VABALOG

Sotsiaaldemokraatide maksusüsteemi muudatuste (laiendatud) õigustamisest

Aeg-ajalt satun lugema artikleid, mis tuletavad erksalt meelde, miks ma otsustasin magistrikraadi omandada Rootsis mitte Eestis. TTÜ avaliku halduse instituudi direktor pakkus enda arvamusloos Sotside ettepanekud on maksusüsteemi korrigeerivad, mitte reformivad põhjust taas kord mõtiskleda selle üle, kust tuleb see enesekindlus ignoreerida majanduskeskkonna dünaamilisust ja ettevõtjate valmisolekut enda tegevust vastavalt maksukoormusele ümber korraldada? Kas tegu on akadeemilise naiivsusega, mis tuleneb aastate pikkusest toimetamisest aegridade ja üksikute intervjuudega või igasuguseks majandusalaseks akadeemiliseks tööks vajaliku ceteri paribus eeldustega opereerimisest, millest peaks loobuma kui hakatakse prognoosima maksumäärade muudatustest tulenevaid laekumisi või mõju tööhõivele?

Ressursside tsentraalsest suunamisest

Lühinägelik ja naiivne on arvata, et olemasolevate ressursside paremat kasutamist suudetakse saavutada läbi maksusüsteemi manipuleerimise läbi keerukuse tõstmise. Otsuseid tehakse lähtuvalt poliitilistest kaalutlustest ja maailmavaatelistest eelistustest, kus eesmärgiks ei ole “parem” (mis iganes see veel ei ole!) ressursside kasutamine vaid mõnedele huvigruppidele meelepärasem maksusüsteem, kus kaotada on palju rohkem kui võita. Maksusüsteemi muudatuste näol ei saa kunagi olema tegu tehnokraatlike kalduvustega akadeemiku ideaalstsenaariumiga vaid avaliku valiku probleemidega, kus domineerivad pragmaatiline oportunism ja bürokraatlik vastutuse puudumine, mis viib möödapääsmatult üksikute otsustajate eelistuste realiseerimiseni, mis kirgastuvad läbi mõjukamate huvigruppide eelistuse. Huvigruppide, kelle kaasamine neid oluliselt mõjutava seadusandluse väljatöötamisse, on demokraatlikus õigusriigis vältimatu.

Arengust ei pea tulenema keeruline läbipaistmatus

Majanduse ja ühiskonna arenedes tekib vajadus mõned põhimõtted üle vaadata, kuid kas maksusüsteemi lihtsus ja läbipaistvus on üheks nendest põhimõttest? Pigem mitte. Nii USA kui Inglismaa maksusüsteemid on majanduse ja ühiskonna arenedes muutunud järjest keerulisemaks ja problemaatilisemaks enda tuhandete erandite ja soodustustega. Kõik mõlema riigi tõsiselt võetavad erakonnad on mõistnud maksusüsteemi lihtsustamise ja läbipaistvuse suurendamise vajadust, kuid kuna igat erandit ja muudatust jälgib kulli pilguga mõni huvigrupp, siis on muudatuste tegemine keeruline ja võimalik eelkõige osa, mis puudutab nõrgemaid ja vähem professionaalselt organiseerunud huvigruppe. Lihtsat süsteemi on ülimalt lihtne keerulisemaks teha, kuid taoliste muudatuste hilisem tagasi pööramine on kuratlikult keeruline. Näiteid ei pea otsima anglosaksi riikidest – piisab Itaalia, Kreeka või Hispaania ja Portugali vaatamisest. Kui midagi on mõnele huvigrupile antud, siis seda tagasi võtta on keeruline kui otsustajateks on läbi demokraatlike valimiste võimule tulnud valitsus.

Tarbimismaksude tõus on laiem trend

Tarbimismaksude (käibemaks ja aktsiisid) osakaalu tõstmine on laiem ja pikaajalisem trend terves Euroopa Liidus (pdf) ning taolise tendentsi taga ei ole mitte soov madalama sissetulekuga inimestelt võimalikult regressiivse maksusüsteemiga enamus sissetulekust riigikassasse koorida vaid tõsiasi, et tarbimismaksude mõju majanduskasvule on kõige tagasihoidlikum (pdf), sest võimaldab läbi ulatuslikuma säästmise ka kõrgemat majanduskasvu tulevikus samas võimaldades inimestele laiemat valikuvabadust.

Sotsiaalmaks on katki

Uute töökohtade loomine on kahtlemata problemaatiline kõrge sotsiaalmaksu tõttu, kuid probleem on paljuski selles, et sotsiaalmaks on tänasel kujul enda aja ära elanud. Mina isiklikult ei julge lootma jääda sotsiaalmaksu eest makstavale pensionile ning ravikindlustuse näol ei ole tegu kindlustus vaid semantilise äpardusega, mida kindlustuseks nimetada on tema olemuse tõttu eksitav. Mõlemad sotsiaalmaksu komponendid tuleks üle vaadata ja lõpetada vähem informeeritud inimeste eksitamine ilusate lugudega, mis ei ole vähegi nooremate inimeste jaoks tõsisemalt võetavad muinasjuttudest. Inimestele tuleks anda suurem otsustusõigus enda poolt tasutava sotisaalmaksu saatuse üle, mis tähendab tõelist ravikindlustust ja näiteks ravikindlustuskontosid ning võimalust kohustusliku pensioni kogumist iseseisvamalt suunata ilma riiklike institutsioonide moonutava filtrita.

Astmelise tulumaksu täiendava tulu potentsiaalist

Astmelisest tulumaksust loodetakse liiga palju, eriti kui jutud lähevad üle 1000 eurose kuusissetuleku maksustamisel 26%-ga, millest võiks mingi ulmelise stsenaariumi kohaselt riigikassasse jõuda kuni 160 miljonit täiendavat eurot. Seda ei juhtu. Jah, ilmselt maksutulud kasvaksid, kuid tööandjate seisukohalt on olukord problemaatiline. Enamus inimesi ei ole huvitatud teadmisest, et teatud osale nende sissetulekust rakendub kõrgem tulumaks. Nemad soovivad iga kuu lõpus näha enda pangaarvele laekumas sama suurt summat kui varem. Vahe on sunnitud kinni maksma tööandja, kes on täiendavate vahendite leidmiseks sunnitud kedagi koondama või mingist investeeringust loobuma. Kui ta seda ei tee, siis annab ta enda konkurentidele kohe eelise. Alternatiivselt jääb vähem raha kätte neile, kes on valmis seda kõige rohkem kulutama ja seeläbi erasektori kasvu toetama. Maksude kogumisel ja administreerimisel on oma hind, kuid millegi pärast ei vääri tühikulu sotsiaaldemokraatide ja nende toetajate tähelepanu – täiesti arusaadavatel põhjustel loomulikult. Tulumaks annab aga juba täna väga selge signaali – kes teenib rohkem, see maksab rohkem ja jutt mingitest täiendavatest signaalidest jääb pigem retoorika valdkonda nagu ka luksuskaupade maks, mis on eelkõige subjektiivne ja inimeste eelistusi alusetult suunav maks, mille läbivaks motiiviks on lihtlabane kadedus.

Ettevõtte tulumaksu perspektiivitus

Juriidilise isiku tulumaksu taastamine on halb idee ja lootused 100 miljonist on hämmastavalt pealiskaudsed fantaasiad, mis näitavad paljude inimeste elukaugust juriidiliste isikute tulu maksustamisega kaasnevatest detailidest. Ega ikka ei ole küll nii, et kehtestad maksu ja see ettevõtete kasumlikust (raamatupidamislikult) ei mõjuta. Ainuüksi eelnevate perioodide kahjumiga arvestamine ei võimalda ligilähedaseltki sotside unistatud summat koguda. Lisaks sellele optimeerivad välisettevõtted enda makse ilma suuremate pingutusteta edasi samas kui kohalike ettevõtjate raamatupidamislikud kulud oluliselt tõusevad ning võimalused maksude optimeerimiseks sõltuvad inimeste teadlikkusest. Taolisi muudatusi võib ju kõigest “korrigeerimiseks” nimetada, kuid tegu on ulatuslike muudatustega, millega kaasnev määramatuse periood avaldab kahtlemata mõju ka ettevõtjate investeerimisotsustele ja seeläbi majanduskasvule ning tööhõivele.

Möödapääsmatuks tõsiasjaks jääb, et ettevõtjad ei kavatse maksutõusu enda taskust kinni maksma hakata (pdf), mis tähendab, et seda teevad ühelt poolt tarbijad ja teiselt poolt töötajad. Osade inimeste jaoks kaasneks maksutõusuga “sama hull taak kui seda oli masu” ja paljud nendest kuuluks ka nn keskmiste inimeste hulka, kelle jaoks jutud “ühiskonna õiglustunde ja sidususe parandamisest” jätavad üpriski silmakirjaliku mulje kui selle tulemusena kaob töökoht või elu muutub veelgi kallimaks.

Keerulisem maksusüsteem väiksemate tuludega

Professori jutud õiglustundest ja sidususest võtavad aga hoopis silmakirjalikuma mõõtme kui jutt läheb ettevõtjate eristamisele läbi maksusüsteemi. Sisuliselt soovib Kattel ettevõtlust läbi maksusüsteemi politiseerida – anda osadele soodustusi teiste arvelt, eelistada ühtesid ja valida õilsate seast võitjaid. Ainult, et pole mingit alust arvata, et need eelistused ja soodustused lähtuvad objektiivsusest mitte poliitilistest eelistustest, kuhu sisse mahub palju ebameeldivat ja inetut, millele Kattel pole veel mõeldagi jõudnud. Kindlasti on kedagi vaja taolise süsteemi loomist nõustama – inimesi, kes hakkavad planeerima ja otsustama samas omamata mingit vastutust enda tegevuse tagajärgede eest. Oht korruptsiooniks on taolise korralduse juures enam kui arvestatav ning mingit alust teeselda vastupidist ei ole.

Märksa problemaatilisem põhimõtetest on aga taoliste eristuste rakendamine praktikas. Need peavad põhinema selgetele ja üheselt mõistetavatele mängureeglitele, mille kujundamisel on kindlasti võimalus sõna sekka öelda kõigil, keda need küsimused teravamalt puudutavad. Juba praegu võib näha, et suurematele tööandjatele tehakse järeleandmisi, kuid seda saab teha ainult läbi üldisemate reeglite, mille kujunemist on võimalik suunata. Ja kui ei ole otse võimalik suunata, siis on võimalik jätta auke, mida annab ära kasutada.

Seadusandlus kui kollektiivne teesklemisharjutus

Minule oleks personaalselt taoline segaduste supp suurepärane võimalus. Ma orienteerun piisavalt hästi seadusloomes, olen suuteline seda protsessi jälgima ja ära kasutama võimalusi, mis sellest möödapääsmatult tekivad. See ei ole tootlik ega väärtust otseselt loov tegevus, kuid see on tulus tegevus. Hämmastavalt palju Eesti seadusandlusest (eelkõige haldusõiguses) on täna pigem fiktsioon, mis sõltub erinevate osapoolte valmisolekust teeselda, et kõik on korras, sest alternatiivid on ajamahukad ja sageli kallid. Odavam ja lihtsam on silm kinni pigistada. Kõik on aga korras täpselt nii kaua kui kõik on valmis seda mängu kaasa mängima.

Kui kasumlikult tegutsemine läbi teesklemise ei ole enam võimalik, siis hakatakse näpuga seadustes, määrustes ja käskkirjades järge ajama ja tulemuseks on kõigi kaebamine kõigi peale, sest seadusandlus on piisavalt keeruline ja hoolimatult koostatud, et alati leiab aluse süüdistusteks, mida prokuratuur on sunnitud menetlema. Teedeehituses on tänaseks juba sinnamaale jõutud ja kõik märgid viitavad olukorra eskaleerumisele, mis tõenäoliselt saavutab enda haripunkti alles paari aasta pärast kui erinevad menetlused avalikuks tehakse ning kohtutesse jõuavad. Isegi kui mingit süüd ei leita, siis tulemuseks on pikemad ehitusperioodid koos kallimate hindadega, mis on seotud järjest kasvavate riskidega, mis tulenevad seadusandlusesse programmeeritud riskidest.

Lõpetuseks

Akadeemiline elukaugus ja kultiveeritud naiivsus võimaldavad osadel inimestel (näiteks halduse instituudi direktori kohalt) fantaseerida tehnokraatlikust utoopiast, kuid reaalsus on mõnevõrra mitmekülgsem ja nüansirohkem kui isegi terve kogumik akadeemilisi uurimistöid. Heast tahtest üksi on vähe ja ilma igasuguse vastutuseta ei ole põhjust lasta upsakaid inimesi tegema otsuseid, mille tagajärgedest neil puudub arusaam. Enamus inimesi ei ela maailmas, kus keskvalitsusele täiendavate volituste andmine läbi majandustegevuse tsentraalse suunamise on oodatud. Paljud inimesed elavad maailmas, kus nad näevad, et vaatamata arvestatavale maksukoormusele jääb hulgaliselt raha üle ka raiskamiseks ja perspektiivituteks projektideks, mille valguses tahaks kõigepealt teda, miks soovivad sotsiaaldemokraadid enne olemasolevate probleemide lahendamist käe sügavamale maksumaksjate taskusse sirutada?


Categorised as: ...


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga