlusi ignoreerides on loodi riigi poolt ettevõte, mille majandamine on äärmiselt keeruline isegi eraettevõtjatel, kes on sinna oluliselt vähem investeerinud ja suutnud ka ettevõtlustoetusi kaasata. Huvitav oleks näha Weroli poolt EAS’ile esitatud taotlust ja sellega seonduvaid materjale. Kui Werol lõpetab tegevuse, siis pole mingit põhjus neid dokumente ka avalikkuse eest varjata. Tegu oleks kindlasti huvitava pilguga EAS’i otsuste telgitagusesse. Kahju, et läbipaistvus pole EAS’is eraldi eesmärgiks.

Vastavatud teletorni võib oodata hiigeltrahv (EPL, 18.04) – EAS’is on palgal sadu inimesi, kuid bürokraatia koorem on sedavõrd suur, et kas ei taheta või suudeta tegeleda rahastamise saanud projektide korraldusliku poolega. Tulemus on nüüd teada. Riigihangetega vassitakse ja neid tehakse läbirääkimistega olukorras, kus selleks puudub otsene vajadus. Arvestades tööde  kogumaksumust oleks see võinud huvi pakkuda ka mõnele välisfirmale, kuid läbirääkimiste puhul olid välisfirmad hankemenetlusest sama hästi kui välistatud. Ilmselt pole see lugu veel kaugeltki lõppenud vaid  jääb ootama järge, mis sõltub paljuski EAS’i töötajate edasistest otsustest.

Hannes Sarv võttis hiljuti vaatluse alla kõige rohkem EAS’ilt toetusi saanud ettevõtted, mille käigus selgus kurb tõsiasi: maksumaksjate raha kõlbab võtta küll, kuid milleks täpselt ei vääri isegi ajakirjanikele selgitamist. Mõistagi ei pea taolist tegevust põhjendatuks ettevõtjad, kes ise pole toetustest huvitatud. Maksumaksjate raha jagamisel peaks ikkagi lähtuma põhimõttest, et soodsatel tingimustel finantseerimisega kaasneb kohustus ka mõnevõrra rohkem avalikkusega suhelda ja neile soovi korral informatsiooni jagada. Ei ole mingit alust ega põhjust peituda ärisaladuse taha olukorras, kus rahastajaks on avalik sektor. See käib topelt Goliath Wind nimelise ettevõtte kohta, mis on lisaks ulatuslikele EAS’i toetustele ka Arengufondi poolt rahastatud. Kui ärisaladus on sedavõrd oluline, siis alati on võimalik erainvestorite poole pöörduda, kuid maksumaksjate raha kaasamisega peab kaasnema teadmine, et huvi ettevõtte tegevuse vastu on kõrgendatud ja ka põhjendatud.

Eraldi huvitav seik on loomulikult see, kuidas mõned toetatud ettevõtted omanike teistelt firmadelt näiteks juhtimis- ja konsultatsiooniteenust sisse ostavad. Kõik näib korras olevat, kuid ettevõtted, mille õnnestumise potentsiaal on üpris tagasihoidlik, näivad nii maandavat omanike riske, kes saavad teenuse osutamise varjus hoopis teenust osutavast ettevõttest ametlikult raha välja viia – sealt dividendidena välja võtta.

Ükski süsteem ei ole täiuslik, kuid jäik ja automaatse tagasiside mehhanismita süsteem on juba endale olemuselt problemaatiline. Ettevõtlustoetuste jagamine toimub seadusandja poolt seatud raamistikus, mille kohandamine ja muutmine võtab aega. Oportunistlikematele ettevõtjatele jätab see piisavalt suure akna, et välja mõelda skeeme, millega on võimalus osa saada tasuta rahast ja toetuste jagajatel ei jää muud üle kui halva mängu juures head nägu teha ning teeselda probleemide puudumist või nende ebaolulisust. Alternatiiviks on toetuste jagamise lõpetamine või tingimuste karmistamine tasemele, kus neid taotleks üksikud, mis aga ei õigustaks toetustebürokraatia jätkuvat eksistentsi ning viiks vaid mõningase viivitusega toetuste jagamise lõpetamiseni.

Möödapääsmatuks jääb aga ka tõsiasi, et enamus ettevõtlustoetusteks jagatavast rahast tuleb Euroopa Liidu struktuurifondidest ja neid vahendeid pole eriti millekski muuks võimalik kasutada. Vaatamata sellele, et ettevõtlustoetuste jagamiseks (nagu ka põllumajandustoetuste jagamiseks) puuduvad tõsiselt võetavad majanduslikud argumendid, ei takista see kedagi neid siiski jagamast ja eestlastel jääb üle ainult nentida: jagame toetusi või jääme rahast ilma.

Tagged with:

Categorised as: ...

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga