VABALOG

Maanteeameti asemel RKAS või hoopis IRL vs Reform?

Kui kaks erakonda tunnevad ennast valitsuses piisavalt mugavalt, siis ei takista miski julgemaid (jultunumaid?) poliitikuid erinevaid ametkondi või organisatsioone endale ustavate inimestega täitmast. Ainult, et tahet jagub alati rohkem kui on reaalselt midagi jagada, mis viib vältimatult olukorrani, kus hakatakse otsima võimalusi juba “sõbralike” organisatsioonide võimu ja tegevusvaldkondi laiendada tagajärgedele eriti mõtlemata. Enamus inimesi nagunii ei tea, mis toimub ega huvitu ka detailidest samas kui need, kes teavad ja mõistavad, on sunnitud äärmisele ettevaatlikkusele, et mitte sattuda valele poole ja uute otsustajate ebasoosingusse.

Maanteeamet on üks huvitavamaid näiteid. Enam-vähem enda tööga hakkama saanud organisatsioon otsustati ühel heal päeval argumendiga “aga miks ka mitte” liita ARK’iga. Tõsiasi, et Maanteeameti eelarve oli suurusjärgu võrra ARK’i omast suurem ei takistanud ühendamise läbiviimist ega suure ühendorganisatsiooni ette otsa inimese määramist, kes oli eelnevalt just väiksemat organisatsiooni juhtinud. Järgnenud ümberkorraldused ja koondamised tekitasid aga olukorra, kus hulgaliselt kompetentset personali vallandati ning organisatsioon tsentraliseeriti ulatuses, mis tekitas möödapääsmatult küsimusi organisatsiooni suutlikkusest suuremate projektidega toime tulla.

Masu ajal toimunud ühinemisprotsessi käigus sai läbi mitmete ümberkorralduste (eks ikka läbi inimeste koondamise) tugeva hoobi ka organisatsiooni mälu, mis esialgu jäi märkamatuks, kuid on viimase aasta jooksul tekitanud järjest rohkem probleeme. Uued inimesed on teadlikud eelkõige masuhindadest, millega on sooviti arvestada ka tulevikuplaane tehes samas mõistmata, et taolised hinnad olid ajutised ning rajanesid eelkõige ehitajate varasematel aastatel kogutud varudele. Tänaseks pole ehitajate vanast rasvast enam midagi järgi ja nii materjalide, seadmete kui tööjõu kasvavad hinnad dikteerivad ehitajatele hinnataseme, mis ületab alles hiljuti tellijate optimistlikult tehtud eelarveid. Ehitajad näevad aga järjest rohkem ja rohkem suuremate projektide alustamise venimist või ära jäämist, mis sunnib neid jälgima eriti valvsalt kõik neid projekte, kus on lootust peatselt töödega alustada ning üritada igast vähegi kahtlasest otsusest tuletada konkurentide jaoks võimalikult ebameeldivaid protsesse ja otsuseid. Teedeehituses liikuvad summad on sedavõrd suured, et väärivad mitmetitõlgendatavate ostuste seadmist kahtluse alla – neid on võimalik serveerida nurga alt, mis sunnib nii prokuratuuri kui kaitsepolitseid neid juba ainuüksi kahtluste hajutamiseks uurima.

Lisame siia veel Maanteeameti juhtkonna kalduvuse hooletutele reisidele, mis heidab koleda varju igale populistlikumale poliitikule, ja saame olukorra, kus Maanteeameti näol on tegu organisatsiooniga kus:

• läbi tsentraliseerimise on enamus otsuseid taandatud üksikutele otsustajatele, kes teavad, et iga nende telefonikõne salvestatakse ja nende otsused peavad olema hiljem kaitstavad õiguskaitseorganite ees;
• eelarved on eelnevate perioodide ehitushindasid vaadates tehtud ühelt poolt kompetentsi puudumisest ja teiselt poolt üldise eelarvesurve tõttu põhjendamatult optimistlikud, mis sunnib pidevalt otsima täiendavat rahastamist (viivitused) ja ehitajaid võitlema iga vähegi suurema projekti eest – haarama ka kõige õhemast õlekõrrest;
• pidevad ümberkorraldused, millega kaasneb määramatus koos teadmatusega enda tuleviku pärast nagu ka meedia eelkõige negatiivne tähelepanu ja kajastus (isegi kui see on õigustatud) mõjuvad kõigi organisatsiooni töötajate moraalile laastavalt.

Kõike seda märkavad ka poliitilised oportunistid, kes näevad räsitud Maanteeametis, millel puuduvad häälekad ja autoriteetsed eestkõnelejad, võimalust enda väikeseid kuningriike paisutada. Reformierakondlasest Arto Aas säras alles esmaspäeval mõttesähvatusega, et teede-ehituse hankeid võiks Maanteeameti asemel korraldada hoopis Riigi Kinnisvara.

Kahetsusväärselt ei leidnud uudises mainimist tõsiasi, et Arto Aas on ise Riigi Kinnsivara AS’i nõukogu liige ning kaugeltki kõik Riigi Kinnisvara AS-i projektid pole nii hästi läinud kui talle meeldib kuulutada nagu viitas ka Aivar Tuulberg. Tuulbergist rohkem teedeehitusega tegelevad Tõnis Pleksepp (TREV-2) ja Sven Pertens (Lemminkäinen) juhtisid tähelepanu sellele, et RKAS’il puudub kompetents mitut teedeehitushanget korraga hallata. Näinud aga isiklikult (lähemalt kui oleks tahtnud) kuidas toimus RKAS’i poolt Koidula piiripunkti projekti korraldamine, siis soovitaks ma kõigil RKAS’i pooldajatel ennast detailidega mõnevõrra täpsemalt kurssi viia – küsida neilt, kes olid projektiga vahetumalt seotud.

Huvitav oli aga RKAS’i juhatuse esimehe Jaak Saarniidu kommentaar:

“Tänaste tulemuste taga on läbipaistev asjaajamine ja professionaalne ettevalmistus,” tõi RKAS-i juhatuse esimees Jaak Saarniit ühe põhjusena esile hangete kõrge õnnestumisprotsendi.

Ettevalmistus võib olla professionaalne, kuid teostus ei kipu seda eriti olema. Vahe tuleneb sellest, et RKAS ostab enamus hangete korraldamisega seotud teenustest riigi kõige kallimatest advokaadibüroodest sisse. Tõsiasi, millele viitas kaudselt ka Juhan Parts end repliigis:

“RKAS on väga kallis riigiasutus. Kui me vaatame RKAS-i rendihindasid, siis nad kasvavad väga kõvasti. Riigiasutuste jaoks on RKAS võimaluste aken, /…/ aga selle hind on üsna krõbe,” sõnas ta.

Kõnekas on ka asjaolu, et Partsi repliigis oli Arto Aasa mõttest saanud juba reformierakonna arvamus/soov, millele Parts sugugi vastu ei ole – lihtsalt RKAS võiks alustuseks proovida Kose-Mäo teelõigul enda teedeehituse kompetentsi kasvatada. Geniaalne liigutus Partsi poolt, kes teab kui problemaatilise ja keerulise projektiga on tegu, kuid ma pole üldse kindel, et Maanteeameti töötajad on huvitatud enda kompetentsi erilisest jagamisest ja RKAS’i abistamisest. Teades, milline on RKAS organisatsiooni kultuur, siis oleks tegu projektiga, mis lõppeks isegi kõige paremal juhu vastastikuse süüdistamisega.

Lõpetuseks väärib aga kõige eelnevaga seostamist ka Jüri Ratase kommentaar seoses maamaksuvabastuse kompenseerimisega, kus leiab kinnitust juba pikemat aega selginenud tendents – võimulolijad tunnevad ennast sedavõrd mugavalt, et tsentraliseerimisest on saanud võimu koondamise ja enesekehtestamise vahend:

“Eesti liigub selles mõttes täielikku tsentraliseerimise teed, kus omavalitsusel pole mingisugust otsustusõigust kujundada kohalike maksude poliitikat, kujundada eelarvepoliitikat ja ma arvan, et see ei ole õige,” märkis Ratas.

Tagged with:

Categorised as: ...